Arhitektuurivõistluse pinged 

Margit Mutso

Lõppenud Tallinna Muusikakeskkooli, Tallinna Balletikooli ja Georg Otsa nimelise Muusikakooli ühishoone arhitektuurivõistlusest räägivad Sirbi kandilise laua ümber arhitektidkohtunikud Endrik Mänd, Toomas Rein, Rein Murula ja Tomomi Hayashi. Vestlust juhib Margit Mutso.  Margit Mutso: Tallinna balleti- ja muusikakoolide ühishoone arhitektuurivõistlusele saabus 31 tööd, neist 28 vastas ka etteantud tingimustele. Seda ei ole rahvusvahelise võistluse kohta just palju, aga mõnikord piisab hea lahendi leidmiseks ka vähesest.  Milline teie hinnangul oli seekordse võistluse tase?          Toomas Rein: Koolipoisi kolm.        Rein Murula: Väga särav seekordne võistlus küll ei olnud.  Endrik Mänd: Võistluste puhul on alguses alati tunne, et töid on palju ja valik suur, siis tekib aga depressioonimoment, mil tundub, et võtta pole midagi, lõpuks aga jääb ikka üht-teist sõelale. Eks ootused konkursi tulemuste osas on kõrged. 

Tomomi Hayashi: Välja oli kuulutatud küll rahvusvaheline võistlus, kuid võistlustingimused olid vaid eesti keeles ja võistluskeel oli samuti eesti keel, ilmselt mujalt palju töid ei tulnud. 

See, et võistluskeel on kohapealne keel, on levinud kõikjal Euroopa riikides – sellega hoitakse oma turgu, ega meiegi siis lahkemad ole … 

T. R.: Nagu näha, ka see ei päästa. Võidutöö oli laitmatus eesti keeles, aga selle taga oli Austria büroo, kes oli võistlustöö koostamisse kaasanud ühe eestlase. 

Seekordne võistlus oli kahes etapis: esimeses  voorus taheti eskiislahendit, teise vooru valitud osalejad said võimaluse oma tööd vastavalt žürii näpunäidetele parandada. Kas see süsteem õigustas ennast? 

T. R.: Minu meelest oli see mõttetu. Mõned tööd läksid selle tõttu isegi kehvemaks.   

R. M.: Ega, jah, tööd teises etapis palju paremaks küll ei läinud. Võidutöö fassaadid läksid samuti kehvemaks.     

T. H.: Osalejad olid teises etapis arvestanud žürii soovitustega ja kokkuvõttes arvan, et see kahe etapiga süsteem on parem kui ühega. Tallinna raekoja võistlustulemus on ju väga hea näide, ka seal oli kaheetapiline võistlus. Valitud kümnest tööst kaks edasi ei osalenud, sest osalemistasu garanteeriti vaid kuuele kümnest ja ilmselt ei tahtnud osa enam tasuta tööd teha. Oluline on, et kõik teise etappi pääsenud saaksid töö jätkamisel tasu. Võib-olla võiks edasipääsejaid  vähem olla, mitte kümme, aga viis.   

Kui konsensuslikult esimesed kümme tööd välja valiti?     

T. R.: Eks see oli paras loterii: toimus hääletamine ja kõigil žürii liikmetel, sõltumata erialast, oli ju võrdne hääl. Mõne meelest oli suur probleem see, et puudu on 65ruutmeetrine balletiklass, aga see, et teises töös puudub 2000 ruutmeetrit tehniliste ruumide pinda – see ei huvitanud. Arhitektuuris ei saa tervikteosest vaid oma pilli jälgida. „Octopus” , mis oli kahtlemata üks paremaid töid, oli mingil hetkel väljajäämise  äärel. Õnneks sattusid parimad tööd lõpuks ikka valiku hulka.   

Mulle tundub, et kaheetapilise võistluse mõte võiks ehk olla selles, et esimeses etapis esitatakse vaid üldkontseptsioon, mille võib nädalaga paberile panna, ja alles teises etapis võetakse täpsemalt ette maja.     

T. H.: Üks võistleja tunnistas mulle hiljem, et kahe etapiga võistlus on väga väsitav: teed juba kõik valmis, paned projekti kokku, ja siis pead sama asja uuesti tegema. Teise vooru jaoks ei jätkunud enam energiat. Õigem oleks küll esimeses etapis üldidee esitada ja teises viia see järgmisele tasemele, teha täpsemaks.  Teine võimalus on teha esimeses etapis umbes sellisel tasemel tööd, nagu praegu nõuti, aga teises etapis koostada juba põhjalikum projekt, mille tegemisse on kaasatud ka insenerid. See tähendab muidugi, et teises etapis osalejatele garanteeritakse korralik tasu. Välismaal see tihti ka nii käib ning saadakse juba sellised joonised, millega võib minna linnavalitsusse kooskõlastama.   

Millised olid projektide kõige suuremad puudused, mis silma torkas? Mida žürii oluliseks pidas?   

T. R.: Raske on rääkida žürii nimel, vastan ikka  isiklikult. Mulle oli eelkõige tähtis linnaehituslik aspekt, see, kuidas uus hoone suhestub olemasoleva keskkonnaga. Võistlusala ümber on perimetraalne hoonestus, suur tänav trammiteega, krundi vastas on nelja-viiekorruselised majad. Kõrvalkrundil on Alar Kotli projekteeritud koolimaja, teisel pool Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Bubõri kavandatud Lutheri vabriku omaniku villa – praegune õnnepalee, mis vaieldamatult on selle koha solist. Uus kool  peab olema nagu taustaansambel, kes ei tohi liigselt esile tõusta. Oluline oli, et koolimaja jätkaks väljakujunenud tänava hoonestust, oleks sellel kohal tagasihoidlik lisand, aga hea stiilse arhitektuuriga. Kuna vana ühiselamu, mis astub üldisest hoonefrondist välja, nähti ette võtta maha, siis tekib võimalus parandada linnaehituslikku olukorda ja tekitada tänavale ühtne punane joon. Sõnastasin enda jaoks võitjaprojekti selliselt: kultuurne, intelligentne, aga mingi rosinaga. Ei pea olema igal matusel surnu ja igas pulmas peig, siin on oluline tagasihoidlikkus! Pakuti ka selliseid vabu campus’e laadis töid. Mulle tundus see selles linnakangas täiesti vastuvõtmatu.       

T. H.: Eks arhitektid vaatasid kõik seda linnaehituslikku aspekti. Vabaplaneeringu pakkus näiteks „Sotsiaalvõrgustik”. Mina suhtusin sellesse positiivselt, võib ju ka niimoodi. Ma ei arva, et tingimata peab tegema sellise totaalselt tervikliku tänavajoone. Aga teises etapis oli võidutööl joonistatud maja kaheksa meetrit tänavajoonest välja – see tõesti ei istu hästi. Hoone fassaad minu meelest ei pea aga olema tagasihoidlik, pigem peaks see ütlema möödujale, mis maja siin on, mida siin tehakse. See võiks suhelda linnaruumiga, nii et me saame aru selle hoone iseloomust.       

Vaatame lähemalt võidutöid. Alustame kolmanda koha tööst „Pausid ja poosid”.       

R. M.: Maja on jagatud kolme plokki: tänavaäärne on saalide kompleks, keskmises galeriiga ühendatud osas on kool ja kõige taha jääb ühiselamu. Selline jaotus on selle töö võlu, aga ka puudus: tellija arvas, et keskmine ühendav koridor võib kujuneda nn pudelikaelaks, kitsaks tiheda liiklusega kohaks. Ühelt poolt oli jälgitud kõiki etteantud tingimusi, aga see oli siiski selgelt märkehitis, kus sisemine saalistruktuur paistab läbi klaasfassaadi. See oleks tasuta atraktiivne reklaam. Maja teised fassaadid olid kahjuks vastupidi, …       

T. R.: …magedad. 

E. M.: Selle töö puhul olid ruumid hästi tsoneeritud, aga sädemest jäi siiski puudu. Oluline teema võistlusel oli energiatõhusus, selle hindamiseks  oli eraldi ekspert. Hinnati kompaktsust ja passiivseid meetmeid, aga kooli puhul on väga oluline sisekliima – ruum peab olema mugav. Koolimaja ei saagi olla võib-olla väga energiatõhus, vähemalt ei tohi see olla eesmärk omaette, millegi muu olulise arvelt. 

Teise koha töö „Octopus” – mis siin võlus, millised olid puudused?   

T. R.:. Minu arvates oli see selle konkursi kõige  parem s.o kõige kultuursem, kõige eetilisem ja kõige professionaalsem töö. Eetiline selles mõttes, et arvestas ajaloolise Lutheri villaga, säilitas tänavajoone, nii et villa on ka Tõnismäe poolt tulles vaadeldav. Siin on tihe trammiliiklus, müra ja vibratsioon. Projekt jätab I korruse tänava poolt vabaks, maja esiosa toetub postidele ja sissepääsu ette jääb kaetud hajumisruum, mis on kaitstud vihma eest. Saalide kompleks jääb sissepoole, tänavamürast eemale. Majja pääseb  imeilusa trepistiku kaudu. Vestibüül on maja rosin: siit on välisaatrium trepikaskaadiga hästi näha, see on tohutult ilus ruum. Maja ise on aga väljast väga lihtne. Ma leian, et koolimaja peabki olema askeetlik. 

R. M.: Ühiskondlike hoonete puhul tuleb jälgida nende arenguvõimelisust. Kui vajadused muutuvad, siis on hea, kui hoone on lahtine ja  sinna saab midagi juurde ehitada. II koha töö on lahtise struktuuriga lihtne koridoride-kabinettide süsteem. Seda saab ehitada ka etapikaupa, mis on samuti oluline. 

E. M.: See on tõesti väärikas väljapeetud lahendus. Mõned projektid olid väga mängulised, rahutud, pealetükkivad. Ainus nõrk koht selles töös on Kotli projekteeritud kooli poolne külg,  kus vanale koolile on uue kõrgema mahuga liiga selga ronitud. Samas on sammastikuga maja ees antud hea hajumisruum, mille suhtes osa žürii liikmeid kõhkles ja kartis, et see võib jääda pimedaks. Kui iga päev projektidega ei tegele, siis ei ole planšettide pealt kerge aru saada, milline valgusemäng ja ruum seal tegelikult tekib. 

R. M.: Kooliõu on lahtine: päeval avatud ruum koolile ja õhtul kokkusaamise ja hajumiskoht kontserdikülastajatele. Näiteks Nokia kontserdisaali  ees Solarise keskuses pole kuskile hajuda. Kui kitsalt on võimalik kontserdikeskus kommertshuvides välja ehitada – seda võib küll „õppida” Solarise pealt. 

E. M.: Miinuse poolelt veel: natuke liiga täiskasvanulik,  võib-olla liiga väljapeetud on see teise koha töö. Siia tuleb ju algkool ja gümnaasium. Kui tegemist oleks ülikooli projektiga, olnuks see projekt konkurentsitult kõige parem. 

T. R.: Et paned nagu titale fraki selga …   

T. H.: Esimene kangialusega hoov on väga ilus, aga tagumise hoovi väärtus on küsitav. See on linnaruumile avatud ja kõik saavad sinna sisse jalutada. Ei ole meeldiv, kui seal hakkavad õhtuti käima pudelitega vennikesed. See jääb liiga nuka taha, on tõstetud ning jääb niiöelda kotti.   

E. M.: Kuna kooli juures on ka ühiselamu, siis on see ruum pidevalt kontrolli all, siin ei teki  sellist nn surnud aega, kui keegi ei liigu. 

T. H.: Teine oluline puudus on muidugi see kontserdisaali osa, millest Endrik Mänd just rääkis. See on vanal majal liiga seljas ja varjab selle hoovi päikese eest. Kolmas probleem oli see, et ruumiprogrammi oli esimeses etapis vähendatud ca 20%, teises etapis seda suurendati, aga mitte piisavalt. See süütas tellija poolel kollase tule: ei ole kindel, et arhitekt on edaspidi piisavalt koostööaldis. Ruumiprogrammi  ei ole tellija kindlasti nõus vähendama. 

Võidutööst „Vaikuse aed” – mis võidu tõi ja millised puudused silma torkasid?   

T. H.: Sellel tööl oli väga selge idee: luua linna keskel kooli jaoks omaette suletud linnaruum. Tänava poole avaneb suur keskne fuajee, kustkaudu pääseb ka kooliaeda. Mulle tundub, et  ühe kesklinna kooli puhul on see väga hästi toimiv skeem. Siin koolis hakkavad käima ka väikesed lapsed ja on turvaline, kui nad ei saa joosta linna peale laiali. 

T. R.: Mind jättis see töö ausalt öeldes täitsa külmaks. Ta oleks võinud selliseks esialgseks skeemiks jäädagi – hea siseõuega skeem –, aga siit oleks pidanud majaga edasi minema. Esimene suur puudus on punase joone ületamine  ja liiga agressiivne fassaadilahendus. Sellega varjutab ta ajaloolise Vassiljevi-Bubõri villa. Ma arvan, et žüriis oleks pidanud olema ka keegi arhitektuuriajaloolastest, kes oleks sellele momendile rohkem tähelepanu pööranud. Suurele osale žüriist olid esmatähtsad üksikud, neid otseselt puudutavad detailid, mitte linnaruumiline tervik. Teine suur viga on seotud selle maja tohutu trepistikuga, mis ulatub fuajee kohale. Välja on joonistatud trepisõlmed, kus on näha, et trepiastmed on betoonplaatidest, mille vahel on vertikaalselt umbes 10 sentimeetrit klaasi. Talvel on paks lumi, siis ei paista siit midagi, kolm kuud on pori ja puulehti – kuidas seda korras hoitakse?       

Trepp on ehk selle töö juures sekundaarne idee? 

T. R.: Ei ole, see on tohutult suur ja mõte on  selles, et vestibüülist näeb läbi selle ka siseõue. Kujutav geomeetria on tegijatel nõrk – näha jääb ju vaid trepiastmete alumine pool. Suurte puudega siseõu pole ka realiseeritav, õue all on ju parkimine. Puu vajab kasvamiseks pinnast, vähemalt poolteist meetrit. Kasvupinnas tuleb umbes pool meetrit alumistest akendest kõrgemale, sinna lisandub talvel veel lumi – lapsed istuvad lõpuks pimedas. Pealegi ei pääse hoovi autoga. Kuidas seda koristatakse, kuidas tuuakse mulda, kuidas saab selle tuletõrjenõuetele vastavaks?       

R. M.: Energiatõhususe mõistet ma ei kasutaks siin üldse, ehkki see sai ekspertidelt väga positiivse hinnangu. 

T. H.: See lahendus – tänavajoonest väljaastumine, mis tekkis teises etapis – ei rahulda, aga  see ja ka teised puudused on edaspidise töö käigus lahendatavad. Kui trepi idee on nõrk, siis sellest edaspidi loobutakse, terviksüsteem töötab ka selleta. 

Kas seekord peeti etteantud võistlustingimustest rangelt kinni?   

E. M.: Auhinnatud tööd jäid kõik konkursitingimustega  lubatud piiridesse. Osa tingimusi olid aga soovituslikud ja neid ei järgitud lõpuni: esikoha töö puhul eirati tänavajoont ja teise koha töö puhul mindi vanale koolimajale liiga lähedale. Seda võis teha, ehkki soovitati seda mitte teha. Need olid ka nende tööde kõige nõrgemad kohad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming