Arhitektuurivõistluse võlu ja valu

Margit Mutso

Eesti Arhitektide Liidu näitus „Hea arhitektuurivõistlus” Tallinnas disaini- ja arhitektuurigaleriis (Pärnu mnt 6) kuni 18. maini. Näituse kuraator on arhitekt Urmas Luure. Disaini- ja arhitektuurigaleriis on väljas viimase kahekümne aasta jooksul arhitektide liidu osalusel korraldatud arhitektuurivõistluste võidutööd, mille järgi on valminud ka ehitised. Tõsi, üks esitletud maja – Tallinna Linnateatri hoone – ootab alles linnalt finantssüsti. Näitust ei saa pidada arhitektuurivõistluste ülevaateks, sest paljud võistlused Eestis on läbi viidud, ilma et liit oleks olnud seal kaasosaline. Nii on väljapanekul puudu Rotermanni keskuse hooned, Vabaduse väljaku lahendus, Lotte lasteaed Tartus, meremuuseum ja paljud teised. Kui vaadata viimase kahekümne aasta parimaid ehitisi, siis tuleb tõdeda, et suur osa neist on valminud just arhitektuurivõistluse tulemusena. Võistlusmoment annab arhitektile alati juurde lennukust ja riskivalmidust, ärgitab loojat otsima uudseid lahendusi. Liidu osalus on arhitektidele garantiiks, et tegemist on heale tavale vastava võistlusega, kus on väärilised preemiad, professionaalne žürii ja vastuvõetavad tingimused edasiseks projekteerimiseks. Võistlustest osavõtu tase on üksjagu kõikunud: kui ehitusbuumi ajal saabus võistlusele mõnikord alla kümne töö, siis töövaesematel aegadel ja eriti põnevate objektide puhul on mõne võistluse saak olnud ligi sada projekti. Arhitektuurivõistlused on läbi aja olnud hoolauaks noortele arhitektidele, kes on sedakaudu saanud oma esimesed suured tellimused. Nii on võistlustulest välja kasvanud täna tuntud arhitektuuribürood 3+1, Kavakava, Kosmos, Salto ja paljud teised.

Arhitektuurivõistlusega võidab aga eelkõige ühiskond, linn, küla või mõni maakoht, kuhu kerkib ainulaadne ehitis. Varbuse maanteemuuseum ei olnud enne Salto arhitektide projekteeritud välialade avamist laiemale üldsusele kuigi tuntud. Rakverest ei räägitud enne Kosmose projekteeritud keskväljaku valmimist samuti kuigi tihti. Arhitektuurivõistluste kaudu on kõige targem otsida kohale uut identiteeti ja lisaväärtust. Nii mõnigi linnajuhtkond on selle ära tabanud ja näiteks Tartus on kogu kesklinna ala kuulutatud ehitusmäärusega arhitektuurivõistluse piirkonnaks, kus ükski uus ehitis ei valmi ilma kas või väheste kutsutud osalejatega võistluseta. Selline lähenemine on viimastel aastatel toonud ülikoolilinna taas Eesti arhitektuurikaardile. Samalaadset dokumenti, mis nõuab kesklinna alal ehitamiseks arhitektuurivõistluse korraldamist, plaanivad ka mõned teised linnad.

Tallinna linnaarhitekti Endrik Männi sõnul on ka plaanis Tallinna ehitusmäärust täiendada arhitektuurivõistluste peatükiga, mis paneb väga üldiselt paika, millises Tallinna piirkonnas tuleb ehitusprojekti saamiseks arhitektuurivõistlus korraldada. Üks selline piirkond on näiteks Tallinna ranna-ala Katariina kaist Russalkani, kus juba kehtib üldplaneering, mis nõuab arhitektuurivõistluste läbiviimist. Üldine praktika on Tallinnas teha võistlus kõigi suuremate detailplaneeringute puhul. Lähiajal on oodata suurt võistlust Ülemiste terminali lahendamiseks, see tehakse koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga. Sügisese arhitektuuribiennaali raames on välja kuulutatud Õismäe visiooni konkurss. Männi sõnul on linn alati soovitanud ka eratellijatel kinni pidada arhitektide liidu koostatud võistlusjuhendist ja teha liiduga koostööd, kuid seda ei saa eratellijalt nõuda.

Eelkõige ootab ühiskond kvaliteeti riigi ja omavalitsuste ehitatud majadelt. Riik peab andma eeskuju eraettevõtjale, soosima parimat võimalikku ehituskunsti, et tõsta riigi mainet nii oma elanike kui külaliste silmis. Riigi Kinnisvara, kelle juhtida on enamik riigi tellimustest, püüab pahatihti arhitektuurivõistlusest kõrvale hiilida põhjendusega, et võistlus on pikaajaline protsess, mille läbiviimiseks pole aega. Kui vaadata kas või sellel väikesel näitusel välja pandud objekte, siis leiab siin tõesti väga pika vinnaga valminud maju, näiteks Kumu hoone, aga on ka ülikiire tempoga ehitatud hooneid, näiteks Pärnu kontserdimaja, mille valmimiseks kulus alla aasta. Võistlus ei pidurda protsessi, vastupidi – võistlus sunnib tellijat kontsentreeruma ja korralikult oma lähtetingimused läbi mõtlema. Kakskümmend arhitektuuribürood ei projekteeri aeglasemalt kui kaks arhitektuuribürood. Projekteerimise ja ehituse venimine on aga olnud kinni ikka tellijas, tema ebakompetentsuses või rahaliste võimaluste puudumises, mitte arhitektuurivõistluses – ja Tallinnas muidugi ka ebanormaalselt pikkades planeerimisprotsessides. Need on põhilised põhjused, miks paljud võistlustulemused ka sahtlisse jäävad. Arhitektuurivõistlusel välja valitud tööde puhul peab aga tunnistama, et isegi siis, kui ideest valmimiseni läheb aastaid, on need majad valminuna ikka värsked.

Eesti Arhitektide Liidul on juba aastaid kasutusel arhitektuurivõistluste juhendmaterjal. Viimase aasta jooksul uuendati eelmist, 2008. aasta juhendit. Seda esitleti 2. mail ja nüüd on see vabalt kõigile huvilistele kättesaadav EALi veebilehel. Palusin ühel võistluste juhendi autoril Toomas Paaveril seda dokumenti kommenteerida.

Milleks on vaja arhitektuurivõistluste tarvis standardset juhendmaterjali? Iga võistluse puhul tehakse ju alati oma tingimused, määratakse žürii jne.

Toomas Paaver: Eesti arhitektuurivõistluste juhendit on vaja selleks, et võistlused toimuksid hea tava kohaselt. Pole mõtet tava iga kord uuesti leiutada. Kui hea tava on koostöös kirja pandud ja heaks kiidetud, siis võtavad korraldajad seda tõsisemalt. Võistlused on üks arhitektuurivaldkonna elujõu aluseid. Arhitektuurivõistluste süsteemi ähvardavad pidevalt välised ohud. Võistlus võib kergesti muutuda marginaalseks ja juhuslikuks nähtuseks, asendudes vähempakkumisega, kus arhitektilt nõutakse näiteks rahalisele pakkumisele lisaks veel tasuta eskiisi. Võistlus marginaliseerub ka siis, kui žürii on ebapädev, preemiad naeruväärsed või tingimused ühekülgsed. Võistlus võib muutuda ka manipuleerimisvahendiks, millega korraldaja kasutab võistluste head mainet ja arhitektide tehtud kauneid pilte üksnes soovitud otsuse väljakauplemiseks ametkonnalt, hiljem aga unustab arhitekti ja tema töö. Selliseid juhtumeid on olnud, kuid tänu juhendile märksa vähem. Juhend pole küll seadus ega hea tava järgimise kaljukindel tagatis, kuid see aitab tõsta võistluse keskmist taset ning arhitektuurivõistluste usaldusväärsust.

Mis on uuenenud võistlustingimustes teisiti kui vanas dokumendis?

Praktika käigus ilmneb alati uusi tegureid, mida edaspidi arvestada, või vigu, millest õppida. Juhend peab arenema ka koos ajas muutuvate arusaamadega „Riigihangete seadusest”, sest suur osa võistlusi on ühtlasi ka projekteerimisteenuse hanked. Näiteks on vahepeal selginenud arusaam, et arhitektide liidus läbi aegade heaks tavaks peetud kutsutud osalejatega võistlus ei ole riigihankeseaduse mõistes aktsepteeritud, sest osalejate valik on kõrvaltvaatajate silmis meelevaldne. Seega jääb see võistlusvorm üksnes eraõiguslike arendajate võimaluseks. Pidime juhendit korrigeerima, rõhutasime avalike võistluste kõrval uut võimalust, milleks on nüüd nn eelvalikuga võistlus. See on tegelikult teada süsteem. EALi aseesimees Jaak Huimerind uuris Soome kogemusi, seal on seda varianti palju kasutatud, aga meil pole seda eriti rakendatud. See tähendab sisuliselt seda, et kui riigihanke käigus tahetakse teha kutsutud osalejatega võistlus, siis peab sellele eelnema üks avalik etapp, kus valitakse välja bürood, keda kutsutakse võistlema, näiteks portfoolio põhjal. Selline valik võib muidugi kaasa tuua vaidlusi, aga õnneks arhitektid ei kipu üldiselt, erinevalt ehitajatest, liiga palju vaidlema.

Üks uus asi, millele me uuenenud juhendis tähelepanu pöörasime, on võistluse mõistlik maksumus, et tulemus oleks professionaalne ning preemia arhitektile õiglane tasu. Juhendi töögrupi liige Raivo Kotov kogus statistikat eri aegadel tehtud võistluste kohta ja selle põhjal panime juhendisse kirja, milline on ehitusmaksumuse ja võistluse eelarve normaalne proportsioon. See on võistluste kahjuks viimasel ajal nii palju langenud, et isegi võitjad kahtlevad, kas tehtud töö tasus end ära. Nüüd on kirjas, et eelarve, millest avalikul võistlusel umbes 65–75 protsenti moodustavad preemiad, peaks olema ca 0,5–1 protsent eeldatavast ehitusmaksumusest. Väiksemate objektide puhul on see protsent suurem, suurte hoonete puhul väiksem.

Juhendis on muudatusi veel palju, sageli on antud dokumendile parem sõnastus või struktuur.

Ma olen kogenud, et kutsutud osalejatega võistlustel kaubeldakse võistlusprojekti hind väga alla: kui tahad võistlusel osaleda, tee töö peaaegu tasuta! Aga ega eratellijat ei saa ilmselt ka mõjutada?

Ega meil muud vahendit ole kui see juhend, kus kirjas hea tava. Loodame ka kohalike omavalitsuste toele. Omavalitsus saab nõuda, et ehitusloa või planeeringu heakskiitmise eeldusena läbi viidavad võistlused on tehtud hea tava kohaselt. Selline nõudmine pole ka omavalitsusele lihtne, kuid juhend annab läbirääkimisteks aluse.

Eks ilmselt ka arhitektid ise peaksid ennast hindama, nii nagu teevad seda advokaadid või autoremondiluksepad, kellega ei tule tellijal mõttessegi teenuse hinna üle kaubelda. Arhitektid maksavad pahatihti oma tööle peale.

Igal tööl on oma hind, millest väiksema summa korral kannatab kvaliteet või sureb arhitektibüroo välja. Kui aga arhitektid hinnakirjas kokku lepivad, siis võidakse süüdistada nii-öelda kartellileppes. Statistikal põhinevatest hindadest lähtumine on aga normaalne tava. Arhitektieetika võiks öelda seda, et kui võistlus pole hea tava kohane, siis ei osaleta võistlusel ega ka žüriis.

Üks valusamaid probleeme võistluste, eriti riigihanke raames tehtud arhitektuurivõistluste puhul on olnud autoriõiguse punktid. Pahatihti tahab tellijapool need lihtsalt elimineerida. Kuidas uuenenud juhendis sellele punktile vaadatakse?

Vanas juhendis oli selgelt kirjas, et autoriõigusi, ei isiklikke ega varalisi, ei ole kohane võistlustingimustega arhitektilt ära võtta. Paraku tõesti kirjutati võistlusdokumentidesse tihti sisse, et arhitekt peab oma varalised autoriõigused juba võistluse käigus ära andma, mis tähendas seda, et autorilt võidi võtta tema eskiis ja edasisi etappe hakkas projekteerima mõni odavam tegija. See viib kokkuvõttes olukorrani, kus ehitise lõpptulemus pole enam algse eskiisi mõttega samaväärne ning sedakaudu kannatab kogu ehitatud keskkond. Arhitekt mõtleb juba eskiisi tegemisel mitu sammu ette ning talle peab võimaldama selle mõttega edasi minna. EAL on olnud varaliste autoriõiguste äravõtmisele kategooriliselt vastu. Praktikas liiguti hoopiski sellises suunas, et sageli on nõutud ka isiklike õiguste litsentsimist tellijale, ehkki autoriõiguse seaduse mõte on, et isiklikud õigused on võõrandamatud. Tellijad on välja toonud ka mõned mõistetavad põhjused, miks nad tahavad autoriõiguste üleandmist – näiteks eriti ränga õnnetuse korral, kui autor peaks surema või osutuma teovõimetuks, aga need on väga äärmuslikud ja harvad näited. Selliseid erandeid võiks aktsepteerida. Muul juhul ei tohiks isiklikke õigusi aga keegi teine kasutada. Oleme leppinud sellega, et varalised autoriõigused saab üle anda siis, kui autor on koostanud kõik ehitusprojekti staadiumid.

Kas uuenenud juhend on leidnud ka Riigi Kinnisvara heakskiidu, on see tehtud koostöös?

Jah, niipalju kui võimalik, on RKASi ettepanekuid arvestatud. Jäid aga mõned asjad, mille osas olime selgelt eriarvamusel. Näiteks RKASi seisukoht on, et võistluse käigus tuleb valida mitu, tavaliselt kolm, võrdset võitjat, kellega hakatakse edasi projekteerimise hinna üle läbi rääkima. Liidu seisukoht on, et nii ei tohi võistlusel teha: tuleb valida võitja ja kui tõesti võitjaga mingil põhjusel kokkuleppele ei jõuta, siis võib pöörduda teise koha saanud töö autorite poole, sest see risk jääb alati, et esikoha autoritega võib läbirääkimine ebaõnnestuda. Tuleb ka hankijaid mõista, mingi alternatiiv peab neil olema. RKAS on seisukohal, et seaduse sõnastus sellist mudelit kasutada ei võimalda, aga meie näeme, et see pole seadusega ka keelatud. Kui lubaksime valida mitu võrdset „võitjat”, siis saab töö lõpuks kõige odavama hinna pakkunud võistleja, mitte kõige parema töö teinu. Selleks, et võistlused ei moonduks vähempakkumiseks, on hea tava panna juba võistlustingimustesse kirja, milline on tellija eeldatav edasise projekteerimise hind. Kui arhitekt peab seda liiga odavaks, siis ta ei osale võistlusel. Projekteerimistööde hindade kohta on projektibüroode liit teinud statistikat ja selle põhjal on võimalik määrata võistlustingimustes projekteerimise õiglane hind. Eks siis muidugi pakutaksegi võrdsed hinnad, aga see on ehk hea, sest nii võidabki parima arhitektuurilahenduse teinud autor. Sellisel mudelil on ka see väärtus, et loomingulisse valdkonda sobimatu hinna üle kauplemine jääb ära.

Millised võistlusvormid on juhendiga lubatud?

Kõigepealt tuleb eristada riigihanke ideekonkursse ja vabavormilisi eratellimusel tehtavaid võistlusi. Traditsiooniliselt on eristatud avalikud ja kutsutud osalejatega võistlused. Riigihangete süsteem tunnistab üksnes avalikke võistlusi. Juhendis on jaotatud need avalikuks üheetapiliseks, avalikuks kaheetapiliseks ja eelvalikuga võistluseks. Kaheetapilist võistlust tuleb rõhutada siis, kui hankija eesmärk nõuab suuremat tööd; kõigil pole mõtet tasuta liigset vaeva näha, põhjalikuma tööga tasustatud võistlemine jääb siis vaid nendele, kelle idee oli esimeses etapis veenev. Eratellijad saavad korraldada kas kutsutud osalejatega võistluse või avaliku kutsutud osalejatega võistluse. Viimase puhul on võistlus avalik, aga kindlama tulemuse nimel kutsutakse mõned tuntud arhitektid osalema ja neile makstakse töö kinni. Kõiki neid võistlusvorme võib kasutada ka rahvusvahelise võistluse tegemiseks.

Rahvusvahelise võistluse puhul ei tohi seda segamini ajada riigihangete rahvusvahelisest piirmäärast tuleneva nõudega, mis ütleb, et teenuse teatud summast alates peavad riigihankel saama osaleda kõikide Euroopa Liidu riikide vastava kvalifikatsiooniga spetsialistid. Need piirmäära ületavad riigihankekonkursid võib teha eesti keeles. Traditsiooniline rahvusvaheline võistlus on aga selline, kus tingimused tõlgitakse ka inglise keelde ning žüriis osaleb ka mõni rahvusvaheliselt tuntud ekspert. Sellisele võistlusele oodatakse välismaalasest osalejaid teadlikult, piirmäära ületamise korral peame aga lihtsalt aktsepteerima teenuste vaba liikumist.

Kuidas sulle tundub, kas meil on võistluste süsteem siiani hästi toiminud?

Tundub, et meil on väikese riigi kohta piisavalt palju võistlusi. Probleeme on näha pigem võistlustulemuste kasutamisel. Nagu on näha praegu väljas liidu näitusel, on võistluste tulemusel valminud palju häid hooneid, kuid avaliku ruumi projektid ega planeeringud pole eriti realiseerunud. Ainsa avaliku ruumi näitena on näitusel Rakvere keskväljak. Seegi muutus hilisemal projekteerimisel küllaltki palju, kuid oluline on see, et projekteerimist jätkasid võistluse võitjad. Rakvere linnavalitsust tuleb kiita kesklinna järjepideva arendamise eest.

Mulle oleks meeldinud, kui avaliku ruumi projektidest oleks näitusel meeles peetud ka Vabaduse väljakut. See 1998. aasta võistluse tulemus oli erandjuhtum: võistlus polnud liiduga koostöös tehtud ja võistlusülesandega oodati väljakule pigem mõnda pisiasjakest, aga arhitektid nägid omal algatusel seda teemat suuremalt ning jõudsid väga hea tulemuseni. Õnneks on ka Tallinna linnavõim ja peaarhitekt osanud seda tulemust hinnata. See lugu näitab, et mõnikord on võistlustingimuste rikkumine lausa vajalik, kuigi ma ei arva üldse, et tulevikus peaks võistlusi korraldama sellistele juhustele lootes.

Planeeringutega on olukord keerulisem kui majade puhul – polegi võimalik eeldada, et planeeringuidee autor projekteerib kõik alale jäävad objektid. Tulemus võib protsessis tundmatuseni moonduda või vaidlustesse takerduda. Planeeringutega on ka see mure, et paljud hea visiooniga arhitektid pole soovinud omandada vajalikke juriidilisi teadmisi, kuigi see on sama oluline kui konstruktsiooni tunnetamine hoonete projekteerimisel. See siiski ei tähenda, et planeeringuvõistlustel pole mõtet, küll aga tuleb nende korraldamisel vähemalt püüda maandada riske juba võistlustingimuste kaudu.

1990ndate lõpus oli väga palju võistlusi väikelinnade keskosa kujundamiseks, kultuurkapital andis nende läbiviimiseks üsna suured summad. Paraku on tulemus tõesti näha vaid Rakveres.

Seda perioodi tuleb käsitleda õpiajana. Keegi ei osanud uues ühiskonnas veel hästi toimetada. Maareform oli veel täies hoos: selle ajal planeerimine on sama raske kui maavärina ajal ehitamine. Näiteks, kui võistlusega planeeriti kuskile avalik väljak, aga kohtuotsusega kästi see maa tagastada omanikule, siis jäi peale viimane. Praeguseks on maareform õnneks sisuliselt tehtud, aga avaliku ruumi planeerimine eramaal on endiselt vaevarikas, kuigi omavalitsuse tõsise tahtmise korral siiski võimalik.

1990ndate lõpus said paljud noored võistlustega jalad alla, osavõtjad olid tihti alles tudengid. Tundub, et nüüd enam tudengeid võistlema ei lubata?

Jah, kui ma vaatan, kui palju mind ennast tudengieas võistlemine mõjutas – see oli suur asi, hüppelaud edasisse ellu. Praegu eeldatakse osalejatelt kutsekvalifikatsiooni. Eelkõige on see tähtis hankijale, et ta saaks olla kindel, et võitja on kogenud tegija ja suudab projekti lõpuni viia. Ma pean loomulikuks, et tudengid osalevad võistlustel, aga paraku peavad nad enamasti leidma endale töögruppi volitatud arhitektist mentori, kes edasise eest vastutab.

Iga võistlus on eeskätt žürii nägu. Kas ka hindajate osas on uuendusi?

Žürii koosseisu osas jääb EAL põhimõtte juurde, et vähemalt pool liikmetest on erialainimesed, eelkõige arhitektid, teise poole moodustavad omavalitsuse ja tellija esindajad. Me tegime koostööd ka maastikuarhitektidega ja nende soovil nõustusime, et võistluse spetsiifikast sõltuvalt võib žüriisse spetsialistide poolele kuuluda ka teise kutsekvalifikatsiooniga inimesi, näiteks maastikuarhitektid.

Uues juhendis sai aga rõhutatud, et žüriiliikmetel on senisest suurem vastutus: nad peavad oma seisukohti kirjalikult põhjendama. Žüriitöö puhul on juhtunud, et antakse kiiresti üksnes suusõnaline hinnang ja jalutatakse ära. Isegi, kui võistleja ei saa preemiat, tahab ta saada selget tagasisidet.

Iga võistlus on paratamatult hindajate nägu, aga üldiselt olen ma veendunud, et arhitektuurivõistlused on olnud väga ausad. Seda näitab ka see, et siiani on olnud vaid üks protest, nimelt Tartu raamatukogu ja kunstimuuseumi võistlusel. See kahjustas muidugi väga tugevalt arhitektuurivõistluse mainet.

Meedia võimendas selle protesti üle. Emil Urbeli eesmärk oli tõstatada tööde võistlustingimustele vastavuse teema, aga meedia armastab võtta konfliktist kinni, seda võimendada. Võistlusele tehti ekspertiis ja selgus, et selline kõrvalekaldumine ei ole üheselt rikkumine, aga see jättis natuke ebaõiglase pleki arhitektuurivõistlustele. Selle teema ülestõstmine oli kindlasti vajalik, aga protesti saanuks ära lahendada omas ringis, mitte ametkondade ja meedia kaudu.

Võistlustingimustest kõrvalekaldumine on üsna tavapärane – reeglid on läbi aegade olnud selleks, et neid eirata. Üldsus on aga veendunud, et kõrvalekaldumine võistlustingimustest ongi põhjus, miks on näiteks siiani ehitamata EKA uus hoone.

Ma pole nõus, et EKA maja on ehitamata sellel põhjusel. Tingimuste koostamisel oleks EKA küll võinud leppida, et suurenenud ruumiprogrammi korral on uus detailplaneering vajalik. Segadus tekkis aga sellest, et tingimused ütlesid üht, vastused võistlejate poolt esitatud küsimustele teist. Lõpptulemusena leiti aga naabritele soodsam lahend, kui lubas detailplaneering. Tänaseks on protsessil ka kohtulahend: linn ja EKA on käitunud õigesti. Aga see protsess võttis aega. Need asjad oleks saanud lahendada ja maja oleks kerkimas, kui haridusministeerium oleks seda tõesti tahtnud, aga ministeeriumis kaheldi EKA võimekuses maja lõpuni ehitada.

Kuidas uues juhendis võistlustingimuste eiramisele vaadatakse?

Võistlustingimusi peab koostama oskuslikult. Peab suutma aimata, millised tööd võivad tulla. Kui ma ise olen koostanud võistlusülesannet, siis olen projekteerinud asja mingi üldistuseni läbi, püüdnud aimata, milliseid mõtteid võib tulla ja kus võib tekkida probleem. Kõige peale muidugi ei saa tulla, fantaasia on piiritu. Mõistlik on tingimustesse kirja panna, et on lubatud kõrvalekaldumine, aga see peab olema veenvalt põhjendatud ja žüriil on õigus otsustada, kas põhjendused on piisavalt veenvad. Kui leitakse lahendus, mis annab veel parema tulemuse, kui tingimustega on eeldatud, siis jääb töö võistlema. See peab mõistagi vastama avalikele ja tellija huvidele, olema elluviidav jne. Probleemid tulenevad meil eeskätt liiga jäikadest, juriidiliselt äärmuslikest detailplaneeringute tõlgendustest, mis ei vasta ruumilise planeerimise olemusele, ja minu arvamus on, et neid tulebki vabamalt tõlgendada. Kui rikkumine pole vastuolus planeeringu eesmärkidega ega tee kellelegi halba, siis on pilli lõhkiajamine kõigile kahjulik.

Praktika on näidanud, et õigem on võistlus teha enne detailplaneeringu kehtestamist.

Kui käsitleme detailplaneeringuid selliste jäikade dokumentidena, siis kindlasti. Võistluse tulemuse üle saab hilisema detailplaneeringu koostamisel veel arutada, seda vajadusel muuta. Samal ajal peaks aga enne võistlust olema mingi ühiskondlik kokkulepe, et tellija soovitud asi üldse saab antud kohale tulla.

Kas võistlusi on sinu meelest Eestis vähe, palju või piisavalt? Meid on ju vähe, iga kolme kuu tagant ilma tasuta võistelda on üsna kurnav.

Eks võistlemine on iga arhitekti valik. Paistab, et kui tellimusi on vähe, leiavad arhitektid võistlemiseks rohkem aega, isegi kui see on kurnav. Mulle tundub, et avalikke võistlusi on meil parasjagu. Väikseid kutsutud osalejatega võistlusi võiks aga olla palju rohkem. Kuressaare linnaarhitektina pidasin kinni reeglist, et iga väikegi maja vanalinnas lahendati vähemalt kutsutud osalejatega võistlusega. Sellega saime tagada, et iga uus maja lisas linnale väärtust. Linnad võiksid rohkem reguleerida võistluste toimumist, sest ilma vastavate nõueteta toimub võistlusi vähe. Ega linnaarhitektidel olegi eriti muid hoobasid, kuidas tagada arhitektuuri kvaliteeti. Võistlus on kõige parem vahend, ehkki ka see ei anna alati sajaprotsendilist tulemust. Avalikku võistlust peetakse mõnikord ressursi raiskamiseks, sest palju arhitekte lahendab korraga sama ülesannet. Võib aga mõelda, et seda ressurssi kasutatakse valikuvõimaluse ja võrdlusmaterjali tekitamiseks. See tagab kvaliteedi. Samas on paljude arhitektide samaaegsel tööl mõtet üksnes siis, kui võistluse läbiviimine on vastavuses ühiskondliku kokkuleppe ja hea tavaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming