Eesti keskaegsed mõisahooned ja väikelinnused

MIHKEL MÄESALU

Eestlaste ajalooteadvuses seostuvad suursugused kivist mõisahooned esmajoones uusajaga. Tänapäevase Eesti maapiirkondi kaunistavad mõisahooned on tõepoolest rajatud enamasti XVIII ja XIX sajandil. Üldlevinud arusaama järgi olid keskaegsed mõisad puidust, välja arvatud üksikud vasallilinnused.1 Seesuguse arvamuse kujunemisel on määrav olnud tõsiasi, et erinevalt linnustest ei ole keskaegsed mõisahooned ajaloolaste põhjalikumat tähelepanu seni pälvinud. Ants Heina uus raamat mitte üksnes ei täida seda olulist lünka Eesti arhitektuuriloos, vaid lükkab ümber mitmed mõisahoonete arengulugu puudutavad arusaamad.

Hein on jõudnud nimelt järeldusele, et enne Liivimaa sõda (1558–1583) asus tänapäeva Eesti alal 59–84 kivimõisat ja vasallilinnust. Arvude suur kõikumine tuleneb uurimistöö hetkeseisust. 25 hoone puhul tuleb oletatava keskaegse kiviehitise olemasolu täpsustamiseks teha arheoloogilisi ja ehitusajaloolisi uuringuid. Sellest hoolimata on kivimõisate ja vasallilinnuste arv muljetavaldavalt suur, hõlmates Liivimaa sõja eel Eesti alal asunud ligikaudu 500 mõisast üle 10%. Enamik neist keskaegsetest hoonetest on tänapäevaks hävinud. Paljud purustati XVI sajandi keskpaigast kuni XVII sajandi keskpaigani kestnud sõdade käigus, mõned ehitati hiljem põhjalikult ümber (näiteks Kalvi), teised jäeti uute ruumikamate mõisahoonete rajamisel varemeisse, lammutati või kasutati neid isegi kivimurdudena. Omapärase saatusega on Vääna väikelinnuse varemed, mis kujundati mõisa pargi ilmestamiseks 1830. aastatel ümber dekoratiivseteks võltsvaremeteks. Esialgsel kujul on säilinud vaid mõned üksikud keskaegsed kivist mõisahooned ja väikelinnused (näiteks Vao). Selleks ajaks oli teadmine keskaegsete kivimõisate olemasolust juba ununenud. Nimelt pidasid XVIII ja XIX sajandi kohalikud haritlased seesuguste hoonete varemeid sageli hoopis keskaegsete kloostrite jäänusteks.

Keskaegsed kivimõisad ja väikelinnused (50–63) kuulusid enamasti jõukamatele vasalliperekondadele, kuid mõned olid ka maahärrade valduses. Nii oli Saksa ordul 5–10 kivimõisat, Saare-Lääne piiskopil 2–3 ja Tartu piiskopil oletatavalt üks. Maahärrade linnuseid raamatus ei leidu. Ainus erand on XV sajandil rajatud Keila ordulinnus, mille ehituskehandis peitub ligi sada aastat varem Kegelite vasallisuguvõsa ehitatud kivimõis. Mõned kivimõisad kuulusid ka kloostritele. Lihula nunnakloostri valduses oli Kloostri kindlustatud mõisamaja Läänemaal. Tallinna Mihkli nunna­kloostrile kuulus aga Kuimetsa tänapäeva Raplamaal. Ainsa välismaisele omanikule kuulunud kivimõisana väärib omaette tähelepanu Harjumaal asunud Kolga, mis oli Ojamaa saare Roma tsistertslaste kloostri valduses. 1519. aastal andis klooster mõisa Taani kuningale, kes kaotas selle alles Liivimaa sõja ajal. Üllatuslikult olid isegi mõned keskaegsed kihelkonnapreestrid piisavalt jõukad ehitamaks kivist mõisahooneid. Kahtlemata olid kivist Kaarma kirikumõis Saaremaal ja Paistu kirikumõis Viljandimaal, oletatavasti ka Lääne-Nigula kirikumõis Läänemaal ja Kihelkonna kirikumõis Saaremaal.

Piirkondlike erinevuste puhul torkab silma, et kivimõisad ja vasallilinnused paiknesid peamiselt Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonnas ning Saksa ordu poolt 1346. aastal Taani kuninga käest ostetud Eestimaa hertsogkonnas ehk Harju-Virus. Just neis kolmes piirkonnas oli juba XIII sajandist alates arvukalt vasalle. Tänapäevase maakondliku haldusjaotuse osas paistavad kivimõisate ja vasallilinnuste rohkuse poolest silma Raplamaa (12–17) ja Harjumaa (9–10). Kõige vähem on neid Valgamaal, mille ainus kivimõis oli Tartu piiskopile kuulunud Sangaste, kuid ka selle puhul on keskaegse kivihoone olemasolu üksnes oletatav. Hiiumaal oli samuti vaid üks kivimõis-vasallilinnus (Valipe) ning Viljandimaal kaks kivimõisat (Paistu kirikumõis ja Holstre).

Välimuselt erinevad keskaegsed kivimõisad hilisematest mõisahoonetest märgatavalt. Nimelt oli neile omane kaitse­ehituslik väljanägemine, mistõttu on piirjoon kindlustatud mõisa ja väikelinnuse vahel võrdlemisi hägune. Kui linnuse kriteeriumiks peetakse vallikraavi, kaitsetorni ja kinnise sisehoovi olemasolu, siis kindlustatud mõisahoone oli üsna samasugune. Heina sõnul tulenes hoonete kaitseehituslik välimus ühelt poolt praktilisest kaitsevajadusest, kuid oli ka moe küsimus. Keskaegsed aadlikud olid enamasti elukutselised sõjamehed, kelle ühiskondlik positsioon pidi väljenduma ka nende residentsi välisilmes. Pealegi ei olnud keskaegne Eesti sugugi rahulik piirkond. Tartu piiskopkonnal oli Pihkva vürstkonnaga sageli piiritülisid, mis puhkesid vahel suuremateks relvakokkupõrgeteks, Läänemere-äärset rannikuala ohustasid XV ja XVI sajandil mereröövlid, Saare-Lääne piiskopkonnas käisid XV ja XVI sajandil korduvalt sisesõjad, vahel puhkes sõjategevus ka Saksa ordu ja mõne piiskopkonna vahel, rääkimata suurematest sõdadest Leedu ja Vene vürstiriigiga. Mõningad vasallilinnused täitsid kaheldamatult esmajoones strateegilist kaitsefunktsiooni. Näiteks Uexküllide aadlisuguvõsa Virtsu linnus oli rajatud kõrval asunud sadamat kaitsma ega olnud sugugi mõeldud aadliku elupaigaks.

Kahtlusi tekitab siiski autori väide, et kindlustatud mõisa või väikelinnuse rajamise oli ajendanud muu hulgas ka mõisniku „kartus omaenda talupoegade ees“ (lk 17). Nimelt pole Jüriöö ülestõusu (1343–1345) ja Liivimaa sõdade vahelisest perioodist teada mitte ühtegi talurahva ülestõusu. Seejuures oli talupoegadel kogu keskaja vältel kohustus osutada maahärradele sõjateenistust2 ning näiteks Saare-Lääne vaenuse ajal (1532–1536) kasutasid aadlikud palgasõdurite kõrval sõjameestena ka omaenda talupoegi.3 Kui mõisniku hirm omaenda talupoegade ees oli tõepoolest niivõrd suur, et ta pidi enda ja oma vara kaitseks mõisahoone kindlustama või isegi väike­linnuse rajama, poleks saanud ju talupoegade kasutamine sõjameestena kohe kuidagi kõne alla tulla.

Kuna tegemist on üleüldse esimese ülevaatega Eesti keskaegsetest kivimõisatest ja väikelinnustest, koosneb see suuremalt jaolt seni teatu süstemaatilisest esitusest. Autor on teinud meeletu töö: korjanud kokku pudemeid väga erinevatest kirjalikest ajalooallikatest ning nii avaldatud kui ka käsikirjalistest arhitektuuriloo- ja ajaloouurimustest. Raamatu põhiosa moodustab linnuste kataloog, millele eelneb põhjalik sissejuhatus. Võõrkeelse lugeja meeleheaks on lõppu lisatud ka saksakeelne kokkuvõte ning kõigil illustratsioonidel on nii eesti- kui ka saksakeelne pildiallkiri.

Kataloog on üles ehitatud praeguse Eesti maakondlikule haldusjaotusele vastavalt, kusjuures maakonnad ei ole reastatud mitte nende geograafilise paiknemise alusel, vaid hoopis tähestikulises järjekorras. Kuigi sisukorras kajastuvad üksnes maakonnad, on raamat varustatud ka põhjaliku registriga, mis võimaldab kiiresti üles leida iga üksiku ehitise kohta käiva artikli. Selline ülesehitus osutub problemaatiliseks praegu käimas haldusreformi tõttu, mis toob kaasa muutused mitmete maakondade piirides. Samuti raskendab ülesehitus geograafilise üldpildi ettekujutamist, seda eriti juhul, kui lugejat huvitab linnuste paiknemine vastavalt keskaegsele haldusjaotusele. Õnneks on raamat varustatud keskaegse Eesti poliitilise kaardiga, kuhu on märgitud ka kõik kataloogis leiduvad ehitised. Kahjuks puudub kaardilt tänapäevane Eesti haldusjaotus, mis teeks kataloogi kaardipõhise kasutamise tunduvalt mugavamaks.

Kataloogi artiklite pikkus kõigub mõne lõigu (näiteks Elistvere, lk 56) ja mitme lehekülje vahel (näiteks Rõngu, lk 115–118). Üldjuhul on põhjuseks olemasoleva teabe väga erinev määr. Iga ehitise puhul antakse ülevaade hoone valdaja(te)st, teave hoone välimuse, mõõtmete, rajamise, ümberehituste ja kasutusaja kohta, niivõrd kui seda on teada. Põhjalik viiteaparatuur võimaldab lugejal soovi korral kiirelt leida nii kasutatud kirjalikud allikad kui ka põhjalikumad uurimused üksikute ehitiste kohta. Kataloog on varustatud ka asjakohaste illustratsioonidega, olgu hoone põhiplaani, fotode või uusaegsete joonistuste ja gravüüride näol, nii et lugeja saab aimu ehitise omaaegsest väljanägemisest.

Raamatu peamine puudus on üldistuste nappus. Nii jääb näiteks segaseks küsimus, kas keskaegsed aadlikud ka tõepoolest elasid püsivalt oma kivimõisates ja väikelinnustes või viibisid seal üksnes hooajati. Mõningatest puudustest hoolimata on Heina kogutud faktoloogiline informatsioon äärmiselt oluline ja rikastab märgatavalt Eesti ajalooteadust. Väljaande alusel saab edaspidi teha juba laialdasemaid üldistusi nii keskaegse Eesti mõisate kohta kui ka siinsete ülikute elamistingimuste, elulaadi ja jõukuse osas. Heina uurimus on hädavajalik alus edasistele uuringutele, kusjuures mitte üksnes arhitektuurilugu, vaid laiemalt keskaegse mõisate olemust ja neid vallanud isikute eluolu silmas pidades.

1 Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Toim Anti Selart. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, 2012, lk 118–119.

2 Mart Lätte, Eestlaste sõjalised kohustused keskajal. Rmt: Eesti sõjaajaloo aastaraamat. Estonian Yearbook of Military History, nr 1 (7), 2011, lk 9–38.

3 Madis Maasing, Saare-Lääne vaenus ja Krahvi­vaenus. – Läänemaa Muuseumi toimetised, nr 19, 2016, lk 96, joonealune märkus 159.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming