Diplom Kunstiakadeemiast

Peeter Pere

Ülevaade kunstiakadeemia arhitektuurimagistrite töödest Ma pole koolipapa, mul pole seda õpetamise soont, mine tea, kas on oskustki. Õpetamise töö on ülimalt vastutusrikas. Seda enam väärib lugupidamist kodutu kooli arhitektuurimagistrantide diplomitööde kõrge tase, mille taga on pädev õppejõudude kaader ja andekad õpilased. Magistrantide tööde kaitsmine on kokkupressitud ajaga formaat: 30. minuti jooksul tuleb esitada veenvalt viieaastase õppetöö lõpptulemus. Tegemist võib olla inimese viimase n-ö intellektuaalse akadeemilise maailma väljundiga, viimase võimalusega olla vaba ja mänguline, võib-olla loomingulinegi. Piltlikult öeldes on järgmine päev külm dušš: eelarved, normid, ametnikud, energiasääst ja praktilisus, ka ebapraktilisus jne – hulk asjaliku maailma ilminguid. Magistrantide eelhäälestatus „tegelikule elule” oli aga positiivne. Helin Kukk pakkus lahenduse uuele ooperimajale Kalarannas. Probleemne koht. Kalamaja seltsi polnud kohal, nende arvamus jäi teadmata. „Ooperimaja” on igati trenditundlik teos. Üliõpilane on nautinud mängu ruumiga ja küllap on töös ka paras annus nn Bilbao efekti – merelt on kaugele näha uus märk linnasiluetis. Funktsionaalselt on projekt korralikult läbi kavandatud, akustika arvutiprogrammiga üle kontrollitud. Magistrant oli tõsiselt ette võtnud teema lahtimuukimise ja taaskomplekteerimise, maja kildudest kokkupaneku. Väike takerdus tekkis seoses välise kattematerjaliga: maja mitme kõverusega vorm, meie talv, tuuline, niiske koht ...

Retsensendid tõid selle tööga seoses aga välja paar üldisemat probleemi. Kas saab olla üks maja piisav piirkonna aktiviseerimiseks, kui lähiümbrus jääb lahendamata? Mäng ruumiga pole asi iseeneses, vaid see peab põhinema analüüsil. Kokkuvõttes: tubli töö.

Karin Lehe magistritöö teema on Sadama küla Muhumaal. Mida teha olukorras, kus ehitatud ruumi pole mitte puudu, vaid üle? Autor on otsinud mahajäetud hoonetele ja varemetele uut kasutust. Võtta magistritööks selline keeruline ruumiloovutamise probleem on julgustükk. Kunagisele külakeskuse ja kalatööstuse alale on pakutud puhkefunktsiooni. Mõte on ahvatlev, ent oma ühekülgsuses ohtlik: kas ja kes hakkavad aasta läbi sellist kompleksi kasutama? Talvel on külas näha vaid mõnd üksikut suitsevat korstent. Teema on aga aktuaalne kogu Eestis. Hüljatud hoonetele uue sisu leidmise soov koos tänapäevase funktsiooni ja lisanduvate arhitektuuri- ja maastiku lahendustega on igati kiiduväärt. Julge lahendus, südamevaluga tehtud.

Martin Lepplaane maastikuarhitektuuri eriala magistritöös on käsitletud Pääsküla prügila reaktiveerimist. Endiste tööstuslike piirkondade ümbermõtestamine ja kodustamine on samuti aktuaalne. Prügila on suure negatiivse keskkonnamõjuga objekt. Praegu on Pääskülas näha muruga kaetud kaksikmuhk. Lahendusega on pakutud võimalus muuta ala polüfunktsionaalseks puhke- ja spordikohaks. „Maastikukujunduse ülesanne on avalikkuse väärtushinnangute ümberkujundamine ja sotsiaalne aktsepteerimine,” ütles magistrant. Küngastele on antud funktsioonid: viljapõld, puukool, dendraarium, kommunaalaed, energiavõsa kasvuala. Meelega on kõrvale jäetud levinud võte tekitada prügilast koht mittelagunevatele jäätmetele, nende ümbertöötlemiseks.

Üllatav oli retsensentide terav reaktsioon. See oli justkui herilasepesa torkimine. Ehk on see märk ametnike tegemata tööst? Väljavõte retsensiooni napist positiivsest osast: „Üldiselt esitatakse töös mitmeid huvitavaid ja ka praktikas rakendatavaid ideid, mille teostatavus sõltub olulisel määral Tallinna linna otsustest”. Seega on projekt tõsiseltvõetav.

Ülle Maiste magistritöö „Hullumaja” eesmärk oli luua tänapäevane raviasutus patsientidele, kelle ravi ei eelda inimese isoleerimist. Magistrant on lähtunud põhimõttest, et tõhusa ravi eeldus on patsientide integreerimine tavaellu ja neile maksimaalse aktiivsuse võimaldamine. Paranemise üheks eelduseks peab magistrant head arhitektuuri. Raviva keskkonnana näeb ta aktiivset linnaruumi, kus raviasutus paikneb. Maiste on valinud selleks Kalamaja pargi kõrval Kalamaja möödasõidutänavaga piirneva krundi, mitte kaugel Vesilennukite angaaridest. Kriitikat põhjustas anonüümne, industriaalne maht ja linnaehituslik hõredus. Sidusus Kalamaja intiimse linnakoega on küll küsitav, kuid väga põhjalikult on lahendatud haigla funktsionaalne skeem. Asukohavalik ja eesmärgipüstutus on julge ja ajakohane. Omaette tunnustust väärib kindlasti esituse veenvus, küsimustele vastamise kiirus ja selgus. Saadud hinne on kindlasti suure plussiga.

Olga Orlova Tallinna teaduskeskus Tehnopoli teaduslinnakus TTÜ vahetus naabruses on põnev katse ühendada teadus-, kunsti- ja uurimisasutus ning muuseum. Omaette julgustükk on ette võtta igavavõitu Mustamäe. Skulptuuri meenutav üldmaht on tugev ja totaalne nagu ka ümbruskonna linnaruum. Küsitav on hoonet katva võrgu funktsionaalsus. Võimalus oleks olnud tekitada ka polügoon teaduslinnaku ja tehnikaülikooli tehnoloogilisteks eksperimentideks. Töös on aga tunda magistrandi tugevat analüüsivõimet ja arhitektile vajalikku tundlikku ja kujundlikku mõtlemist.

Enno Parkeri ülesanne on olnud kujundada Pärnu Mai rannaala arenguvisioon. Eesmärk oli Mai randa koondada eriline loodusliku elustiiliga sobiv keskkond, mis pakub võimaluse meelelahutuseks ja vaba aja veetmiseks looduslikus keskkonnas. See eristab piirkonna teistest meelelahutusja puhkealadest ning annab kohale kordumatu iseloomu. Töö lahendus paraku ei veennud, ehkki soov ala kasutusele võtta on positiivne.

Magistrant Mari Rassi töö „Tallinna Vangla muutuvas maailmas” asukohaga Veerenni ja Tehnika tänava nurgal oli ootamatu ja nutikas. Teemaga seotud probleemistik oli põhjalikult selgeks tehtud, kuigi vanglate külastuseni magistrant paraku siiski ei jõudnud. Mine tea, ehk aitas see hoopis kaasa kauni ja inimliku lahenduse loomisele. Tavaliselt eeldatakse, et vangla peab olema pime, kole ja sünge. Mari Rass poleks sellest nagu kuulnudki ja pakub välja karistusasutuse positiivse arhitektuurse nägemuse. Keeruline linnak oli selgelt ja loogiliselt kokku monteeritud tegevusühikute kogum. Retsensent tsiteerib Allan Murdmaad: „Hea plaan on ilusa mahu tekkimise vältimatuks eelduseks …” Magistrant tõestab seda veenvalt. Keeruline, erinõuetest pakatav ülesanne on edukalt läbi lahendatud. Mahuline kompositsioon on veenev ning arvestab linnaruumi. Mari Rassi töö tutvustus, küsimustele vastamine ja selgituste põhjalikkus oli muljetavaldav. Tublile tööle sai osaks ka maksimaalne hinne.

„Eluhoone Maakri kvartalis” on Martin Tago magistritöö pealkiri. Justkui argine teema, kuid otsitud on uue elamispinna mudelit linnakeskuses. Kortermaja oli mõeldud alternatiivina inimestele, kes tavaliselt eelistavad linna äärealade atraktiivsust ning rohelust. Töö keskmes on seltsilise elumudeli tähendus ja selle avaldumine kesklinna uusehituses. Eeldus oli eestlaste tärkav soov olla senisest sotsiaalsem. Seesuguste alade elamumudelite näiteid leiab valminuna Hollandist ja Taanist. Töö miinuseks võibki pidada liigset sarnasust tuntud rahvusvaheliste näidetega. Hoone paiknemine linnakeskkonnas, plaanilahendus, hoone struktuur, samuti mitmetasandiliste ühisaladega põimitud elumudeli rakendamine on aga usutav ja läbi mõeldud. Kiiduväärt uuenduslik lähenemine.

Marju Tammik käsitleb magistritöös „Turg muutuvas tarbimiskeskkonnas. Lõunaturg” Tallinna probleemset piirkonda, kus on juba ehitamisel anonüümne, konteksti eirav, odava lahendusega kontorihoone. Magistrant rõhutab oma töös, et turu näol on tegu avaliku ruumi, vaba aja veetmise koha ja põnevate lisavõimalustega. Turg on peale ostu- ja müügikoha ka oluline sotsiaalse lävimise paik. Töö linnaruumiline lahendus on veenev, võtab arvesse ajaloolist tausta ning olevat konstruktsiooni. Turu kohale kavandatud vaipelamu on struktuurilt Tallinnas uudne ja sobib miljööalasse. Omaette probleem võib olla elamine turu kohal, aga – miks ka mitte? Lähiümbruskonna arendustegevust arvestades on pakutu huvitav, selge identiteediga, on alternatiivne elamis- ja kauplemiskeskkond. Korterite osa oleks ehk võinud olla õhulisem – maitseasi. Igati tubli ideelahendus!

Magistrant Holden Videse loomemajanduskeskuse teema on aktuaalne ja haakub otseselt loomemajanduse prioriteedi loosungiga. Uus keskus on ette nähtud praeguse postimaja asemele. Tavaliselt paiknevad sellised hooned taaskasutusega odavatel pindadel, aga selles töös on tegu elitaarse asukoha ja ruumiga. Välislahendus on lihtne maht, mille keskmeks sai suur, korruseid läbiva aatriumiga põnev siseruum. Tunda on aga keerukust keerukuse pärast. Proovitud on küll ühtmoodi, küll teistmoodi. Korraga kõike pakkuda pole siiski mõistlik. Vastuolus on ka välis- ja siseruumi mõtestatus. Kui hoone sisu peab inspireerima looma, siis välimus omamoodi nullib autori püüdlused. Tunnustust väärib magistrandi soov ümber mõtestada kesklinna kasutusfunktsioone, kuigi anonüümse kastmaja paigutamine kaubanduskeskuste vahele ei veena – justkui väike Viru keskus.

Üldmulje magistritöödest on meeldiv. Kahjuks jäi kõrvu korduv retsensioonides esinev märkus keelelise ebakorrektsuse kohta – tegu on siiski lõputööga. Koolis õpitakse keelt, see peab saama selgeks. Akadeemias õpitakse arhitektuurikeelt, eeldatavalt peab ka see saama õpingute ajal selgeks või siis saab selgeks vähemalt see, mis selgeks ei saanud ja mida tuleb täiendavalt omandada. Arhitektuuri õppeprotsess on igikestev.

Tsiteerin siinkohal mälu järgi Šveitsi arhitekti Peter Märklit: „Lugema õppimiseks on vaja tunda tähti. Esimene täht, mida koolis õpetatakse, on A, siis tuleb B, mis erineb Ast. jne. Kui hästi läheb, osatakse pärast kooli lõpetamist lugeda ja saadakse aru keerulistest kirjandusteostest. Arhitektuuri õppima asudes alustatakse nullist. Loomulikult tuntakse vorme, värve, tajutakse ruumi, pindu, aga kuidas seda kõike kasutada arhitektuuris, seda tuleb õppida ja õpetajad peavad olema selles abiks. Alustada tuleb kõige lihtsamatest hoonetest ja saada aru, et arhitekti amet on sotsiaalne amet ning igapäevane keeleoskus on selles ametis hakkamasaamiseks ning oma mõtete edastamiseks hädavajalik. Oma keele leiutamine on pigem erand, mis kinnitab reeglit”.

Osalenud lõputööde hindamisel EKAs ja TKTKs, olen veendunud, et arhitektuuriharidust andvate koolide esindajad peavad saama kokku ja arutama koolides pakutava hariduse sisu ning õppeasutuse eripära üle ning ka seda, kui palju tegelikult Eestis arhitekte igal aastal on vaja juurde koolitada. Sel aastal lõpetab EKAs 10 ja TKTKs 37 arhitekti, neile aga hakkavad lähiaastatel lisanduma ka arhitektid TTÜst …
 
EKA arhitektuuri magistrinõukogu liikmed olid Peeter Pere (esimees), Andres Ojari, Tiit Trummal, Andres Kurg, Klaske Havik, Jüri Soolep, Veljo Kaasik, Toomas Tammis, Andres Alver ja Katrin Koov. Arhitektuuri eriala diplomandide tööd on üleval arhitektuuri- ja disainigaleriis ja arhitektuuriüliõpilaste tööd Draakoni galeriis kuni 22. juunini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming