Arhitektuurivõistlustest. Isiklikult

MARGIT MUTSO

Alustasin arhitektuuriareenil võistlemist ligi kolmkümmend aastat tagasi, viimase paarikümne aasta jooksul olen korduvalt olnud ka hindaja. Büroo algusaastatel võtsime osa pea kõikidest Eesti avalikest võistlustest. Tõsi, neid oli toona vähem kui praegu. Võistlemine annab võimaluse pildile pääseda, võisteldes saab tegelda suuremahuliste ja unikaalsete objektidega, mida suure tõenäosusega keegi otse ei telli. Ometi osaleme, nii nagu enamik nooruse selja­taha jätnud arhitekte, viimasel ajal võistlustel harva. Põhjus ei ole kindlasti vaid vähenenud ambitsioonikuses ja entusiasmis. Täna on võistlusel osalemine palju töömahukam kui see oli veel kümmekond aastat tagasi. Viimaseid võistlusi vaadates on tunne, et ka arhitekti teed alles alustavatel noortel on võhm väljas.

Enam ei löö läbi pelgalt geniaalse ideega – seda peab suutma ka veenvalt visualiseerida. Ei piisa sellest, kui kirjeldada tekstis või näidata joonisega tänava valgustamise võimalusi, eri aastaaegadel kasutamist vms – kui veenvat pilti näidata ei ole, siis võib selle idee üldse mainimata jätta. Kõrge resolutsiooniga renderpildid, mis tunduvad nagu fotod valmisobjektist, on sama elementaarsed nagu põhiplaan või lõige. Teinekord on vaja, et arvuti suudaks tervest linnaosast välja vedada uhked visuaalid. Enamik võistlejatest teab, mis tähendab, kui arvuti tõrkuma hakkab ja paar tundi enne tähtaega kinni jookseb.

Üks asi, mis muudab võistlemise töömahukaks, on ka kehv alusmaterjal. Enamasti tuleb võistlejatel alustada tööd aluskaardi kokkupanekust: ühest failist geoalus, teisest ümberkaudsed planeeringud, kolmandast kinnitatud projektid, neljandast liiklusskeem, viiendast dendroloogiline hinnang. Eriti vihaseks teeb, kui materjal on antud eri programmides. Nii näiteks oli Tallinna peatänava võistluse aluste hulgas eraldi tänavaala, Viru tänava projekt ja siis pildifailina Tammsaare pargi lahendus. Kasutuskõlbliku aluse tegemine võtab mitu päeva ja selle peaks ära tegema võistlustingimuste koostaja. Hea on see, et viimaste korralike võistluste juures on olnud kaasas mahuline alusjoonis ümbritsevast keskkonnast.

Üks väga põnev võistlus toimus 2014. aastal Tallinna sadamaalal. Väga oleks tahtnud sellest osa võtta, tingimusedki sai muretsetud (neid ei jagatud niisama igaühele), aga pärast tingimustega tutvumist kadus võistlusisu: puudus korralik aluskaart, ümbritsevad planeeringud olid lisatud piltidena, mis tähendab, et vajaliku alusjoonise konstrueerimine oleks võtnud nädala. Sellele lisandus veel ebaõiglustunne: võistlusele oli hulk arhitekte osalema kutsutud kindla summa eest – see andis neile suure eelise. Villem Tomiste imestas Sirbi veergudel,* miks otsustas osa arhitekte võistlusel mitte osaleda ja sinna nii vähe töid laekus. Selline poolkutsutud-pool­avalik võistlus ei toimi meie oludes.

Hüppan siinkohal teisele ehk hindajate poolele. Pea alati on mul žüriiliikmena tekkinud küsimus, milleks lasta arhitektidel teha nii palju tööd, kui on esimesest pildist selge, et algidee on mäda. Arhitekt on joonestanud ja renderdanud, seletanud ja arvutanud, kirjutanud ja planšetid kujundanud, aga žürii sammub tema tööst nagu postist mööda ning sekretär korjab selle ükskõiksel ilmel kaotajate hunnikusse. Hiljem siis otsitakse sõnu, mida protokolli kirjutada, ehkki kõik saavad aru, et õige kommentaar oleks: algidee on nõrk, edasi me ei vaadanud.

Viimaste avaliku ruumi võistlus­ülesannete puhul on jäänud mulje, et ühe võistlusega püütakse saada korraga võimalikult palju, suurest kontseptsioonist kuni tänavasillutiseni. Miks lasta arhitektil vaeva näha tänavapinkide ja sillutismustriga, kui lahenduse üldidee on nõrk?

Selmet lasta osalejatel tühja tööd teha oleks õigem tugevad kontseptsioonid eelvoorus välja selekteerida ehk jagada võistlus kaheks etapiks: esimeses esitatakse oma ettekujutus ja põhiideed skeemide ja tekstide abil ning teise valitakse selle põhjal need, kel lastakse eskiis vajaliku täpsuseni, renderpiltide ja maketini viia. Neile, kes välja on valitud, tagatakse vähemalt ostupreemia, mis annab võimaluse tellida ilupildid või makett oma ala proffidelt. Selline süsteem, kus esimeses etapis ei oodata suurt mahtu, tooks osalema rohkem võistlejaid, sest mõne päeva oma idee kirjeldamiseks ikka leiab.

Kaheetapilist võistlust prooviti näiteks Tallinna uue raekoja hoone puhul, aga ka siin oodati juba esimeses etapis korralikke plaanilahendusi, lõikeid ja perspektiivpilte. Milleks? Žürii peab oskama ka ilma nendeta ideest aru saada, sest skeemid, kirjeldused, seoste ja linnaruumi kirjeldus annavad professionaalile piisava ettekujutuse. Paraku tundub, et žürii on muutunud aasta-aastalt mugavamaks, otsused langetataksegi suuresti ilupiltide põhjal. Mul on kogemus, kui žürii kommentaare lugedes selgus, et meie projekti ei oldud üldse süvenetud, rääkimata seletuskirja lugemisest. Selline avastus on tegijale väga solvav. Tagasiside võistlejatele on enamasti juhuslik ja nõrk, ka kõige olulisemaid mõtteid ei vaevuta kommenteerima. Keskendutakse väljavalitud töödele, valiku põhjendamisele, kuid ülejäänu suhtes ollakse pealiskaudsed, et mitte öelda – üleolevalt arrogantsed. Kaheetapilisust on proovitud ka näiteks Arvo Pärdi keskuse ja Rakvere targa maja võistlusel. Siis valiti osalejad portfoolio põhjal. Portfoolio järgi valik tähendab seda, et võistlema jäävadki valdavalt ühed ja samad bürood. Nende portfoolio muudkui täieneb põnevate hoonetega, samal ajal kui nooremad tegijad jäävad kõrvale. Selline valik on aktsepteeritav väiksemate eratellimuste, mitte oluliste avalike hoonete puhul.

Ajal, mil isegi moekunst püüab lahendada globaalseid probleeme, on arhitektuur kaldunud üha enam visuaalsetesse otsingutesse. Võitlustel jäävad silma projektid, mis „pakuvad ruumielamust“ ja „loovad uut identiteeti“, aga vaatavad mööda enamikust probleemidest, mille lahendamisel peaks arhitektuuril olema suur roll. Mõne tähelepanuväärse maja puhul on ehk uue märgi otsimine õigustatud, kuid kui arhitekt tegeleb linnaruumiga, siis võiks ruumielamuse kõrval mõelda ka üksikisikule ja koos temaga ühiskonnas kummitavatele probleemidele. Näiteks sellele, kuidas luua keskkond, kus lapsed ja noored kasvaksid tervena, kus inimesed teeksid sporti, liiguksid õues igal aastaajal ja iga ilmaga (kolmandik eesti noormeestest ei kõlba kaitseväkke, üle poole rahvast on ülekaalulised), kuidas luua kohti, kus omavahel rohkem suheldaks, kuidas luua linnas tingimused, et üksildustunde leevendamiseks oleks perre võimalik võtta lemmikloom, kuidas suhtuda kodututesse, kerjamisse jne. Isegi selline elementaarne asi nagu avalikud tualetid või veekraanid ei ole ei tegijate ega hindajate huviorbiidis. Ilmselt on pissihäda või janu ruumielamuse kõrval liiga triviaalne probleem. Oluline on vau-efekt. Olgu see või täiesti sisutühi. Arhitektuurivõistluse eesmärk ei ole piltpostkaardi vaid reaalse ruumi loomine.

Ja lõpuks, lõpetame võistluste raames n-ö tapeedi trükkimise! Meil on e-riik ja ammu oleks aeg korraldada võistlused virtuaalkeskkonnas. Milleks raisata paberit, planšette, värvi ja võistlejate raha? Ka näitus võib olla virtuaalkeskkonnas.

* Villem Tomiste, Tallinna sadama planeerimisvõistlus. – Sirp 30. IV 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht