Eesti restaureerimispoliitikas on liiga vähe süsteemsust

Heino Kään

Muinsuskaitsekuu kirjutised elustasid mälus pilte mõned aastad tagasi Pikal tänaval ajaloomuuseumis korraldatud näituselt Eestimaa lagunenud ja hüljatud kultuurimälestistest. Eriti üllatav oli Kreenholmi elukvartalite  prügipõletusahi, väikene tellisrajatis, üsnagi lagunemas, mis üllatas tehnilise mõtte sajanditaguse objektina ajal, mil me nuputame ja maadleme, kuidas ikka oma tohutut jäätmelasu ladustada või taaskasutada, kas või põletamise teel nagu tollal. Ei tea, on see tänaseks hoopis lagunenud või siiski restaureeritud, milleks ilmselt kulunuks üsna väike summa, võrreldes enamiku objektide miljonitega. Rohkem kui tuhandest halvas või avariilises seisus arhitektuurimälestisest tõmbasidki enim tähelepanu mitmesugused tehnilised rajatised: Simsoni vesiveski Paides, Sindi kalevivabriku hoone, Valguta mõisa viinavabrik, UueKariste mõisa meierei, Kodasu mõisa sepikoda. Aga ka olmehooned: Pantelejevi villa Narva-Jõesuus, Tika talu vahelikuga ait Kirikukülas, Joosu mõisa kõrts, Tartu Aardla tänava funkelamu, Sänna postijaama elamu.  

       

Sõnaga, omanikuta või vähemalt eestkostjata rajatised. Pahatihti üksikobjektid, millesarnaseid enamasti teisi pole võtta. Ükskõiksemaks jätsid mitmesugused mõisad ja kirikud, mida on juba kümnete kaupa korrastatud ja millel enamasti on olemas omanik või haldaja.  Hea või halb, rikas või vaene, aga siiski keegi, kes selle eest on kutsutud ja seatud hoolitsema. Sellelt näituselt hakkas idanema ja on uute seikade lisandumisega üha süvenenud mõte, et meie restaureerimispoliitikas on liiga palju juhuslikkust, liiga vähe mõistuspärasust, süsteemsust. Pahatihti saab raha see, kes kõige kõvemini kisab, kes endale kõige mõjuvõimsamad toetajad leiab.       

Kas ei oleks mõttekam, otstarbekam ja tulemuslikum süsteemne ning realistlik lähenemine arhitektuurimälestiste eest hoolitsemisele? Midagi niisugust, nagu on oma ülesastumistes välja käinud värsked ministrid Aaviksoo ja Lang: määrata tegelike võimaluste alusel kindlaks prioriteedid, lõpetada vahendite pihustamine arvukate üle jõu käivate projektide vahel, koondada raha esmavajaliku teokstegemiseks.       

Samuti võiks teha arhitektuuri- ja muinsuskaitseobjektidega: erapooletud spetsialistid, jätnud kõrvale lobistid ja objektide haldajad, analüüsivad olukorda ja koostavad pingerea, millised objektid on kõige väärtuslikumad ajaloo, teaduse või kultuuri jm seisukohalt. Ja rahastamiseks valitakse rajatised selle pingerea alusel, esmajärjekorras need, mis on tõepoolest unikaalsed, mitte olulised mõnele  huvirühmale.     

Meil on sadu kirikuid ja veel rohkem mõisu.  Paljud mõisad on kellegi omandis või kasutuses. Nende korrasoleku eest ongi hea seisnud enamasti omanik või kasutaja, olgu siis oma vahendite või kõrvalt hangitud toetuste abil. Kirikutega on olukord ebanormaalne. Nils Niitra kirjutab: „Luterlikul kirikul on 157 mälestisena kaitse all olevat kirikuhoonet ja konsistooriumi avalike suhete spetsialisti Arho Tuhkru hinnangul on neist enam-vähem korras umbes pool. Neist omakorda on päris hullus  seisus 14 kirikut. … Kirikuhooned kuuluvad lõviosas kogudustele, ent Tuhkru hinnangul peaks muinsuskaitseobjektide korrashoiuga tegelema riik, mitte sageli vaid mõnekümneliikmelised kogudused” (Postimees 8. IV 2011). See on kirikus üldvalitsev arvamus. Seda on väljendanud piiskop Põder, sama meelt on kohalikud pastorid. Kuressaare Laurentsiuse kiriku õpetaja Anti Toplaan peab vajalikuks osatada: „Omaette küsimus on see, kuidas need hooned  välja näevad. Iga meie kirik näeb välja just selline, nagu selle eest on hoolitsenud kohalik kogukond ja omavalitsus” (Meie Maa, 19. VI 2003). Siinkohal sobib tsiteerida Berk Vaherit: „Tasuks siiski meeles pidada, et institutsioonina on kristlikud kirikud Eestis külalised … Ning külalisel, kui tahes omaks võetul, ei ole voli peremehega ülbitseda” (Areen 8. VIII 2002). Antud juhul seda enam, sest aasta hiljem loeme samast lehest, et Laurentsiuse kirik  on alustanud remonti kultuuriministeeriumilt saadud 200 000 krooniga. Anti Toplaan tahab aga selleks riigieelarvest juurde saada veel üle 3 miljoni krooni. „Kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti toel tehakse tänavu pühakodade restaureerimis-, uurimis- ja projekteerimistöid ligi 20 miljoni krooni eest” (Meie Maa, 25. III 2004). Aga ei sõnagi sellest, kui palju on selleks otstarbeks investeerinud kogudus ja konsistoorium. 

Kirikutegelaste hoiaku on nähtavasti omaks võtnud ka muinsuskaitseameti ametnikud. Vahest oleks mõnikord õigem küsida koos Nils Niitraga: kui kogudused ei suuda arhitektuurimälestisi enam ülal pidada, kas siis ei oleks õigem need ära anda? Lääne-Euroopast leiab paraku juba praegu kirikuid, mille kogudused hääbusid ja neist on saanud muuseumid, raamatukogud, mõnel juhul koguni ööklubi. Ainuüksi riikliku programmi „Pühakodade säilitamine ja areng” kaudu antakse kirikutele üle poole miljardi euro. Ja see pole kaugeltki kõik, kui meenutame Laurentsiuse kiriku juhtumit. Kuivõrd see on mõttekas kulu mõnekümne vanakese nädalas korra kooskäimise kohale? On ka teine riiklik programm – mõisakoolide toetuseks. Praegu on paraku nii, et eriprogrammide  kaudu rahastatakse mõisu ja kirikuid, kellel on tegelikult olemas omanikud või hooldajad. Ent eespool mainitud ja paljud teised üksikobjektid on jäetud suuresti saatuse hooleks.       

On ilmselge, et riigil ei jagu raha kõigi pooleteistsaja kiriku korrastamiseks. Ja ilmselt ei  hakkagi jaguma, vähemalt lähitulevikus. On siis mõttekas praegune praktika, et siin paigatakse katus, seal põrandaaugud, kolmandas kohas pannakse uued aknad … ja raha ongi otsas? Programmi nõukogus istuvad kirikutekoguduste esindajad võivad rahul olla, aga mõni tõepoolest unikaalne, eriti väärtuslik arhitektuuripärl ei jõua oma kordategemist ära oodata. Rääkimata mõnest ainukordsest tootmishoonest, mille eest keegi otseselt ei seisa.  Igasugused parandused ja jooksev remont peaksid ikka olema iga koguduse enda mure ja hool. Ning kui sellega enam tõepoolest hakkama ei saada, siis leidma teed ja võimalused edaspidiseks tegevuseks, aga mitte enesestmõistetavalt arvama, et riik peab nende kulud kandma.     

Lõpetagem repliigiga õiguskantsler Indrek Tedre selleteemalisest artiklist: „Aga kui kultuuripärandi säilitamiseks on vaja muuta seadusi, on ju saadikutel selline võimalus olemas.  Ehk on probleem hoopis olemasolevate seaduste mittetäitmises? Neile küsimustele saaks vastata pärast meie kultuuripärandi ausat revisjoni ning analüüsi …” (Postimees 23. IV 2010).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming