Avaliku ruumi aeg

Kalle Vellevoog: „Riik pole ruumiotsuseid tegevatele institutsioonidele andnud selget ülesannet.“

MERLE KARRO-KALBERG

2000. aastate esimene kümnend oli arhitektuuris valgete kandiliste majade ehk neofunktsionalismi aeg, mil keskses positsioonis oli teiste arhitektide hulgas ka Kalle Vellevoog koos oma büroo JVR kavandatud Pärnu Seedri tänava funkmajadega. Praegust aega võib pidada avaliku ruumi ajaks. Programmi „Hea avalik ruum“ eestvedajana ja Tallinnas Maarjamäel vastavatud kommunismiohvrite memoriaaliga on ta silma paistnud nüüdki. Arhitektuuripoliitikat on ta aga arhitektide liidu juhatuses ja eestseisuses kujundanud juba peaaegu 20 aastat.

 

Sul on olnud tulemusrohke ja edukas aasta: riburada pidi hakkavad valmis saama ja pannakse nurgakivi „EV 100“ ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistluse raames kavandatud keskväljakutele, augusti lõpus avati sinu kaasautorsusel valminud kommunismiohvrite memoriaal. Seega alustan spordireporteri küsimusega. Kuidas tunne on?

Programm „Hea avalik ruum“ pole ju veel lõppenud, vaid jõudnud alles keskpunkti. 15 linnasüdamele uue inimkesksema lahenduse leidmine on pigem esimene samm. Oleme käinud koos Ingrid Maldiga arhitektide liidust eelmise aasta suvest saadik lisaks selles programmis osalevatele linnadele veel umbes 50 omavalitsuses. See programm võikski olla osa Eesti riigi ruumipoliitikast, sest füüsiline ruum ja selle kvaliteet mõjutab asulate edasist arengut. 2017. aasta sügisest peale oleme kulutanud kultuuriministeeriumi uksi, rääkinud kahe riigihalduse ministriga, et saada ka poliitiline toetus.

Nüüdseks on selgunud, et jätkuprogrammi rahastamine jäeti juba teist aastat riigieelarvest välja. Tegemist on äärmiselt kahetsusväärse olukorraga, mis näitab, kuivõrd hädasti on Eesti riigil vaja terviklikku ruumi- ja arhitektuuripoliitikat ja selle elluviimiseks asjatundlikku institutsiooni. Praegu teevad ruumi puudutavaid otsuseid ametkonnad, kes ei oma laiemat visiooni ega taju oma otsuste tagajärgi linna arengule. Nii on seesugused algatused sageli mõistetamatud ametnikele, kes on harjunud tulemust hindama vaid majandusliku tõhususe alusel. Inimkeskse ja elukvaliteeti tõstva linnaruumi mõju riigi regionaalarengule alahinnatakse jätkuvalt. Seega saabki loota vaid üksteise järel valmivate rekonstrueeritud linnasüdamete seniseid eelarvamusi ja hoiakuid muutvale positiivsele mõjule.

Aastal 2013 olid Sirbi veergudel väga kriitiline riigi kui tellija suhtes, ütlesid, et riigil puudub terviknägemus, vaid odavaima hinna põhjal otsustatud riigihangete tulemusel valmiv ruum on suvaline ja sel puudub igasugune arhitektuurikvaliteet. Uuendatud linnasüdamete järgi võib vist öelda, et ruumi ja elukeskkonna kvaliteeti on rohkem väärtustama hakatud?

Ministrite tasandil tundub küll, et mõtted jõuavad kohale ja saadakse aru, mida ühe või teise ettepanekuga taotletakse, et kõik on võimalik. Poliitiline toetus on olemas. Kui rääkida aga ministeeriumi ametnikega, siis jääb küll mulje, et elame täiesti erinevas maailmas ja ükski idee ei haaku rahastusmeetmetega.

„Hea avaliku ruumi“ 2014. aasta algatus sattus soodsale pinnale, sest „EV 100“ juubelitoimkond ootas loome­liitudelt ideid, kuidas juubelit tähistada. Linnasüdamete korrastamise mõte haakis otsekohe. Peagi selgus, et mõte mahub Euroopa regionaalarengu rahastusprogrammi alla. Ega me osanud alguses ju ette näha, et just keskväljakud nii oluliseks saavad. Linnad leidsid ise, et turgutamist vajab just linnasüda.

Arhitekti ülesanne on olnud olla lobist ja algataja, et tuua inimesed ministeeriumidest ja kohalikest omavalitsustest ühe laua taha ning neid veenda, et avalik ruum on arengu käimatõmbaja. Kui alustasime, siis avalikust ruumist ju palju ei teatud. Näidetena olid tuua vaid Rakvere keskväljak ja Vabaduse väljak Tallinnas. Selle mõiste sisuga täitmine on võtnud päris palju aega. Praegu, kui linnakeskused valmimas, on hoonetevahelisest ruumist rääkida palju lihtsam. Kunagi ütles mulle üks omavalitsuse juht, et arengut ergutab ka kadedus: kui naabril on midagi hästi välja tulnud, siis tuleb sellest snitti võtta.

Mida rohkem väljakuid valmib, seda lihtsam on poliitikutele selgitada ja näidata, et ruum tõmbab ka muu elu käima ning kui positiivsed tagajärjed sel on. Oleme palju rääkinud ääremaastumisest ja sellest, mismoodi saab linnaruumi kujundamisega seda pidurdada. Suunda muuta pole vist siiski enam võimalik: suured keskused tõmbavad ikkagi väiksemad kohad tühjaks. Seda protsessi saab üksnes aeglustada, mõnes kohas ka pidurdada. Kui väikeasula keskus on korras, kui seal elu käib, siis tugevdab see ka kogukonda. Väga hea näide on Tõrva. Uuel väljakul tehakse peaaegu igal õhtul midagi: toimuvad spordivõistluste vaatamine, öödiskod, kontserdid jne. Väikeses kohas on oluline, et oleks kokkusaamiskoht, nii et seda ei peaks suurest keskusest otsima minema.

Millist tagasisidet oled valminud väljakute kohta saanud?

Ainult positiivset. Näiteks Valgas pole ma kunagi kesklinnas näinud nii palju inimesi korraga, kui keskväljaku avamisel. Rohkem lapsi poleks keskväljaku mängualale ära mahtunudki.

 

Põlva keskväljakut on kritiseeritud ehk kõige rohkem, eelkõige asukohavaliku pärast. Ehitati see ju täiesti lagedasse hooneteta paika sisuliselt praeguse keskväljaku taha. Paljudele on see arusaamatuks jäänud.

Põlvasse kavandati samasse kohta peaväljakut juba kümme aastat tagasi. See plaan ei teostunud ja seejärel planeeriti sinna kaubanduskeskust, mis oleks keskkonna üsna jõhkralt lõhkunud.

 

Põlvas ringi jalutades jõudsime sealsete juhtidega arusaamisele, et tegelikult pole seal keskväljakut kunagi olnud ja see just põhimure ongi. Praegu ehitatud keskväljaku asukohta kasutati turuplatsina ja ruumiliselt on see paik linna kese: sealsamas asuvad kirik, kalmistu, muusikakool, pangahoone, kaubanduskeskus, Orajõgi ja jõepark. Koos omavalitsusega leidsime, et uus keskväljak sobiks sinna küll. Ühe suure supermarketi asemel kavandasime uue väljaku äärde hoonestuse, sealhulgas ka kauplused.

Kritiseerivad enamasti ikkagi need, kes näevad ainult praegust olukorda ilma hooneteta. Surve ja soov väljak majadega ümbritseda on olemas, kaubanduskeskus tuleb väljaku ühele küljele niikuinii. Oleme põlvakatega rääkinud ka riigimajast, millele kohta otsitakse. Ka see võiks koos valla juhtimiseks tarvilike ruumidega paikneda väljaku ääres. Tuleb välja tuua seegi, et linn otsib praegu identiteeti. Seal tegutsevad suured ja olulised puitkonstruktsioonide tootjad, puit ja energiasäästlikkus sobib aga Põlva identiteediga väga hästi. Ka väljakuäärne hoonestus võiks koosneda kohalike tootjate materjalist ehitatud moodsatest puithoonetest. Kui kõik valmis saab, on väljak kolmest küljest majadega ümbritsetud ning neljas külg on avatud jõe ja pargi suunas.

Linnaehitusprotsess võtabki aega. See on loomulik. Kritiseerijatele olen alati toonud näiteks Rotermanni kvartali ülesehitamise. Endise tööstuspiirkonna elustamisest hakati rääkima 1990. aastate lõpus, mil Veljo Kaasiku ja Andres Alveri initsiatiivil sündis esimene visioon. Nüüd on sellest möödas 20 aastat ja võime öelda, et Rotermanni kvartal pole ikka valmis. Miks peaks linnaehitus Põlvas vähem aega võtma?

Valga ajaloolises VIII kvartalis paiknev uus keskväljak peaks tulevikus aga olema osa kahe piirilinna ühisest avalikust ruumist. Nüüd tuleb oodata järgmiste arhitektuurivõistluste realiseerumist ja seda, et Valka samuti kavandatavat ellu viima hakkaks.

Kalle Vellevoog: „Arhitekti ülesanne on olnud olla lobist ja algataja, et tuua inimesed ministeeriumidest ja kohalikest omavalitsustest ühe laua taha ning neid veenda, et avalik ruum on arengu käimatõmbaja.“

Piia Ruber

 

Suuri ja linnatervikut hõlmavaid plaane on ju tehtud varemgi. Tihti libistatakse ilusad visioonid sahtlisse, kui võimule tuleb teine erakond ja leiab, et kokkulepe ei esinda uusi vaateid.

Seda hirmu pole olnud. Linnaehituslikud protsessid on pikaajalised ja elavad võimuvahetused üle. Nii mõneski omavalitsuses on programmi „Hea avalik ruum“ ajal võim vahetunud, kuid keegi pole eelmise võimu tehtud plaane laualt pühkinud. Ametnikud, kes ehitusvaldkonnas toimetavad, üldjuhul ju nii tihti ei vahetu. Kõik plaanid on juba arhitektuurivõistluse tingimuste koostamise faasis põhjalikult läbi räägitud, vaieldud volikogu ja linnavalitsuse tasandil ning otsused sündinud konsensuslikult.

 

Kuivõrd on edu taganud nende linnade väiksus?

Suuremates keskustes ja linnades on teadmised, oskused ja raha olemas, väiksemad omavalitsused vajavad pigem tuge. Omavalitsuste oskused ja teadmised linnaplaneerimisest ja avalikust ruumist on äärmiselt kõikuva tasemega. Positiivne näide on Haljala. Seal oli juba eelmisel aastal kogu aleviku keskosale põhjalik analüüs koostatud ja mõeldud, kuidas asulat edasi arendada. Maastikuarhitektidelt oli tellitud Haljala maastiku­kujunduse eskiislahendus. Kohalik omavalitsus oli südamega ja asjatundlikult asja juures. Kohati üllatab, et paljudes väikestes kohtades, näiteks Mõisa­külas, on tahet ja optimismi midagi muuta küllaga ka siis, kui n-ö väljast tulnule tundub, et selleks pole põhjust.

Eks Eesti väikelinnad ja -asulad on ruumilises mõttes samas seisus: avalikule ruumile pole seal aastakümneid tähelepanu pööratud. Keskosa kiratseb. Mida väiksem koht, seda rohkem tegelikult ju keskosa asula arengut mõjutab. Asula äärealadele on püsti pandud plekist angaarid – supermarketid. See tõmbab omakorda kesklinna väikepoed täiesti kuivale ja inimesed asula serva. Küsimus on, kuidas võtta ajaloolised hooned keskväljaku või peatänava ääres taas kasutusele, need uuesti asustada, et omanikud oleksid sinna investeerimisest huvitatud.

Tõrva linnapea Maido Ruusmann, ühe teravama tajuga omavalitsuse juht väidab, et kui linn teeb oma keskosa avaliku ruumi korda, siis tulevad kohalikud ettevõtjad ja kinnisvaraomanikud kaasa ja investeerivad samuti oma kinnisvarasse. Üks täiendab teist ja lõpuks võidavad kõik. Võtame või Rakvere Pika tänava, mille ääres asuvad linna kõige uhkemad ajaloolised majad, mis on seisnud aastakümneid räämas ja remontimata. See võiks olla linna kõige esinduslikum tänav. Kui see tänav korda saaks, annaks see tõuke ka eraomanikele oma majad korda teha ja neile uus kasutus leida.

 

Eestis on päris palju hooneid ja linnaruumi, sealhulgas keskväljakud, ehitatud Euroopa Liidu toetusega, mis peagi lõpeb. Mis edasi saab?

Seda ei tea praegu keegi. Uusi rahastamise meetmekavu alles hakatakse välja töötama ja mida siis oluliseks peetakse, ei oska ennustada. Selliseid toetusi nagu siiani me enam kindlasti ei saa. Kui aga rääkida regionaalarengust laiemalt, siis on avaliku ruumi toetamine äärmiselt oluline. Haldusreformi järel tekkinud uutel omavalitsustel on kohustus teha uus üldplaneering. Selle koostamise raames oleks mõistlik läbi mõelda ka linnaruumi arengusuunad.

Planeeringu koostaja leitakse enamasti riigihankega, hanke võidab aga see, kes teeb töö kõige odavamalt. Sellistel puhkudel enamasti edasiviivat ruumi­ideed ei sünni. Oleks äärmiselt kahju, kui linnade uus üldplaneering koostataks vaid linnukese kirjasaamiseks.

Käisin mõni aeg tagasi Antslas seminaril, mille eesmärk oli kavandada asularuumi tulevik ja kaasata sealjuures ka kohalikud elanikud. Ühel hetkel tõusis üks proua püsti ja ütles, et arvamuse avaldamiseks on tarvis ettepanekuid arhitektidelt, elanikud ise ei mõtle visiooni välja.

 

Valmis plaani on alati lihtne kritiseerida. Palju raskem on ise mõelda, kuidas kodukant areneda võiks ja võtta vastutus muutuste eest.

See nõuab ka teadmisi, mis üldse on võimalik ja mis mitte. Inimesed, kes pole maailma suurlinnades edumeelseid ruumilahendusi näinud, ei oska neid ka välja pakkuda. Sulepeast seda välja imeda on peaaegu võimatu.

 

Kuivõrd avatud on Eesti väikesed omavalitsused maailmas nähtut katsetama?

Julgen öelda, et enamasti ollakse uuenduslikele, tulevikku vaatavatele lahendustele avatud. Me ei ole „Hea avaliku ruumi“ jätkuprogrammi raames väikeasulaid läbi sõites kohanud kuskil suhtumist, et see teema on ebaoluline. Praegu saan öelda, et ligi 20 oma­valitsust on kirjalikult kinnitanud, et reserveerivad oma eelarves vahendid arhitektuuri­võistluse korraldamiseks, teise osa peaks lisama riik.

 

Räägime natuke ka kommunismiohvrite memoriaalist. See on arhitektuuri ja ehitatud keskkonna rambivalgusse tõstnud.

See on tõesti huvitav, kuidas memoriaali ruumilahendus inimesi mõjutab. Mind hämmastab, kui palju on meie autorkond positiivset tagasisidet saanud. Seda tuleb iga päev juurde, helistatakse ja saadetakse e-kirju. Poleks eal osanud arvata, et see nii paljusid puudutab, ühegi teise arhitektuuriobjektiga pole ma seda kogenud. Arhitektidena muidugi teadsime teoreetiliselt, kuidas võib mõjuda üks või teine ruumiline võte. Pärast memoriaali valmimist selgus, et toimib veel võimsamalt.

 

Kas pead memoriaali oma loomingu tippteoseks?

Ajaline distants on praegu veel liiga väike, et selle üle otsustada. Meie meeskonna eesmärk oli teha võimalikult hea asi. Mõneti oleme praegu vaid kõrvalt­vaatajad. See, mis praegu toimub, memoriaali järelelu, on hämmastav. Ma poleks osanud midagi sellist uneski näha.

 

Kuidas suhtud sellesse, kui inimesed hakkavad memoriaali kasutama mingil uuel, argisemal viisil? Toon näiteks arhitekt Peter Eisenmanni Euroopa mõrvatud juutide monumendi Berliinis. Selle taustal klõpsivad noored endast pilte ja võtavad mälestusala lihtsalt linliku mängu- või piknikuplatsina.

„Koduaia“ ala memoriaali juurde kavandades soovisimegi, et inimesed võtaksid selle omaks, et see poleks ainult paik, kus käia, härduspisar silmis. Aeda võiksid inimesed tulla ja puhata, tulevikus puu alt õunu noppida, piknikku pidada. See oleks väga äge. Kooliõpetajad võiksid seal läbi viia välitunde ja rääkida ajaloost. Juba avamisel kasutati nõlvu istumiseks ja pikutamiseks. Täpselt nii me seda ette kujutasimegi. Õunapuu all võileiba nosida on väga tore. Iseasi, kas seal Bocki peaks jooma ja grilli võiks ehk koju jätta …

Arutasime, kas peaks panema rattasõidu või koeraga jalutamise keelu. Otsustasime seda mitte teha. Inimesed sõidavad sealt küll läbi, ehk oleks viisakam jalgratta sadulast maha tulla … aga lõpuks, mis siis sellest. Argielu kiht tuleb peale ja see on ainult hea.

Kohe sinna kõrvale kavandatakse ju ka spordihalli, mis memoriaali autorite arvates sinna sugugi ei sobi. Kuidas see sai juhtuda?

Spordihalli planeeriti juba memoriaali arhitektuurivõistluse aegu. Neid materjale arhitektuurvõistluse tingimustesse aga ei lisatud, sest arhitekte ei tahetud kammitseda. Meie teadvusesse jõudis spordihalli ja memoriaali ruumikonflikt eelmisel aastal, kui mälestusala projekteerimine oli lõpusirgel.

Pirita linnaosavalitsus ja linna pea­arhitekt on probleemist teadlik olnud väga pikka aega, juba memoriaali ehitusloa väljastamisel teati, et kõrval menetletakse spordihoone planeeringut. Kahjuks on siis juba ju hilja, kui viilhall kerkima hakkab. See oli ka meie motiiv halli ja memoriaali tulevase koosmõju visuaalid avaldada. Detailplaneering pole kehtestatud, nii et seda saab veel muuta. Meie oleme oma seisukoha avaldanud. Nüüd on poliitikute otsustada, millisena nad seda mälestusala tulevikus näha tahavad.

 

Samalaadne olukord on tekkinud ka ERMi kõrval. Muuseum on piirkonna käima tõmmanud ja selle külje alla kavandatakse jalgpallistaadioni ja uut elamurajooni, mis on osa inimeste arvates sobimatu. Kuivõrd vajavad sellised suure ruumimõjuga objektid enda ümber puhvrit?

Jah, kindlasti on sellist puhvrit tarvis. Ka jalgpallihall on suure ruumimõjuga objekt, kus toimuv mõjutab paljude kohalike elu. Selliste objektide puhul peaks kindlasti vaatama laiemalt, mitte ainult krundipõhiselt, mitte ainult ruumi-, vaid ka muud mõju.

 

Linnaehitusprotsess võtab aega: kui kõik valmis saab, on Põlva keskväljak (Stuudio 2 Arhitektid ja Metusala Arhitektid) kolmest küljest majadega ümbritsetud ning neljas külg on avatud jõe ja pargi suunas.

Nüüd Arhitektid

Siit koorub väga selgelt kitsaskoht: üldplaneeringud on küll olemas, kuid detailidesse laskudes sõidavad kõikvõimalikud huvid sellest üldpildist teerulliga üle. Kus on viga tehtud ja kuidas seda parandada?

Riik pole ruumiotsuseid tegevatele institutsioonidele andnud selget ülesannet. Väga ilmekas näide on maanteeamet. Kui amet rajab uusi maanteid läbi väikeasulate, jälgitakse inimeste turvalisust ja seda, kuidas saaks autoga kiiremini liikuda. Iga teeprojekt mõjutab aga otsustavalt väikeasula ruumikvaliteeti. Mida väiksem asula, seda suurem on seda läbiva tee mõju.

Riigimaanteed kavandatakse enamasti asulasiseselt mööda peatänavat või üle ajaloolise peaväljaku. Raha on vähe ja nii juhtubki, et peatänaval pole kõnniteidki või tõmmatakse tee serva vaid valge jutt. Inimene, kes oma koduuksest välja astub, ei leia end seetõttu mitte tänavalt, vaid maanteelt. Haruldane pole ka see, et maanteelt voolab vihmavesi otse elanike hoovidesse, sest seda pole mitte kuskile juhtida. Teed tõstetakse aina kõrgemale ja ajalooline hoonestus jääb lõpuks lihtsalt maantekraavi. Kõik teeprojektid võiksid olla ruumilise tervikuna läbi lahendatud: tuleks mõelda, millised on kõnniteed, valgustus, kus ülekäigurajad. Kõik see on väga oluline.

On ka üksikuid häid näiteid. Asja lähemalt uurides selgub, et projekteerijad on olnud sellest kandist pärit ja seetõttu südamest huvitatud, et asi lahendataks tavapärasest teisiti.

Riigi ametid täidavad oma põhikirjalisi ülesandeid. Kui seal oleks kirjas, et nad peavad ruumi puudutavaid otsuseid ka kvaliteedi osas kaaluma, oleks olukord hoopis teistsugune. Niikaua, kuni põhikirjas sellist punkti pole, ei saagi ametitelt seda nõuda ja otsuste langetamisel on määravaim raha. Riigi ruumipoliitikal puudub selgroog. Võtame kas või koolivõrgu. Riigigümnaasiumide ehitamisel on võetud suund leida arhitektuurivõistlusega uutele õppehoonetele parim vorm, kuid põhikoolide hooned projekteeritakse ja ehitatakse sageli vaid odavamat hinda silmas pidades. Kaunilt kõlav loosung „uus XXI sajandi õpikeskkond“ jääb vaid sõnakõlksuks.

 

Riigil polegi ju selget ruumipoliitikat. Ametkonnad tihtipeale ei mõistagi, et nende otsused ja tegevus kuidagi ruumi puutub. Millest võiks siin abi olla?

Ei dokumendid ega juhendmaterjalid, mida omavalitsustele ruumi planeerimise teostamiseks koostatakse, korva paraku järjepidevat, mõtestatud ja tulevikku suunatud tegevust ruumi­küsimuste lahendamisel. Seda tegevust saaks juhtida ja koordineerida ametkondi ühendav riiklik institutsioon, olgu selle nimeks siis riigiarhitekti või ruumivoliniku büroo. Häid näiteid leiab maailmast selles vallas palju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht