Disain parandab ja arendab

Elmet Treier: „Ökoloogiline jalajälg ei ole jalajälg, vaid suur must auk ning senise tarbimis- ja disainifilosoofia toel kaevame seda auku aina sügavamaks.“

KAREN JAGODIN

Selle nädala „Disainiöö“ on suurimaid kohalikke disainile tähelepanu osutavaid suursündmusi, kus valdkonda süvenetakse rahvusvaheliselt ja suure haardega. Aastaid „Disainiööga“ seotud disainer Elmet Treier, kelle tooted on populaarsed nii kodu- kui ka välismaal, räägib oma disaini tagamaadest.

 

Missugust disainiküsimust sa praegu, anno 2018 lahendad?

Igapäevategemistes võitlen päris palju iseendaga: me kõik tahame elada ja teenida, ma ei saa kõigile peale suruda oma arvamust ja maailmavaadet, loomulikult pean arvestama tellijaga, ent hingelt ei taha ju alati kõike nii teha, nagu olen teinekord kohustatud tegema. See sisevõitlus on viinud ka loobumismõttele, aga kui tahan selles valdkonnas toimetada, siis pean teistega arvestama. Kompromisside tegemises on muidugi ka oma võlu.

Väga palju tegelen küsimusega, kas kõik, mida iga päev teeme ja toodame, on ikka sellisel kujul vajalik. Elu on mind niimoodi suunanud, et teen seda, mida mulle väga meeldib teha. Ma naudin seda, kuid suures plaanis tuleb väike kurbus sisse: kas seda ikka on mõistlik teha? Mul on mure ökoloogilise jalajälje pärast. See ei ole ainult jalajälg, vaid lausa suur must auk ja senise tarbimis- ja disainifilosoofia toel kaevame seda auku aina sügavamaks. Ometi tundub, et noorem generatsioon ei hoia neist väärtustest enam kramplikult kinni. Äkki nemad päästavad meid, meie vist ennast enam päästa ei suuda.

Elmet Treier: „Disain on lahenduste ja võimaluste otsimine kitsaskohtade lahendamiseks. Professionaalselt disainitud asjad on ehitatud soovist midagi täiendada, parandada, edasi arendada. See pole pelgalt ilus, esteetiliselt nauditav ese.“

Johanna Tammsalu

Milliseid valikuid oled oma elus ja töös teinud, et seda musta auku vähendada?

Näiteks kasvatab ema mahepõllumajanduslikult osa mu toidupoolisest. Ostan ainult neid asju, mida vaja on ja kasutan ära need, mis juba olemas. Taaskasutus ja ümbertegemine on tähtsad märksõnad. Ühtlasi tuleb elus peale uute asjade soetamise otsida muid naudinguid: sisemise rõõmu ja armastuse leiab väga lihtsalt, kui sättida oma mõttemaailm korda. Ma olen sinnapoole teel.

Disainis valitseb meeletu üleküllus sarnastest asjadest, mida on toodetud juba ligemale sada aastat. Esemele antakse moodsam väljanägemine, aga sisult on see ikka sada aastat vana standard. Oma loomingus püüan kasutada vähe materjali, kergeid konstruktsioone, kergelt kokku-lahti käivaid lahendusi ja sõbralikke materjale, mida saab pärast mõistlikult käidelda. Püüan säästlikest lahendustest rääkida alati ka oma klientidele, kuid kahjuks on rahaloopimist ja meeletut raiskamist ikka veel palju.

 

Kuidas sa lahendad neid probleeme?

Varem joonistasin palju ja paljud probleemid saidki lahendatud paberil, kuid jäid ka ellu viimata ja tõenäoliselt ei viidagi, sest kogu aeg tuleb asju juurde! Lähtun alati sellest, mida on vaja ning püüan seda siis omal moel lahendada. Teinekord on probleemiks materjal, näiteks on väga suur probleem vineeri tootmisjäägid. Väga palju räägitakse vineeri ägedusest, kui palju võimalusi on seda painutada, sellest ehitada, lisaks on ta materjalina veel ka odav ja inimsõbralik. Aga vineerijääk on üks kõige hullemaid jääke: seda ei tohi põletada, jäägid maetakse pinnasesse, ning vineeritootmine ise on väga energiakulukas. Me räägime põnevast materjalist, aga samal ajal ka parajast koormusest keskkonnale. Kui mingist materjalist jääb nii palju jääki, siis tuleb mõelda, kuidas seda ära kasutada. Esmalt lahendus, kasutusvõimalus ja alles seejärel toode. Sellisel juhul on probleemilahenduse tsükkel teistpidi: alguspunktiks pole vajadus uue eseme järele, vaid et meil on midagi, millest saaks teha midagi vajalikku. Just neist jääkidest on kasvanud välja väga häid tooteid. Kui näed, et midagi on puudu, mis teeks elu paremaks, siis tuleb see oma kasuks pöörata ja püüda lahendada.

Nooremana proovisin kõike ise lahendada, leida uusi ägedaid võimalusi. Meie ümber on väga palju väga koledaid ja esteetiliselt mittenauditavaid tarbeesemeid, aga kindlasti ei rutta ma neid ümber disainima: kui need töötavad, siis kasutame neid nii kaua kui saab ja tunneme neist rõõmu.

 

Millised on olnud oma toodete disainimise suurimad õnnestumised ja ebaõnnestumised?

Suuremad õnnestumised on need tooted, mida on saanud palju müüa ja toota, mida inimestel on vaja olnud. Näiteks standardiseeritud tootena tehtud plokknagi, mida on müüdud 12 aastat järjest, 70–80% maailma riikidest on see olemas kodudes ja stuudiotes. Ta on oma hiilgeaja ära elanud, aga ikkagi müüakse ka praegu. Kõikvõimalikud köögi- ja koduaksessuaarid, väikesed tarbeesemed, mis ei koorma keskkonda. Kui nende müüginumbrid näitavad juba üle 10 000 ühiku, siis see on menukas toode.

Ebaõnnestumisi on väga palju, stuudios on ruumid asju maast laeni täis, millest midagi on hakatud tegema, aga teatud probleemide ilmnemisel kiiresti lõpetatud. Ma olen Habitare messil oma tehtud tooliga kokku kukkunud. Jäin kõõluma ja tukkuma ühe oma imepuki peal, kõik soomlased käisid ja pildistasid, disainikool tahtis ära osta, ise olin nii õnnelik ja siis andis liim järele ja tool kukkus kokku. Selliseid tooteid pole ilmselgelt kellelegi vaja.

 

Kui tähelepanelikult jälgid Eesti disainimaastikku ja millise tegutsejana ennast seal näed?

Eesti disaini osas olen pigem kriitiline. Kahjuks on palju ebapraktilisust ja ebaprofessionaalsust nii materjalide kui tootmistehnoloogiate tundmises, ka jääkproduktide kuluga arvestamises. Mõnikord mõtlen, kas sellega üldse ollakse kursis. Praktilist kogemust on tudengitel vähe ja kuna kogu praegune standarditele vastav tootmine taotleb kasumit, ei taha ka keegi noori liinide äärde uudistama ja õppima. Natukene nagu tagurpidi käik: paberil õpid selgeks, et hakata siis uuesti otsima, kas see praktikas ka töötab.

Olin see õnnelik laps, kes sai kodus kõiki asju teha ja proovida. Loomulikult hoiti mul silma peal, et ma midagi õhku ei laseks, aga sain väga väikesest peale olla loomeprotsessi sees. Olen oma vanematele väga tänulik, et mind juhendati ja hoiti. Nüüd tahame oma meeskonnaga novembris avada Telliskivi loomelinnakus loovuskeskuse, kus hakkame ka väikest viisi disainihariduse edendamisega pihta. Disanimõtlemine algab juba lasteaiast ja algklassidest. Hakkame pakkuma töötube, kursusi ja tegevuspinda vanematele koos lastega, igas vanuses huvilistele. Lisaks kolime siia oma töötoad ja avame kohviku.

Kui öelda sõna „disain“, siis 95% mõtleb midagi muud, kui see tegelikult on. Disain on lahenduste ja võimaluste otsimine kitsaskohtade lahendamiseks. Professionaalselt disainitud asjad on ehitatud soovist midagi täiendada, parandada, edasi arendada. See pole pelgalt ilus, esteetiliselt nauditav ese. Mul peab olema põhjendus, miks ma midagi ehitan või teen. Seepärast kuulan alati kriitikat ja võtan seda hea meelega vastu, kuigi sellest enamikule on mul olemas argument. Arvan, et kõigel on ikkagi mõte, mida teen.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht