E-lahendused ja haridus

Marko Peterson

Looduslikul maastikul õppeprogrammide läbiviimisel digitaalsete vahenditega on just määrav see, kui hästi suudab programmi koostaja tekitada õpilases reaalse tunnetuse ja suhte päris maailmaga

Looduslikul maastikul õppeprogrammide läbiviimisel digitaalsete vahenditega on just määrav see, kui hästi suudab programmi koostaja tekitada õpilases reaalse tunnetuse ja suhte päris maailmaga

.Ester Vulff / Wikimedia / CC

Viimasel kahekümnel aastal oleme saanud osa elektroonikatööstuse revolutsioonist ning sellega koos ka viimastel aastatel digitaalse sisu hulga hüppelisest suurenemisest. Kui võimsamad personaalarvutid ja töökindlamad GSM-telefonid said laialdasemalt kättesaadavaks enne XX sajandi lõppu, siis nüüd, rohkem kui 15 aasta pärast, on tavaliste, ainult helistamiseks mõeldud telefonide asemel keskmise lauaarvuti võimsusega võrdväärsed nutitelefonid, nuhvlid ja tahvelarvutid. Kõik need on juba taskukohase hinnaga, mis kahtlemata suurendab nende inimeste hulka, kes saavad üüratutes kogustes digitaalset infot tarbida ja arendajate loodud rakenduste funktsioone kasutada.

Loomulikult on eelnimetatud võimaluste tõttu kasutusele võetud järjest uusi lahendusi ning pakutud järjest interaktiivsemat sisu klausliga „siin ja praegu“. Sõltumatus seadmest ning traadita või mobiilivõrgu toel töötav internet toovad kasutajani piiramatus koguses multimeediasisu ning ühtlasi salvestavad kasutaja loodut. Sellised funktsioonid annavad palju võimalusi tehnoloogia ja hariduse sidumiseks.

Eestis on viimasel paaril aastal järjest kasvanud digitaalse õppe juurutamise soov ning mitmete ainete töövihikud on juba viidud digitaalsele kujule. Üldjoontes pole selles midagi väga halba, kuid see on siiski valdkond, kus peaks olema ettevaatlik – ei tohiks tekkida olukord, kus käega kirjutamise oskuse arendamine ja paberraamatute kasutamine õppetööst kaob.

Murekohti on mitmeid, millest esimesena tuleb nimetada kooli personali väheseid võimalusi ja aega ettevalmistuste tegemiseks – rakendustega tutvumiseks ja sisuloomeks. Tahvelarvutitele ja mobiiltelefonidele on tehtud palju eestikeelseid rakendusi ning haridusvaldkonnas pakuvad need tõesti lisandväärtust. Suur osa neist nõuab siiski õpetajalt palju tööd, et mõelda välja head kasutuslood ning integreerida need õppekavas ette nähtud ainetega. Kahjuks pole kõikidel õpetajatel alati selleks aega, mis võib kaasa tuua olukorra, et nutiseadmete kasutamise kohustus tekitab hoopis vastumeelsust. Olen arvamusel, et ka rakenduse arendajatel tuleks pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas aidata sihtgrupi lõppkasutajaid sisu loomisel ja selle kooliprogrammiga sidumisel. Staatilised rakendused on mõnes olukorras vältimatud ja ka vajalikud, kuid rakenduste kasutegur on seda suurem, mida rohkem saab nendega kasutuslugusid luua ning staatilist sisu kombineerida.

Teiseks suuremaks ohuks täieliku või suure osakaaluga digitaalse õppe puhul toon esile probleemi, mida võime igapäevaelus kergesti kohata söögikohtades, tänaval, ühistranspordis ja mujal. Asi ei olegi milleski muus, kui selles, et peaaegu kõik on ninapidi nutiseadmes ja oma digitaalsesse maailma sulgunud. Miks see ometi probleem on? Ilmselt pole vaja pikalt seletada, et ühelt poolt mõjutab see ümbruskonna tunnetamist, omavahelist suhtlust jne. Ma ei taha hakata siinkohal dikteerima, kuidas peab nutiseadmeid kasutama, kuid kindlasti võiks igaüks selle üle natuke mõelda, kas näiteks seltskonnas oleks siiski viisakam teistega suhelda ja jala liigeldes jälgida, et auto ette ei astuks või vastutuleva inimesega kokku ei põrkaks. Killukesed kõigist neist näidetest jõuavad ka digiõppe korral koolide ja laste igapäevaellu. See hakkab mõjutama suhtlemisoskust, meeskonnatööd ning teistega arvestamist. Ma ei väida, et see on absoluutselt igal pool nii, aga on suur oht, et nutiseadme-ülesanded hakkavad hoidma lapsi seal lukus. Mobiilne seade peaks olema abivahend, sisend-väljund, ning suurem osa õppetegevusest peaks toimuma väljaspool digitaalset maailma, klassiruumis, tänaval ja metsas.

Kuna mulle on eriti oluline looduse ja keskkonna temaatika ning loodusharidus, siis tunnetan seal toimuvat kõige rohkem. Loodusteaduste õpetamisel saab üha tähtsamaks õuesõpe ning sellega seonduv. Slaidide ja kuiva teooria aeg on ümber saanud ning järjest rohkem tuleks suunata õppetegevus klassiruumist välja. Digitaalsed vahendid on selleks üks võimalus, kuid jällegi kuni mõõduka piirini. Kõige ebapraktilisem tegevus on lasta lastel metsas viktoriini lahendada ainult sellepärast, et nad navigeeriksid tahvelarvuti kaardi abil ühest punktist teise, kus nad uue ülesande saavad. Loomulikult saavad nad sellega hakkama ja väga edukalt, aga viga on selles, et nad vaatavad ainult „oma asukoha“ ikooni kaardil, selmet vaadata enda ümber ja positsioneerida ennast füüsiliste objektide keskel. Looduslikul maastikul õppeprogrammide läbiviimisel digitaalsete vahenditega on just määrav see, kui hästi suudab programmi koostaja tekitada õpilases reaalse tunnetuse ja suhte päris maailmaga. Nutiseadmed peavad oma ülesannet kõige selle taustal nii hästi täitma, et jääks mulje, nagu neid polekski üldse kaasas. Sellise olukorra saavutamine on suur väljakutse nii rakenduste arendajatele kui ka sisu tootjatele, kuid ma olen kindel, et see on saavutatav. Eri piirkondade looduslikud kooslused ja geograafiline eripära ning raamatutes kirja pandud teooria on selleks suurepärane kombinatsioon.

Proovime hoida järeltulevaid põlvkondi langemast digitaalse maailma lõputusse lummusesse ning toetame ja suuname nad taas looduse ja reaalse elu toredate võimaluste maale. Mulle väga meeldib tehnoloogia – lausa hullupööra, aga veel rohkem meeldib metsavaikus ja laulvad linnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht