EKA arhitektuuri diplomandid

Peeter Pere

Igal põlvkonnal on koolilugudele oma sümboolne sissejuhatus. Üldtuntuks on saanud lugu, et üks koolipoiss jõudis kohale siis, kui  tunnid olid juba alanud. Selline algus on kahtlane, tänased tunnuslood on hoopis teised. Arhitektuuri õppekava läbinutel on mitmeid märgilisi meenutuslugusid. Vanematel on lugu legendaarsest Edgar Johan Kuusikust, kes olevat „sitad tööd” lihtsalt puruks rebinud, hiljem vabandanud ja järgmise kehva eskiisi taas ribastanud. Ägedaid jutte on Peeter Tarvasest ja August Volbergist. Oli vist viimasena nimetatu see õpetaja, kes kippus vabamas vormis  koosviibimistel mõõtu võtma meessoost arhitektihakatistega maadeldes. Et kui juba oled selline omast arust vägev mees, siis ole seda igal rindel, mitte vaid õhu väristamises! Peeter Tarvasest räägitakse lugu, kus alles tulevast eriala valiv noor oli tutvumas ER KI õppetingimustega ja sattus ka arhitektuuri kateedrisse, kus Tarvas pidas parajasti vaikselt loengut. Sissetungijat nähes pani ta hoiatuseks sõrme suule ja osutas laua alla – maketijäätmete otsas  magasid seal diplomandid. Samal ajal keegi kuskil joonestas diplomitööd ning ruumis toimus loeng. Nähtud loominguline atmosfäär oli niivõrd inspireeriv, et liisk arhitektuuri kasuks langes paugupealt.   

  

Minu õppimisajast on legendaarsed üle Eesti tõmbenumbriks kujunenud ER KI peod. Õppejõududest meenub aga esimesena kompositsiooni  õppejõudude tandem – TomingasMurdmaa, suhteliselt etteaimamatu paar, kes jõudis loengule sageli erilises konditsioonis, aga alati jõudis; ei mäleta, et tund oleks seetõttu ära jäänud. Murdmaa oli see mees, kus julges postmoderni pealetungi alguses sellele vastu töötada. Tema pidas arhitektuuri aluseks vormitunnet. Pärastine elu koos „wow” arhitektuurivärgiga on selle põhimõtte paikapidavust kinnitanud.     
Kes saavad legendaarseteks praegustest arhitektuuri õppejõududest, ei oska aimata, aga tänavuste EKA diplomandide tase oli hea ja kohati ka väga hea – selles võis veenduda 2. ja 3. juunil diplomitööde kaitsmisel Disainigaleriis. Kahjuks ei märganud seal arhitektuuriteemadel kirjutavaid ajakirjanikke, kuigi meie ruumi tulevik ja selle kujundajad võiksid huvitada  paljusid.   

Esimesel päeval oli arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava läbinute etteaste. Kõik kaitsmisele pääsenud tööd olid huvipakkuvad, rõhuasetused paigas. Sten Aderi teema oli Nõmme viljasalve linnaehituslik ühendamine ja planeering. Igati  ajakohane teema, arvestades jalgele upituvat kinnisvaraturgu. See on koht, millele tuleb leida lahendus avaliku ruumi kasutamist silmas pidades. Diplomand käsitles põhiliselt industriaalmaastikku, hoonete vahele jäävat ala. Idee oli nihutada vaba aja veetmise ja sportimise raskuskese praeguselt Hiiu staadioni alalt uude kohta. Huvitav lähenemine, aga ootasin ehk olemasolevate hoonete, eriti Nõmme viljasalve maamärgilise mahu detailsemat visiooni.  Ott Alver oli uurimise alla võtnud linnaehituslikult olulise Volta ja Tallinna Masinatehase ala. Buumi lõpus on Volta tehase ülipika korpuse baasil Tööstuse tänava äärde kerkinud kortermaja. Alal korraldati tol ajal ka arhitektuurivõistlus eesmärgiga leida võimalikult palju ruumi kortermajadele. Uuenenud olukorras tuleb ümber mõtestada unikaalne industriaalmaastik ja pakkuda tulevastele elanikele mitmekesist ja kohaväärtust rõhutavat lahendust. Diplomitöö oli tehtud äärmise põhjalikkusega. Eriti huvitav oli NSVL-aegse tööstuskarbi lahendus: see oli täidetud kalamajalike uusehituste kobaraga. Alles oli jäetud veneaegne paneelehituse kujund – välismüür, mis oli täidetud tänase või õigemini tulevase ideoloogia kandjate, uut laadi korternuppmajadega.         

Ühisala nuppude vahel oli kaetud klaaskatusega. Vastuseta jäi aga küsimus: kas ühisala on sussikasutuse või veel kalossikasutuse tsoon ehk – kust algab privaatsus? Intrigeeriv oli Ivari Johannes Mihkel Elleri Admiraliteedi basseini ümbruse visioon. Teema on aktuaalne juba aastaid. Pakutud  lahendus – totaalne matemaatilisel mudelil põhinev, ainult tegijale teada algoritmi järgi loodud väiksemast ühikust suuremaks kasvav struktuur – oli muljeltavaldav. See ei tarvitse meeldida, sellega ei pea ilmtingimata nõustuma, kuid teoreetilise mõtteharjutusena oli töö tervik. Diplomand ütles küll kaitsmisel, et see on alles tema mõtetes lõplikku kuju võtva protsessi vaheetapp.       

Tallinna kultuurikilomeeter on praegu  kuum teema ja selle algusse Kultuurikatla kõrvale pakkus Maarja Elm Eesti kaasaegse kunsti muuseumi projekti. Huvitav ja muuseumina igati hästi lahendatud töö. Kas hoone peab olema aga silmatorkav või hoopis ümbrusesse sulatatud? Siin on võimalikud eriarvamused. Ja kas kaasaegne kunst tahab olla kunstimuuseumile sobivas funktsionaalses skeemis? Siin on diplomand poolel teel pidama jäänud. Üks põhjus võis olla see, et kaasaegse kunsti eksperdi  konsultatsioon jäi viimase ajanappusel saamata; küll aga leidis sama asjatundja piisavalt aega ülipika ja ülikriitilise retsensiooni jaoks. Kahju, koht ja teemavalik olid väga asjalikud. Mikk Meelaku töö „Mis juhtub ruumiga, kui informatsioon digitaliseerub” teema on traditsiooniliste raamatukogude kaasajastamine uue aja nõuetele vastavaks, kuna laenutuse osakaal on vähenemas. Eelkõige tuleb väikeste raamatukogude ruume ümber planeerida ning suurendada  seeläbi raamatukogu kasutajate ringi.   

Teemasse oli tungitud sügavuti, töö oli väga asjalik. Tõsise probleemikäsitluse kõrval jäi aga esitatud projekt väheütlevaks. Paraku on diplomitöö kaitsmisel vaja ka müügimehe osavust, et teema ja töö tugevus välja tuleksid.  Olulisele teemale oli keskendunud ka Kadi Paluoja väikelinna keskuse problemaatikat lahkav töö „Viljandi vanalinna katalüüs”. Viljandist pärit diplomand pakkus välja tuua vanalinna elu kultuurikolledži õpilaselamute rajamisega. Ettepanek on kaalumist väärt, vähemalt teoreetiliselt. Üllatav, aga ka igapäevane oli järgmine teema „XXI sajandi nekropolis: Tallinna Siselinna kalmistu”, diplomand Reedik Poopuu. Kiitus sellise teemavaliku eest! Probleem ju üldteada:  linnas napib matmise ruumi ja urnimatus pole kõigile vastuvõetav. Selle töö kirjeldamiseks piisab lahendusidee äranimetamisest: uus matmisala luuakse praeguse surnuaia alla käikudesse. Igaüks mõtleb ise edasi, mida diplomandilt küsida. 

Viimane selle õppekava diplomand MariLiis Vunder oli loonud Tallinna uue turuhoone Telliskivi loomelinnaku külje alla, Balti Jaama kõrvale turuplatsile. Lahendus oli efektne, diskreetselt oli ära kasutatud paekiviarhitektuuri, kogu ala oli kaetud totaalse individuaalse katusega. Rohelise kodumaise mahepõllunduse produktidega kauplemiseks igati kihvt koht. Kuhu peaks aga kolima praegune turukülastaja ja kaupleja? 

Teise diplomandide grupi, linnamaastiku õppekava läbinute tööd käsitlesid valdavalt hoonestatud linnaruumi vahele jäävat nn jääkruumi, mis pole detailplaneeringuga kaetud, on n-ö söötis, ebavajalik, ülejäänud. Galina Holeneva pakkus lahenduse tühermaale Laagna tee ääres: kanal tuleb roheliseks teha. Tema nägemuses võiks seal olla lineaarne park, kus väiksed pargimoodulid on liitunud tervikuks. Idee on huvitav ja ala vajab lahendamist, aga peale jalakäijate on olemas ka autojuht ja autos istuja, kellega on vaja arvestada. Antud töö puhul tuleb kiita vormistust: käsitsi tehtud rohked visandid olid väga heal tasemel. Merle Karro-Kalbergi teema „Plaan B, tühermaade regenereerimine” pakkus tühermaa kui nähtuse nappide vahenditega kultuuristamise võimalust. Selliseid alasid on meil rohkelt, igas linnas. Ühe võimaliku lahenduse mängis diplomand läbi endise lihakombinaadi  jääkalal. Taas päevakohane teema ja asjalik lahendus, mis pakkus tühermaale välja huvitavad arhitektoonid.       

Urmas Paul käsitles oma diplomitöös Tartu kesklinna Emajõe-äärset kaldaala. Ägeda pealkirja  all „Sõda ja rahu – Tartu Emajõe kallaste ruumiline uuring” oli pakutud lahenduses lähtutud asukoha ennesõjaaegsest tänavate võrgustikust. Samas elame me tänases päevas ja kindlasti on võimalus pakkuda siia ka meie kaasaegne struktuur. Maitseasi. Diplomand tajus aga hästi probleemi delikaatsust ning sai seda tunda ka komisjoni küsimuste kaudu. Evelin Reimandi töö kandis pealkirja „Rand, TALlinnamaastiku tihendamine funktsionaalsete  hübriididega. Ülemiste järve avamine”. Teema pole päris uus, aga see on antud õppekava osas kõige enam kirgi üles kütnud – järelikult tabab valupunkti. Mida teha selle suure linna järve ja kaldaalaga, unustamata, et tegu on meie ühise joogianumaga? Antud töö pakkus lahendusena puhkeala. Peab tõdema, et diplomand oli väga osav lahenduse kaitsja. Tubli!     

    Magistrinõukogu liikmed olid Peeter Pere (esimees), Leonhard Lapin, Tiit Trummal, Andres Kurg, Eik Hermann, Juhani Katainen, Johannes Thorardson, Halldor Gislason, Jüri Soolep, Veljo Kaasik, Toomas Tammis, Andres Alver ja Katrin Koov. EKA arhitektuuri diplomandide tööd on disainigaleriis üleval kuni 18. juunini. 19. juunini on Tallinnas projektiruumis März väljas ka Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri  instituudi tänavuste lõputööde paremik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming