Eesti muinsuskaitse võimalused Jaapani peeglis

Lilian Hansar

Meie muinsuskaitse kitsaskohad on teada kõigile valdkonnaga lähedalt kokku puutuvatele inimestele. Liigagi sageli jäädakse aga kinni tänase päeva kasinatesse võimalustesse ja perspektiivitunde puudumisse. Kultuuripärandi hoidmises meist märksa kogenumate riikide praktika võiks olla üks neid mehhanisme, mille abil kujundada uusi suundi ja suhtumisi. Meist nii kauge ja teistsuguste traditsioonidega Jaapanis on nii mõndagi, millele mõelda ja mida ehk eeskujukski võtta.1 Eksitav oleks võrrelda Jaapani kultuuripärandi kaitse korraldust, mälestiste arvu ja rahastamist Eesti omaga, seda enam, et otsesed kokkupuuted selle riigi kultuurivarade kaitsesüsteemiga puuduvad. Jaapani Kultuuriameti kodulehel on antud võrdlemisi põhjalik ülevaade kultuuripärandi kaitsmise organisatsioonist ja sisust ning siin on eeskuju ja järelemõtlemisainet küllaga. Pööran eelkõige tähelepanu sellele, mis Eestis muinsuskaitse riiklikku süsteemi ei kuulu, nagu vaimne pärand ja rahvakultuur ning restaureerimisalased teaduslikud uurimisinstituudid. Vaimne kultuuripärand Jaapani kultuuripärandi kaitses on Eestiga nii sarnasusi kui ka erinevusi. Materiaalse pärandina kaitstakse arhitektuuri, kunsti, arheoloogiat, ajaloolisi linnu ja külasid ning kultuurmaastikke nagu meilgi, neile lisaks kaitstakse aga riiklikul tasandil ka mittemateriaalset pärandit. Vaimse kultuuripärandi hulka kuuluvad eelkõige suure ajaloo- või kunstiväärtusega lavakunst, tants ja muusika, aga ka rahvakultuuri ilmingud, sh käsitööoskus. Tuntumad on vanimaid teatritraditsioone kandvad bunraku nukuteater ja kabukiteater, mida etendatakse spetsiifilistes riiklikes teatrites. Laialt on levinud festivalid − matsurid, kus taaselustatakse ajaloolisi traditsioone. Üks tuntumaid riikliku kaitse aluseid traditsioone on Kyōtos toimuv Yamahoko Gion Matsuri festival. See Yasaka pühamu korraldatud sintoistlike rituaalide ja tseremooniatega ülelinnaline pidu lõpeb rongkäiguga, mis näeb hiigelsuurte rikkalikult kujundatud vankrite tõttu välja nagu liikuv muuseum. Erineva sisuga festivalid, mille ettevalmistamisse on kaasatud paljud inimesed ja mida peetakse üle kogu maa, on üks kohaliku kultuuripärandi elushoidmise viise.

Üks kultuuripärandi alaliik on Jaapanis rahvakultuur, mille kaitsmisega alustati 1950. aastatel. See hõlmab nii materiaalset kui vaimset pärandit, kuhu kuuluvad nii igapäevaelu kombed ja tavad ning rahvakunsti esemed kui ka nende valmistamise käsitöötehnikad, mida on kasutatud ehituses, puutöös, riietuses, aga ka religioossetes rituaalides jm. Jaapanile iseloomulike kanga, paberi, laki, keraamika, tatami jms valmistamistehnika kõrval on meile mõistetavam näiteks rookatuse ehitamine. Ajaloolisi töövõtteid järgitakse materjali ettevalmistamisest kuni katuse vormimiseni. Eraldi esiletoomist väärivad viimasel aastakümnel riikliku kaitse alla võetud traditsioonilised töövõtted, käsitööoskused ja vahendid, mida kasutatakse aktiivselt ka restaureerimisel ja konserveerimisel. Vaimse kultuuripärandi hoidjateks on registreeritud nii kollektiive kui üksikisikuid. Materiaalsete objektide kaitsmine ja säilitamine on juba pikka aega olnud tihedalt seotud nende valmistamise tehnikate elushoidmise ja kasutusega. Seetõttu on mõistetav, et just Naras toimus 1994. aastal rahvusvaheline muinsuskaitsekonverents, kus võeti vastu dokument autentsuse kohta. Selles kokkuleppes rõhutatakse kultuurilise mitmekesisuse säilitamise vajadust ning seda, et peale materjali ja aine, vormi ja kujunduse kannavad mälestised endas ka kasutust ja funktsiooni, traditsioone ja tehnikaid, vaimsust ja tundmust. Kõike seda − materiaalsust ja vaimsust − hoitakse ja kaitstakse Jaapanis kui ühtekuuluvat kultuurivara. Ka UNESCO nimistus on Jaapanist vaimset kultuuripärandit (16) rohkem kui materiaalseid objekte (12).

Eesti on Põhjamaade hulgas üks väheseid riike, kes on ühinenud UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga. See dokument käsitleb vaimse kultuuripärandina kombeid, tavasid, teadmisi ja oskusi, mis on inimrühmadele nende igapäevaelu ja identiteedi osana omased ja olulised. Kuigi UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas on Eestist vaid Kihnu kultuuriruum, Seto leelo ning Eesti (ka Läti ja Leedu) laulu- ja tantsupidude traditsioon, toetab riik rahaliselt lisaks mõningaid kohalikke algatusi, näiteks Vana Võrumaa, Mulgimaa ja Peipsiveere kultuuriprogramme ja pärimusmuusika üritusi. Vaimse pärandiga tegeleb Rahvakultuuri Keskus, kus on alustatud vaimse pärandi nimekirjade koostamist. Paraku pole siiani teadvustatud käsitöö-, ehitusja restaureerimistraditsiooni töövõtete ja oskusteabe säilitamise vajadust. Liikumine vaimse pärandi väärtustamise suunas on Eestis küll alanud, kuid riikliku kaitseni, nii nagu Jaapanis, ei ole veel jõutud. Probleem näib olevat selle teema killustatus, keskse juhtimise puudumine, aga ka laiem kokkulepe, mida üldse vaimse pärandina käsitleda. Kuigi liigne tsentraliseerimine võib pärssida kohalikku algatust, tundub, et tuleks vaimse pärandiga seotud ettevõtmised ühendada või vähemalt seostada. Ka muinsuskaitse ei peaks tegelema ainult materiaalsete objektidega, nende hoidmisega tuleks ühendada ka vähemalt see osa vaimsest pärandist, mis aitab otseselt kaasa materiaalse osa säilimisele.

Restaureerimine ja uurimisinstituudid

Kuna Jaapanis allub kultuuriamet ministeeriumile, mille haldusalasse jääb peale kultuuri ka haridus ja teadus, on ameti kultuuripärandi kaitsega tegeleva osakonna töö tihedalt seotud riiklike uurimisinstituutidega Tōkyōs ja Naras, kus tegeldakse ajalooliste konserveerimis- ja restaureerimismeetodite uurimise ja väljatöötamise ning vastava kirjanduse publitseerimisega. Tōkyō instituudi materiaalse pärandi osakonnas uuritakse muu hulgas traditsioonilisi ja uusi materjale, mis on restaureerimises kasutusel. Uuringud on väga spetsiifilised, tehakse näiteks keemilisi ja bioloogilisi katseid. Instituudi vaimse pärandi osakonna ülesanne on lisaks vaimse pärandi avaldumise registreerimisele ja audiovisuaalsele dokumenteerimisele ka selle edasiandjate (esitajate) konsulteerimine, näituste ja konverentside korraldamine, vastavasisulise kirjanduse väljaandmine jms. Instituudid teevad ka põhjaliku eeltöö väärtuslike objektide või kultuurinähtuste uurimisel ja kaitse alla võtmise ettevalmistamisel. Kultuuripärandi hoidmisega on tihedalt seotud nii riiklikud kui ka kohalikud muuseumid, kus lisaks esemete kollektsioneerimisele korraldatakse näitusi ja õpetatakse käsitöötehnikaid.

Teaduslik lähenemine restaureerimisele annab selgelt mõista, et meil levinud arusaam, nagu tähendaks restaureerimine Jaapanis hoonete uuesti ülesehitamist, näiteks templite uuendamist täies mahus, ei vasta tõele. Nii on taastatud vaid üks vanimaid (u 2000 aastat) − Ise tempel –, mis ei ole oma sinto usundi peatempli staatusele vaatamata kantud kultuuripärandi nimistusse. Mälestiste, ka templite, puhul kasutatakse seal restaureerimis- ja konserveerimisvõtteid meil levinud tähenduses.2

Eestis on viimasel ajal küll korduvalt juhitud tähelepanu kultuuripärandi alusuuringute vajadusele, kuigi see hõlmaks vaid murdosa Jaapani instituutide teadustöö ulatusest. Teaduslik lähenemine restaureerimisele meil õigupoolest puudub. Kasutame suures osas nõukogudeaegset kogemust ajast, mil eksisteeris restaureerimist sisuliselt suunanud riiklik instituut3 eesotsas tunnustatud teaduslike töötajatega nagu Helmi Üprus, Villem Raam, Teddy Böckler, Rein Zobel jt. Kui kunstimälestiste konserveerimine tugineb näiteks Kumus rahvusvahelisele kogemusele ja koostööle, siis ehitismälestiste puhul on rahastajate ja omanike surve ehitada nii odavalt kui võimalik sedavõrd tugev, et restaureerimine selle sisulises tähenduses õnnestub vaid üksikutel ehitusettevõtetel, kes tihti teevad seda ka pigem missioonitundest. Nii on kadumas traditsioonilised ehitusoskused, mis on asendunud tihtipeale restaureerimise imiteerimisega. Järjest vähemaks jääb projekteerijaid, kes oskavad kavandada mälestiste projekte, seda eriti insenertehniliste lahenduste osas. Veelgi raskem on leida lektoreid, kes on võimelised neid oskusi professionaalsel tasemel õpetama.

Siit ka väga konkreetne ettepanek: tuleb taastada restaureerimise teadusliku uurimise ja suunamisega sisuliselt tegelev teadusasutus, mis oli meil olemas veel kakskümmend aastat tagasi. Näiteks muinsuskaitseameti juurde loodavat instituuti saaks toetada kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakond oma teadustööga. Restaureerimisspetsiifiliste uurimuste ja lahenduste väljatöötamise kõrval näen ma uurijate ühe esmase ülesandena vaimse kultuuri avaldumisvormide, eriti ehitiste restaureerimisega seotud töövõtete ja vahendite kaardistamist ning ettepanekute tegemist nende kaitsmise kohta riiklikul tasandil.

Kuna ettepanekud nii vaimse pärandi kui uurimisinstituudi teemal eeldavad muinsuskaitse rahaliste vahendite märgatavat suurendamist, siis võib arvata, et need ei pruugi leida positiivset vastukaja. Üks viimastel aastatel arutatud võimalus lahendada riigile üle jõu käivaid kultuuripärandi kaitsega seonduvaid probleeme on selle valdkonna haldamise osaline üleandmine kohalikele omavalitsustele. Ka Jaapanis on omavalitsustel märksa suurem roll, eriti kultuurmaastike, traditsiooniliste ehitusalade või rahvakultuuripärandi hoidmisel. Samuti toimib kultuuriväärtuslike alade kaitse paljudes Euroopa riikides valdade ja linnade planeeringu kaudu.

Kultuuriministeerium on algatanud kultuuripoliitika koostamise järgmiseks aastakümnendiks. Näited Jaapani kultuuripärandi kaitsmise kohta on toodud teadlikult eesmärgiga õhutada kaugemale vaatavat arutelu. Isegi kui senise süsteemi muutmise ja täiustamise ettepanekud tunduvad esmapilgul teostamatud, tasub siiski seada eesmärgiks nende poole liikuda, seda ka kultuuripoliitikas.

Lilian Hansar on EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna juhataja ja Muinsuskaitse Nõukogu esimees.

1 Tähelepanekud põhinevad 2011. aasta sügise Jaapani reisil.
2 Sellest täpsemalt kevadel ilmuvas „Muinsuskaitse aastaraamatus 2011”.
3 KRPI – Kultuurimälestiste Restaureerimise ja Projekteerimise Instituut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming