Dialoogid Tartu vana kaubamaja arhitektuurivõistlusel

Tõnis Arjus, Tartu linnaarhitekt

Tartu vana kaubamaja kvartali arhitektuurivõistlus oli tartlastele üks oodatumaid arhitektuurisündmusi. Praegune hoone on olnud pikemat aega vaeslapse rollis ja naaberkruntidel ollakse tal mitmes mõttes üle pea kasvanud. Hea on see, et hoone ümbertegemisega on oodatud ja mööduvad trendid seljataha jäetud, millega on saadud võimalus õppida vigadest. Olnuks protsessi kulg linnavalitsuse arhitektuuri- ja planeeringuteenistuste teha, oleksime seedimisaega kesklinna üldplaneeringu valmimiseni veelgi pikendanud. Kui Tartu pearistmiku esimesed monoliidid kerkisid veel infantiilses efektiivsuse vaimus, keskendudes oma introvertsetele voorustele, siis vana kaubamaja ümberkehastusest oodatakse midagi uut. Naaberhoonete puhul on probleemideks anonüümsus, puudulik side tänavaruumiga ning Tartule võõras kujunduskeel. Kodanike ja arhitektide väärtushinnangud on aga muutumas: inimesi ei rahulda enam pelgalt kiirusele orienteeritud liiklemine tarbimispunktist teise, vaid üha enam hinnatakse avalikku ruumi ja oodatakse, et seal olla oleks meeldiv, turvaline ja köitev. Nii sai võistlusest seekord tänapäevase Tartu mastaabi otsing.

Dialoog kodanikega

Kodanike kaasamine protsessi on loomulik samm, mille eesmärk on saada vastukaja ja arvamusi linnarahvalt leidmaks alternatiivi palju kritiseeritud „kastidele”. Mõte hea, kuid teostus nagu ikka, juhuslik ja eksitav. Pärast žürii esimest kooskäimist pandi tööd üles vana kaubamaja vitriinidesse ja maketifotod (igast tööst üks pilt) Tartu Postimehe külgedele. Enamasti klikiti oma lemmiku poolt, toetudes pelgalt ühele linnuvaatele maketifotost ja nägemata tervikideed vitriinidel. Enim klikke sai töö „Promenaad 1001”, mis köitis vaatajaid muljega rohelusest ja avarusest. Usun, et kui klikkijad oleksid saanud oma lemmikusse rohkem süüvida, oleksid nad oma otsust kiirelt muutnud.

Paljudele arhitektidele sai seekordsest ebaõnnestunud inimeste kaasamisest järjekordne kinnitus veendumusele, et avalikkus ei ole adekvaatne projekte hindama. Igapäevases töös kodanikega tean aga, et nii see pole. Tööd, mis väärivad tõeliselt tähelepanu, leiavad alati tee inimeste arutluste etteotsa, kui dialoog on hästi ette valmistatud. Tulemuse saavutamine vajab pingutust ja võtab aega, vajab mitmepoolset selgitamist ja mõistmist. Tavaliselt kaitstakse dialoogi lõpuks ühiselt samu ideid. Oluline on, et kaasamise meetod oleks läbimõeldud ja läheks võimalikult süvitsi. Valesti alustatud dialoog viib valedele radadele.

Vähe tähtis pole ka laiem eesmärk, mida kaasamine teenib: tõstab üldist teadlikkust ja parandab arhitektuuri olemuse mõistmist. Tsitaatide nagu „palun mulle arhitektuuri mitte teha, ma tahan vaid maja” järgi on selge, et arhitektide kodanike vahele on vaja silda. Üks paremaid vahendeid selleks on võistluste senisest avatum dialoogipõhine läbiviimine.

Dialoog linnaruumiga

Ootused vana kaubamaja kvartali võistlustöödele tekkisid suures osas avalikkusel. Levinud kriitika tavapäraste „kastide” suunas pani lähtetingimuste koostajad mõtlema ja otsima moodsaid lahendusi, mis lisaks ideaalsetele ostlemisvõimalustele panustavad ka linnaruumi ning loovad isikustatud tänavaruumi.

Võistluse etteantud ruumiprogramm täitis totaalselt detailplaneeringu mahu, jätmata ruumi linnalikeks pausideks. Lisaks pidid võistlejad viseerima ka teise ehitusetapi, mille saaks realiseerida lisaplaneeringu korral. Ruumiprogrammis olid peale kaubanduskeskuse ka büroo- ja elupinnad.

Paljudest võistlustöödest selgus, et arhitektid on kiirelt omandanud ideaalsete tarbimismekade projekteerimise ja aktiivse väliruumi tingimusi on raske täita. Mõistes, et tellija ootab midagi muud, võtsid võidutöö autorid teise suuna.

Ott Kadariku ja Mihkel Tüüri projekteeritud lahendusega on saavutatud linnaruumi-sõbralik eesmärk lihtsa võttega. Selle asemel et hõivata kolm esimest korrust kaubanduskeskusega ja paigutada selle kohale ruumiprogrammi ülejäänud osa, on tõstetud bürood, korterid ja esimese korruse väikeärid hoone nurkadesse lisakihina ostukeskuse ette. Sellega saavutati tervik, mis on maja perimeetril kõndides pidevas muutumises ja aktiivses kasutuses. Arhitektid on võtnud klassikalise kvartali printsiibi ja lahendanud selle tänase tellija vajadustest lähtudes.

Kadarik kommenteerib: „Tahtsime kindlasti, et hoonel on aknad, sest need tähendavad elu.”

Tõsi ta on. Akna olemasolu või puudumine võib tunduda kui labane nüanss, ent sisaldab endas palju laiemaid teemasid, kui esialgu paistab. Aknas on dialoogi potentsiaali. Vaadates võistlusalast üle tee seisvaid naabreid, on selge, et akendeta, monoliitse fassaadiga hoones saab seesolijast anonüümne tegelane ja väljavaatamisest varjatud tegevus. Suure ühtse fassaadi puhul ei tea kunagi, kes sind näeb ja mida ta teeb. Ja kui tahad sõbrale midagi hõigata, pole see võimalik. Hoone on umbisikuline ja välistab suhtluse. Isikustatud ja isikustamata ruumi kontrasti väljendab hästi Tasku ostukeskuse fassaadi elavdumine õhtupimeduses, kui sisemus on väljast näha ja tänaval ja siseruumil tekib side. Päevasel ajal on vaja elu aga simuleerida hiiglaslike kuvarite abiga.

Aktiivne linnaruum peab sisuliselt vastama samadele eeldustele nagu efektiivne ostukeskus. Toimima peab katkematu ringlus ja ringluses ei tohi olla suuri sündmuseta tühimikke. Neist tingimustest lähtudes ei saa linnaruum lubada endale pikki kasutuseta seinu. Sellest tulenevalt on võidutöös peale akende ka palju uksi, sest ka need tähendavad „elu”. Nii mõneski linnas näeb ehitusmäärus ette kohustuse projekteerida hoonetele sissepääse kindla vähima vahemaa tagant. Eesmärk on selge – aktiveerida tänavaruumi. Uks on see, kus ees kohtutakse, tõmmatakse hinge enne sisenemist, võetakse lukust lahti oma ratas jms. Teisisõnu on see element, mis täidab ilmselge sisenemise ja väljumise funktsiooni kõrval linnaruumis laiemat sotsiaalset rolli. Kui kaubanduspindadele akende ja uste projekteerimine viib tavaliselt kinnikaetud ja lukustatud avatäideteni, siis selle võidutöö ideega tuua perimeetrisse büroo- ja korteripinnad anti ettenägelikult reaalne panus aktiivsema linnaruumi tekkeks.

Dialoog tulevikuga

Tartus on koostamisel kesklinna üldplaneering, mille juhtiv eesmärk on sidusa ja atraktiivse linnakeskkonna arendamine. Kompaktse ja suhteliselt väikese linna puhul on loomulik, et transpordi arengukava seab prioriteedid jalakäijate, kergliikluse ja ühissõidukite kasuks.

Olukord Tartu pearistmikul ja lähitänavatel on aga karjuvas vastuolus arengukavade ja üldplaneeringu taotlustega. Pikka aega polnud jalakäija ühenduse tagamine vanalinna ja sadama kvartali vahel oluline, kuid kergliiklussilla ja mitmete avalike hoonete rajamisega on ühendusvajadus saanud hädavajalikuks, ristmik aga jäänud endiseks.

Võidutöö lahendus kinnitab üldplaneeringu eesmärkide elluviimise tarvidust ja nõuab linna elavdamiseks elementaarsete jalakäijate ning kergliiklejate ühendusteede tagamist kõnealuses piirkonnas.

Dialoog projekteerijaga

Paljud küsivad, miks ei valitud esimest kohta. Kinnitan, et sisuliselt siiski valiti, ent võistluse läbiviija arusaam arhitektuurikonkursi võidutööst on projekt, mille puhul saab kohe jätkata eelprojekti koostamisega, mis ei nõua eskiisi staadiumis mingeid muudatusi. Sellegipoolest pole alust arvata, et selle sammu taga on mõni keerulisem arendajasõbralik skeem, pigem on tegu erineva arusaama arhitektuurivõistluse eesmärkidest. Läbirääkimisi alustatakse teise koha saanud arhitektidega, eesmärk on jõuda järgmisel aastal ehitustöödeni.


Tartu vana kaubamaja arhitektuurivõistlus

Žürii jättis esimese auhinna välja andmata, kuna võistluse käigus ei leitud terviklikult sobilikku tööd, mille oleks saanud edaspidise projekteerimise aluseks võtta ilma suuremate parandusteta.

II auhinna (9000 eurot) pälvis töö märgusõnaga „Neli nurka” (Kadarik Tüür Arhitektid: Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Aleksei Petrov ja Tanel Trepp).

III auhinna (7000 eurot) pälvis töö märgusõnaga „Südamik” (Projekt O2: Vilve Enno, Helen Rebane, Sten-Mark Mändmaa, Kalli Metspalu, Elo-Liina Kaivo, Egon Metusala).

IV auhind (5000 eurot) anti tööle märgusõnaga „Sibul” (Dimensioon, Kuu ja Innopolis Insenerid: Jürgen Lepper, Margus Soonets, Anto Savi, Joel Kopli ja Koit Ojaliiv).

Ära märgiti (2000 eurot) võistlustöö „Triloogia” (RTG ja Karisma Arhitektid: Kai Süda, Risto Parve, Raili Hurt, Katrin Tomberg-Tohter, Margit Valma, Anna Nikland ja Erkki Annama).

Äramärkimise (1000 eurot) osaliseks sai ka töö märgusõnaga „Promenaad 1001”, mis pälvis rahvalt enim klikke (Martti Ruus, Andres Lunge, Miina Kraav ja Merike Raid).

Võistluse žüriisse kuulusid Tarmo Punger, Tõnis Arjus, Tõnu Sooaru, Veljo Ipits, Martin Aunin, Oliver Alver, Ülo Takker ja Kaire Krevald.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming