Asteriski suvi

Laura Pappa, Elisabeth Klement

28. juulist kuni 4. augustini leidis Okasroosikese lossis Tallinnas Vene tänaval kaheksa päeva jooksul aset Asteriski suvekool,* mida võib pidada otseseks järjeks Asteriski raamatu­poe üritustele. Suvekooli eesmärk oli tutvustada graafilise disaini võimalikke vorme, mis on maailmas esile kerkinud viimase aastakümne jooksul.

Suvekooli õppejõududeks olid disainerid ja kunstnikud välismaalt, s.o Joris Kritis (Belgia), Rebecca Stephany (Saksamaa), Paul Elliman (Suurbritannia) ja Urs Lehni Säde (Šveits). Osalejateks ennekõike disainitudengid ja noored professionaalid Eestist ja Euroopast. Suvekooli töötubades käsitleti nelja küllaltki erinevat teemat, alates Hansa liidu ja poekaupade analüüsist kuni oma varem tehtud tööde lahkamiseni ja peamiste disainipõhimõtete määratlemiseni.
Ettevõtmise eesmärgiks oli tutvustada graafilise disaini arengusuundi ning laiendada „graafilise disaineri” definitsiooni. Uurisime ka disainihariduse võimalikke väljundeid, mille puhul hoidutakse tavalise disaineri-kliendi tüüpi mudeli järgimisest. Üha enam kohtab erialade ja tööformaatide segunemist ning see oligi suuresti meie suvekooli sisuks. Arutasime, milline roll võiks olla sellistel ideedel Eesti disainihariduses, kuid mitte ainult. Oluline on ka mõelda, kuidas selline segunemine reaalselt toimib ja miks on see üldse oluline.

Asteriski sünd

Suvekooli korraldamise idee tekkis tundest, et Eesti graafilises disainis on vaja taas püstitada uusi küsimusi ning suunata arutelu graafilise disaineri võimalike tegutsemisvormide poole.
Meie koostöö disainitegemiste korraldamises algas raamatupoe kujul 2009. aastal, mil õppisime mõlemad veel Eesti Kunstiakadeemia (EKA) graafilise disaini osakonnas. Osakonnas sündis sel ajal palju huvitavaid trükiseid ning meie huvi ja eesmärk oli need publikatsioonid kuidagi lugejateni toimetada. Nii sündiski liikuv raamatupood Asterisk, kus aastatega hakkasid tasapisi kohalikud trükised segunema välismaistega. Raamatupoe üritus toimus kokku ligi kümme korda mitmel pool Tallinnas. Käidud sai ka raamatulaatadel Berliinis, Zürichis ja Riias.
Liikuvat raamatupoodi korraldades sai kiirelt selgeks, et meie peamine huvi on inimesed aruteludeks kokku tuua ning et raamatud on ideaalne vahend ühendamaks disaini ja muude valdkondade inimesi. Mõistsime, et Asterisk peab muutma oma formaati ning järgmiseks sammuks korraldasime koos raamatupoega tollases NO99 teatri Põhuteatris ettekannete õhtu „Ise Ise Ise”. Tol hetkel kinnitas Tallinnas kanda rohkelt iseseisvad projekte. „Ise Ise Ise” õhtu põhines just omaalgatuslikkusel ning üles astusid mitmed Eesti „isetegijad” nagu Gregor Taul, Laur Kaunissaare, Marit Ilison, Indrek Sirkel, Maarin Mürk, Ingrid Ruudi jt.
Mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et peame astuma järgmise sammu ning liikuma ühe õhtu ürituse formaadist pikemalt areneva teemakäsitluse poole. Oma töö ja tegemiste kaudu tekkinud tutvuste tõttu inimestega, kelle tegevust disainimaailma äärealadel peame erakordseks, hakkaski vaikselt idanema plaan tuua need inimesed suveks Eestisse õpetama. Suvekooli formaadiga polnud kumbki meist varem kokku puutunud, ei osalejana ega korraldajana, mistõttu tundus see eriti intrigeeriv.
Üks tõukejõude sellise plaani taga oli kindlasti EKA graafilise disaini osakonnas kogetu. Tol ajal, kui meie veel õppisime, leidsid seal aset „Šveitsi päevad” või näitus „Töö Marsilt” („Work from Mars”), mille tarbeks toodi samuti kohale inimesi väljastpoolt Eestit tutvustama n-ö välismaa kaupu, kuigi tegelikult olid nad ise oma kohalolekuga kõige väärtuslikum „kaup“. Sääraseid üritusi tundus alati kandvat teatud edasiviiv jõud ja meelestatus, mis huvitatuid, tollal ennekõike meid – tudengeid, koos hoidis ja tulevikuplaanidest mõtlema pani. See, kui varem vaid koolis õppejõudude sõnade kaudu tuttavaid inimesi oma silmaga näeb ning neilt endilt nende tööde ja põhimõtete kohta kuuleb, on kahtlemata väga väärtuslik kogemus.

Suvekooli võlu
Viimastel aastatel on disainikoolides elavnenud suvekoolide korraldamine, seda nii Euroopas kui mujal maailmas. Tihtilugu on aga need koolid nii suure osalustasu ja reisi- ning ööbimiskuludega, et sinna kandideerivad eelkõige inimesed, kel hea majanduslik järg. Seetõttu otsustasime Asteriski suvekooli planeerides juba eos, et meie kool peab olema kättesaadav nii paljudele huvitatutele, kui vähegi võimalik.
Suvekooli formaadil on nii eeliseid kui puudusi (sama kriitikat kohtab kõigi töötoapõhiste projektide puhul). Ühest küljest tähendab niisugune formaat seda, et väga palju juhtub väga lühikese aja vältel ühekorraga ning tavalise õppega võrreldes on kogu protsess paratamatult kiirendatud. „Usun siiralt, keskendumiseks on oluline leida aeg ja ruum, et arutada disaini ja kultuuriga seotud probleeme, meetodeid, lähenemisi ning püüda neist ühiselt aru saada. Seda kõike jagatud kogemuste ja eeskuju kaudu. Leian, et õpe võiks toimuda aeglasemas tempos, et aruteludega oleks võimalik sügavuti minna – lõpuks keskenduda vaid ühele teemale,” ütles suvekooli õppejõud Rebecca Stephany.
Kiirtempole vaatamata on suvekooli mõttesse nagu sisse kirjutatud, et kõik osalejad on väga motiveeritud ja entusiastlikud. Kui ollakse juba nõus kaheksa päeva oma niigi lühikesest suvest pühendama väga intensiivsele tööle ennekõike siseruumides, selle asemel et nautida rannamõnusid, võib eeldada, et tahetakse tõesti suvekoolis midagi õppida. „See oli intensiivne kogemus. Koostööd ja suhtlemist oli suvekoolis mitu korda rohkem, kui olen harjunud. Tavaliselt on koostöö puhul aega rohkem ja inimesi vähem. Aga kuna aega ei olnud ülearu, siis oli eneseväljendus ka kuidagi vahetum, lihtsam. Mõtted tulid nagu tulid, ei olnud aega ennast korrigeerida. Tähelepanu tuli pidevalt teravamaks kruttida. Ühtlasi pidi pause võtma, et jõuaks ideed ikka läbi mõelda,’’ ütles suvekooli osaleja, semiootik Kristel Väli.

Mitmekesine seltskond
Asterisk sünnib läbi sõprussidemete – kuna korraldasime nii mastaapse sündmuse esimest korda, siis tundus mõistlik alustada oma lähikonnast. Külla kutsutud õppejõud olid n-ö katse läbinud – teadsime, mida võime neilt oodata. Kutsusime juhendama Rebecca Stephany, Paul Ellimani ja Joris Kritise, kellega olime Hollandis kohtunud, ning Urs Lehni Säde, kellega olime varem tutvunud Eestis. Õppejõud jagunesid laias laastuks kaheks: need, kes peavad end eelkõige disaineriks, ja need, kes kunstnikuks.
Urs Lehni Säde (sünd 1974) on Zürichis tegutsev graafiline disainer, kes oma põhitöö kõrvalt peab Rollo Pressi nimelist iseseisvat kirjastust. Joris Kritis (sünd 1983) elab Brüsselis ja on graafilise disainerina keskendunud peamiselt arhitektuuritrükiste kujundamisele. Rebecca Stephany (sünd 1980) on Amsterdamis tegutsev kunstnik. Paul Ellimani (sünd 1961), Londoni kunstniku töö on otseselt seotud graafilise disaini kui uurimisvaldkonnaga. Kõik eelnimetatud õpetavad oma disaineri- ja kunstnikukarjääri kõrval mainekates graafilise disaini koolides üle Euroopa.
Peale huvitavate õppejõudude tuli kohale meelitada ka õpilased – ootasime põhiliselt siinset publikut. Sellele vaatamata sadas kaela taotluste laviin kõikjalt üle Euroopa – soovijaid oli palju rohkem, kui oleksime saanud vastu võtta. Olime varakult välja kuulutanud, et ootame inimesi erinevatest valdkondadest ja seda põhimõtet sai kahtlemata ka valiku tegemisel silmas peetud, kuigi kokkuvõttes oleks võinud osaleda rohkem inimesi muudest valdkondadest kui disain. Soovisime ka, et koolist võtaks osa nii Tartu kui Tallinna disaini­tudengeid. Portfoolio ehk loomingu näidete ja elulookirjelduse põhjal sai vastu võetud 33 eri taseme ja taustaga tudengit, kes jagunesid üldjoontes kolmeks: EKA graafilise disaini osakonna tudengid, kohalikud teistelt elualadelt ning kümme noort Euroopa eri nurgast. Eesti ja välismaa osalejate segu tõi kahtlemata suvekooli teatud elavuse.

Programm vabas õhustikus
Suvekooli programm koosnes neljast neli päeva kestnud töötoast, millest kaks toimusid paralleelselt kogu suvekooli ajal. Suvekoolist osavõtjad jagunesid kaheks grupiks ning kumbki grupp võttis osa kahest töötoast. Iga töötoa lõpuks esitati kokkuvõte toimunust. Lisaks päevasele õppetegevusele kuulati viiel õhtul ka avalikke loenguid. Rebecca Stephany ja Jan Tomson esitlesid kahe projektori ning telefoniga tehtud piltide abil ühiste disaini-, linnaruumi- ja kunstihuvide kaardistust. Urs Lehni Säde rääkis oma kirjastuse ees ootavatest projektidest ning Joris Kritis võttis kokku oma tellimustööde praktika. Paul Ellimani esitlus toimus Kumus seoses tema osalemisega Margit Säde Lehni kureeritud näitusel „Aedade järelelu”.
Päevad olid pikad ja iga järgmine hommik tõi kohale veidi väsinumad, kuid endiselt entusiastlikud tudengid. Tööprotsessi soosis suurepärane ilm, mis saatis meid kõik kaheksa päeva: vaheaegadeks, individuaalseteks kohtumisteks ja vahel ka lihtsalt töötegemiseks koliti hoovi. Suvekooli formaati on justkui sisse kirjutatud, et tööd tehakse ebakonventsionaalses õhustikus, sel korral siis räämas lossihoones, lossihoovis ja isegi linnaruumis.

Erinäolised töötoad
Teadsime juba eos, et me ei hakka suunama teemavalikut ehk seda, mis laadi ülesandeid õppejõud tudengitele annavad. Seetõttu seostusid kõik ülesanded õppejõudude endi praktika ja huvidega. Tulemuseks oli neli täiesti erineva sisu ja suunitlusega töötuba.
Rebecca Stephany töötoas pealkirjaga „Praegune on see, mida me kõik teame” („Now is What We All Know”) pidid tudengid vabal valikul kaasa tooma enda tehtud töö, mis on andnud osalejale tähtsa õppetunni. Nelja töötoapäeva jooksul jagati üheskoos kogemusi, et koostada grupi ühine jagatud „õppetund”. Kirjutamise, lugemise ja toimetamise harjutused vaheldusid esitlustega, mis kulmineerusid lõpuks tunniseks ühis-performance’iks. „Ülepäevased avalikud ettekanded, kus ettevalmistuseks jäeti vaid piiratud aeg (kõige rohkem kaks tundi), nõudis osalejatelt väga kontsentreeritud lähenemist ja head stressitaluvust. Eriti kui ettekanne ei olnud pelgalt kuiv slaidide näitamine, vaid performatiivne või teatraalsem etteaste. Lühike ettevalmistusperiood sundis kasutama käepäraseid vahendeid info edastamiseks – enamasti häält, keha ja liikumist,” hindas suvekooli osaleja Ranno Ait.
Urs Lehni Säde uuris oma töötoas „Talsinki suvekool” („Talsinki Summer School”) disaini kommunikatsiooni, arhitektuuri, urbanismi ja brändingu spekulatiivseid aspekte. Lähtepunktiks oli utopistliku Talsinki saareprojekt, mille 2008. aastal käis välja soome arhitekt Martti Kalliala. Projektis pakutakse välja idee, et Tallinna ja Helsingi vahelise raudteetunneli kaevetööde jääkidest võiks Soome lahte ehitada tehissaare. Töötoa eesmärk oli koostada, kirjastada ja levitada ideid Talsinki projekti jätkuna. Neli päeva kestnud töötoa lõpptulemuse esitasid tudengid plakati formaadis.
Üks praktilisema väljundiga töötuba oli Joris Kritise ülesanne „Peeglid” („Mirrors”). Töötoas avati peegli kui sellise võimalikke määratlusi ja uuriti nende figureerimist avalikus ruumis. Kahelistes gruppides (koostöövormina samuti omamoodi peegel) mõtestati, mis on peegel, kuidas see toimib ning milline on selle tähendus. Uurimistöö visualiseeriti digitaalse ajakirja kujul.
Paul Ellimani töötoa „Braudel baltlusest” („Braudel on the Baltic”) algmaterjaliks oli prantsuse filosoofi Fernand Braudeli kirjutis „Põhjamaakompleks: Hansa tõus” („The northern complex: the rise of the Hansa”) Hansa liidu tõusust ja langusest. Ülesandeks oli külastada rohkelt ostukeskusi ning edastada ostlemise tulemusel tekkinud arusaam, tulemus, lugu justkui ise Braudelina riiulite vahele saadetuna. Iga töötoas osalenu koostas ettekande, mis tugines Braudeli kirjutisele ning sidus Tallinna äärelinna supermarketid taas iidse Hansa liiduga. „Suvekooli formaat annab vabaduse rakendada seniseid probleemide käsitlemise meetodeid uues kontekstis või eksperimenteerida, et leida uusi lahendusi. Midagi sellist tavatingimustes ei juhtu,” arvas Artis Tauriņš, suvekooli osaleja Lätist. „Töö tulemus olenes väga palju teadmistest, avatusest (millest, nagu mulle tundus, jäi mul ikka puudu), aga õnneks ka paindlikkusest ja kohanemisest. Sain kogemuse, kuidas analüüsida oma tööd objektiivsemalt, kõrvaltvaatajana,” lisas Kristel Väli.
Kokkuvõttes veetsime koos õppejõudude ja tudengitega kaheksa imelist päeva, täis tõsist tööd, õppimist, koostööd, suhtlemist, kuulamist, päikest ja mida kõike veel, tulemuseks palju uusi tutvusi, mõtteid ja tulevikuplaane. Kuna korraldasime ürituse esimest korda, olime viperusteks valmis, kuid midagi sellist ei juhtunud – kohal polnud ühtki paharetti ega torisejat. Kõik neli õppejõudu ja 33 õpilast olid põnevad isiksused ja suured töömurdjad. Mida enamat võiks ühelt suvekoolilt soovida?

* http://suvekool.asterisk.ee

Asteriski eestvedajad on vabakutselised graafilised disainerid Elisabeth Klement ja Laura Pappa, kes on õppinud EKAs ning Gerrit Rietveldi Akadeemias. Klement juhib 2011. aastast peale koos Pieter Verbekega Amsterdamis raamatupoodi San Serriffe. Pappa omandab 2012. aasta sügisest magistrikraadi „tüpograafiate töömaa” ehk Werkplaats Typografies koolis Arnhemis. Suvekooli meeskonnas on veel disainihuviline Triin Niinemets, kes õpib EKA kunstiteaduse instituudis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming