Eesti disain vallutab maailma

Ene Läkk

Noored ja ägedad võitsid Hongkongi disainikonkursil kaks peapreemiat. Stella Soomlais, Marko Ala ning Toomas Thetloff võitsid Hongkongi rahvusvahelisel võistlusel „Disaini kott!” kolmest kategooriast kaks. Juunikuus jõuab disainerite Stella Soomlaisi ja Marko Ala velokott ka seeriatootmisse. Velokoti lugu Marko Ala hobi on jalgrataste tuunimine. Kuna praegu on hinnas minimalistlikud, väheste detailidega rattad, kus puudub pakiraam ja korv, siis – kuidas transportida asju? On olemas mingid portfellilaadsed, üle raami visatavad kotid, aga nende rattale kinnitamine tähendab tükk aega pusimist. Vaja oli kotti, mis sobiks meesterattaraami kolmnurksesse tühimikku ja mida oleks lihtne kinnitada raami külge. Disainerite tandem Marko Ala ja Stella Soomlais mõtlesid välja ja tegid valmis koti, mille küljed on vihma ja tuult kannatavast merevineerist, kummalgi pool ajahambakindlast täisnahast taskud. Kui kott on asjadest pungil, ei sega see mingilgi moel pedaalimist. Taskud on ruumikad, mahutavad A4-formaadis töömaterjale või ka piknikukraami. Kott kinnitub raami külge kolmest kohast ning tänu kavalale süsteemile saab selle kergelt ratta külge panna. Kui ratas pargitud, saab koti mugavalt käe otsa või õlale võtta, sest kummidega süsteem külgedel tõmbab rattakinnitused surinal koti sisse peitu. Maas seisab kott püsti omal jõul. Rattakotti on arendatud üle kolme aasta. Vaeva on nähtud just pisidetailidega, mis esmapilgul silma ei torka, aga teevad kasutamise mugavaks. Kotti tehes on algusest peale mõeldud sellele, kuidas seda ka toota. Nii on naha- ja vineeriosa lõiked lihtsustatud äärmuseni, et neid oleks kerge välja lõigata ja lihtne kokku panna. Žürii rõhutas, et tegu on tootega, mille puhul on kõik viimse kui detailini läbi mõeldud, hindas kõrgelt materjalivalikut ja rõhutas plussina tootmisvalmidust. Tulevast kuust jõuabki velokott seeriatootmisesse. Rattakott kuulub tootemargi „365” kollektsiooni.

Arvutikoti lugu

Arvutikott sündis juhuslikult. Toomas Thetloff tellis Stella Soomlaisilt arvutikoti. Kott pidi tulema Thetloffi soovil mitme uudse lahendusega ja koti leiutajanatuuriga tellijast kujunes arvutikoti üks autor. Koos Soomlaisiga hakati tegema selle prototüüpi. Tükk aega käis ideede pingpong: üks viskas mõtte õhku, teine täiendas seda ja paiskas tagasi. Lõppes see täisnahast koti valmimisega Apple’i sülearvutile. Kott koosneb kahest osast: üks on arvuti ning teine laadija ja hiire jaoks. Materjalina on kasutatud nahka, kaitsekihina aga polüuretaani (Poron XRD) ning esipaneeli tarvis ka neopreeni. Neopreen on materjal, mis venib ja seetõttu muutub ka koti maht vastavalt kraamile. Polü­uretaan kaitseb arvutit löögi, kukkumise ja põrutuse eest. Vedruterasest sangasüsteem hoiab käepideme koti selja vastaas ning nii saab vajadusel arvutikoti tihkelt suuremasse kotti pakkida. Seda läheb vaja arvuti transportimisel näiteks lennukis, kus iial ei tea, mis juhtub pagasiga. Muidugi pole kott mõeldud ainult tranportimiseks. Miinimumini viidud mõõtmetega arvutikott, mille funktsionaalne esikülg on kaetud nahast kolmnurkadega, on õlakotina väga pilkupüüdev. Disainimisel oli eesmärk leida tehnoloogiliselt lihtne lahendus, et seda oleks võimalik ka toota. Arvutikotiga on tööd tehtud üle aasta, võistlema jõudis selle kolmas prototüüp. Häda on selles, et arvutimaailmas tulevad alatasa uued tooted peale ning ei muutu ainult sisu, vaid ka vorm. Eks siis disaini neile sobiv kott! Aga moeteemalisel võistlusel jäi tarbimisväärtusega arvutikott kohe silma ja žürii kiitis eriti valitud materjalikooslust.

Stella Soomlais sünteesib tööd ja mõttesädet

Nahadisainer Stella Soomlais sai tuule disaineritiibadesse Tartu kõrgemas kunstikoolis, kust ammutas suurema osa oma tehnilistest oskustest. Disainipõhine mõtlemine lisandus Eesti kunstiakadeemia disainiteaduskonnas. Tõuke oma firma loomiseks andis magistritöö, mille käigus tehtud turu-uuring andis pildi, mida inimesed vajavad. Kuna nahaerialal pole töökohtadega kiita, otsustas noor disainer pärast kunstiakadeemia lõpetamist teha oma firma ja luua omanimelise tootemargi Stella Soomlais Design. Muidugi pole firma loomine iseenesest mingi võluvits. Nii alustas Soomlais unikaaldisainiga, kus igale tellijale valmib kott rätsepameetodil. Töö on aeganõudev ja käsitöömahukas ega tasu end kuigivõrd hästi ära. Võib isegi öelda, et see on väljaõppinud disaineri oskuste ja aja raiskamine. Vaja on tööjaotust: väljamõtlemine tuleb eraldada valmistamisest ja valmistamine müümisest. Stella Soomlais üritabki praegu käsitöörattast välja saada, korraldada oma töö ümber, et ese valmistataks allhanke korras. Pudelikaelast ülesaamiseks tahab ta unikaaldisaini kõrvale oma tooteid, mida seeriana toota, aga kus temale jääb vaid disainiprotsess: probleemi määratlemine, analüüs, ülesande püstitamine, lahenduse leidmine ja vormistamine. Esimesteks oma toodeteks võiksidki saada needsamad võidutööd ehk ratta- ja arvutikott. Käivitamist ootab ka teenusedisainiprojekt „Disaini endale personaalne kott”, millega Soomlais alustas juba magistritöö ajal. Siin on ühendatud toode teenusega nii, et tellija saab ise internetikeskkonnas kujundada endale etteantud mudelitest koti ja selle pärast kasutamist tagastada taaskasutuseks. Valminud kott saadetakse inimesele koju. Pärast koti tagastamist saab tarbija soodustust uue koti ostul või raha materjali eest. Stella Soomlais on ka aktiivne „Disainiöö” korraldaja, tööd tehakse tiimis, kuid tema peal on kogu ürituse turundus. Ja mis seal salata, see on väga hästi õnnestunud. No kes ei teaks, mis on „Disainiöö”?

Hoiatus disainimaailmale: Toomas Thetloff!

Toomase tähelend algas läinud kümnendi teises pooles, mil ta kerkis Eesti kunstimaailmas esile oma teostega, kus mängisid olulist rolli nii tekst kui tahtlik eksitus ja tühjus. Tartu kõrgemas kunstikoolis fotograafiat ja Tartu ülikoolis psühholoogiat õppinud kunstnikuna loob ta teoseid, mis panevad endast rääkima või tekitavad suisa skandaali. Nagu näiteks 2010. aastal Pariisi südalinnas toimunud Erkki Luugi kureeritud Kiwa, Taavi Piibemanni ja tema ühisnäitus „Stiimuli puudumine”, kust Thetloffi teos „Ettevaatust, aste!” pärast avaüritust kõrvaldati. Tegu oli ühe trepiastmega, mis ehitati kolm sentimeetrit kõrgemaks. Sellega tahtis Thetloff näidata, kui raske on kunstnikuna ja vaatajana siseneda kunstimaailma. Ootamatult pandi näitusekülastaja osalema etenduskunstis, kus pealtvaatajateks olid teised külastajad, galeristid ja autor ise. Komistamine tekitas mõnedes siira ehmatuse ja teistes tõelise kunstinaudingu. Galeriimaja, mis oli varem kuulunud pangale ja mida olid oma kümmekond aastat skvottinud kunstnikud, oli nüüd vasakpoolne linnavalitsus välja ostnud, ära remontinud ja andnud kunstnikele. Endised skvottijad, elukutselised mässajad, kes olid kaotanud oma peamised vastased (linnavalitsus ja politsei), suunasid oma viha Toomas Thetloffi teose vastu, mille nad öö varjus likvideerisid. Kõmu kerkis sellest taevani.

2010. aastal Artishoki II biennaalil eksponeeris Toomas Thetloff koos Taavi Piibemanniga „Schrödingeri kasti”, mis polnud muud kui üks tavaline suletud kast, ent viide Austria füüsikule Erwin Schrödingerile tekitas näitusesaalis ja hiljem ajakirjanduseski tuliseid diskussioone. Selliseid näiteid võiks tuua palju. Andreas Trossek kirjutab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kodulehel, et Toomas Thetloff on teadagi trikster, troublemaker, Tagurpidi-Ants, kes pole kuigi tihti astunud afääridesse, mille eesmärk oleks midagi toota (à la joonistus, maal, video, objekt jmt) ja mida saaks omakorda edasi müüa. Thetloff viskab selle asemel pigem mõne vembu, loob situatsiooni, mis hakkab ennast ise lahti kerima. Seekord Trossek eksib. Just nüüd astus Thetloff palavasse disainituppa ja valmistub tõsimeeli saama arvutikoti tootjaks. Või on siin ka mõni vemp varuks ja kunstnik jälgib oma psühholoogipilguga inimeste reaktsiooni?

Marko Ala disainiala

Marko Alast kirjutas ajakirjandus laiemalt esimest korda viis aastat tagasi. Põhjuseks oli Tartu mess „Sisustus 08”, mille naelaks oli 700-ruutmeetrine „Disainiala”, mille kujundas disainiduo Marko Ala ja Joonas Torim. Tutvust sai seal teha juba tuntud Eesti tegevdisainerite loominguga, kuid ka disainitudengite katsetustega. Eesmärk oli anda lühike, ent värvikas ülevaade Eesti disaini seisust ja süvendada teadmist, et disain ümbritseb meid kõikjal. Peaaegu olematu eelarvega „Disainiala” korraldamine kui sündmus oli silmatorkav ja pakkus kõneainet pikaks ajaks. Rahul olid disainerid ja külastajad. Samal aastal kutsuti Marko Ala, kes on suurepärane organisaator, „Disainiöö” korraldajate tiimi direktoriks. Ta on endale nime teinud nii kahel aastal „Disainiala” kui viiel aastal „Disainiöö” korraldamisega. Koos Joonas Torimiga tegutsevad nad mitmel rindel. Mõlemad on Tartu kunstikooli vilistlased, Ala õppis mõnda aega ka disainieriala Eesti kunstiakadeemias, ent siis leidis endale uue õpetaja – vintage-mööbli. Nimelt asutasid nad koos Torimiga Oot-Oot Studio, et müüa peamiselt Skandinaavia 1950.–1970. aastate mööblit. See võetakse enne müüki lahti ja restaureeritakse ning parimateks õpetajateks ongi nendesamade mööbliesemete kunagised meistrid. Nüüd on Oot-Oot võtnud veel teisegi suuna: Marko Ala ja Joonas Torim toodavad oma disainitud diivanit ja telekakappi, mis on stiililt nagu 1960ndatest, aga mille ergonoomika vastab tänapäeva nõuetele. Rööbiti Tööstuse tänava Oot-Oot Studioga arendab Ala ka tootemarki „365”, mille ratta-aksessuaaride kollektsiooni kuulub ka Hongkongist võidu toonud rattakott.

Võistluse korraldaja Fashion Access Hong Kongi žürii hindas Marko Ala ja Stella Soomlaisi loodud meesterattakoti kõige ökosõbralikumaks nädalalõpukotiks. Parimaks linnamoekotiks tunnistati sülearvutikott, mille autorid on Stella Soomlais ja Toomas Thetloff. Esimeses kategoorias oli võistlustules 354 tööd 153-lt disainerilt 23 riigist. Sõelale jäi 24 nominenti, kellest kuus pälvisid kolmes kategoorias auhinnad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming