Elame Teise maailmasõja järgses keskkonnas

Möödunud sajandisse oleme jäänud füüsilise ruumi poolest, aga paljuski ka mentaalselt.

LIINA JÄNES

Meil hakati nõukogude perioodi arhitektuuri kaitsmisest rääkima üsna kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist. 1997. aastal võeti kaitse alla korraga kuus modernistlikku hoonet, nende seas Tuljaku kohvik (1964, arhitekt Valve Pormeister).

Meil hakati nõukogude perioodi arhitektuuri kaitsmisest rääkima üsna kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist. 1997. aastal võeti kaitse alla korraga kuus modernistlikku hoonet, nende seas Tuljaku kohvik (1964, arhitekt Valve Pormeister).

Tõnu Tunnel

Saksamaal Kielis oli Läänemere maade kultuuripärandi foorumil 28. ja 29. septembril jutuks Teise maailmasõja järgne ehituspärand. Regiooni arhitektide-uurijate-muinsuskaitsjate uuringuile lisandus ka kõrvaltvaataja pilk Suurbritanniast, Hollandist ja USAst. Arhitektidest esinesid David Chipperfield ja Wessel de Jonge, urbanistidest Panu Lehto­vuori, ajaloolased-uurijad mitmetest ülikoolidest, näiteks Marija Drėmaitė, Jānis Lejnieks ja Peter Aronsson, samuti Poola, Rootsi ja Suurbritannia muinsuskaitseameti juht, eksperdid jpt. Sissejuhatuse Läänemere regiooni arhitektuurilukku ja ida-lääne vastasmõjudesse tegi Mart Kalm.

Kõigis Läänemere-äärsetes riikides uuritakse praegu sõjajärgset ehituspärandit, seda tõlgendatakse ning ka restaureeritakse. Modernistlik arhitektuur on muidugi globaalne nähtus, kuid siiski regionaalselt eripärane: Läänemere ühele kaldale jääb heaoluriikide arhitektuur, teisele poole nõukogude utoopia ja masselamuehitus.

Üks põhjusi, miks neid küsimusi on põhjust koos arutada, on see, et sõjajärgset arhitektuuri on lihtsalt kohutavalt palju: vähemalt 75% ehitatud keskkonnast, kus elame ja toimetame, on valminud pärast 1945. aastat. Eestis võib protsent suuremgi olla. Teiseks on palju samasuguseid probleeme ning ajas korduvaid mustreid: majad on koormatud ideoloogiliste tähendusvarjunditega, jätkuvalt linnastuvas keskkonnas kipume kasutama planeerimisvõtteid, mis on pärit XX sajandi viimasest veerandist (nt Reidi tee). Möödunud sajandisse oleme jäänud füüsilise ruumi poolest, aga paljuski ka mentaalselt.

Lääneriikides hakati moodsat arhitektuuri restaureerima ja pärandina mõtestama 1980. aastatel. Sageli on arhitektuuri kaitse alla võtmine piiratud 30 (Suurbritannias, Soomes) või 50 aastaga (Hollandis, Saksamaal), see tähendab, et alles 30- või 50aastase hoone puhul peetakse selle väärtust piisavalt settinuks. 1980. aastatel hakkas uuem arhitektuur, nagu Bauhaus, valged funkvillad jms, selle piirangu alla jõudma ja restaureeriti esimesed näited.

Ometi ei avaldu modernismi mõju mitte niivõrd neis Bauhausi või Le Corbusier’ ikoonilistes hoonetes, vaid igapäevases keskkonnas. Parema elu ehitamisel algatati riikides massehituse projekte ja püstitati linnade strateegilistesse sõlmedesse veidraid maju, mis teevad meile nüüd peavalu, olgu ehitustehniliselt, sotsiaalselt või ideoloogiliselt. David Chipperfield osutas oma ettekandes sellisele ideoloogiliselt valusale teemale nagu natsiarhitektuuri rehabiliteerimine, mida tal tuleb praegu teha seoses Müncheni kunstihoone (ehitatud 1937) ennistustöödega.

Muinsuskaitse vaatevinklist on tegu üsna uue teemaga. Hollandis on riikliku kaitse all umbes 100 sõjajärgset maja. Suurbritannias võetakse igal aastal kaitse alla 40 sõjajärgset ehitist, kokku on neid praeguseks 800 ringis. Kultuuripärandiks on tunnistatud täiesti uusi hoonetüüpe, mis mõne aja eest ei oleks veel kõne allagi tulnud. Näiteks võeti 2014. aastal kaitse alla Londoni vanim rulapark (ehitatud 1978).

Arvudest olulisem on see, et moodsa ehituspärandi tõus huviorbiiti on avardanud arusaama kultuuripärandist ja viinud selle arutelu erialaringkondadest välja. Muu hulgas on see muutnud ka kaitse alla võtmise protseduure. Üha uuemate ja ideoloogiliselt vastuoluliste hoonete kaitse alla võtmine ei ole võimalik isoleeritult, üksnes eksperdiarvamusest lähtudes. Selleks et neid protsesse erialainimestele ja avalikkusele selgitada, on muinsuskaitse pidanud väljuma akadeemilise arhitektuurilookeskse käsitluse raamidest. Koos ülikoolide ja uurimisinstituutidega viiakse läbi eri distsipliine kaasavaid uurimisprojekte, vastuolulise tähendusega ehitiste säilitamist arutatakse koos elanikega.

Lätis tekkis laiem arutelu sõjajärgse arhitektuuri üle alles 2014. aastal, kui noored arhitektid panid Veneetsia biennaalile välja näituse „Kirjutamata“ („Unwritten“). See koosnes Nõukogude Läti arhitektuuri näidetest ja tõi välja, kui vähe neid on uuritud. Nagu täheldasid näituse koostajad, kinnitab sõjajärgne arhitektuur modernismi olemasolu okupeeritud Balti riikides ja on ühtlasi tõend selle ignoreerimise kohta.

Meil hakati nõukogude perioodi arhitektuuri kaitsmisest rääkima üsna kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kuid protsess kulmineerus alles 2006. ja 2007. aastal, kui Sakala keskuse lammutamisest tõukus üle-eestiline uurimisprojekt. Lähiajaloo ehituspärand oli muinsuskaitse vaatevinklist küll uurimata, kuid ei saa öelda, et selle suhtes oleks valitsenud täielik amneesia. 1990. aastatel võeti kaitse alla stalinistlikke hooneid, näiteks 1997. aastal aga korraga kuus modernistlikku: Lille­paviljon (1958) ja Tuljaku kohvik (1964), kino Kosmos (1962), Balti jaama lähirongide ootepaviljon (1962), endine EKP hoone (1968), uus raadiomaja (1972). Neist viis on nüüdseks restaureeritud, viimati sai betoonist võlvsaali tagasi Balti jaama ootepaviljon. Näiteid on nii kehvemaid kui ka häid: karakteriga majadest seisab Tallinna linnahall jõude ja Rapla KEKi kaitse alla võtmine on kohtusse kaevatud, Lasnamäe aktivistid tegelevad seevastu hoogsalt linnaosa uurimise ning keskkonna parandamisega.

XXI sajand on ehituspärandi käsitlusse toonud keskkonnasäästlikkuse mõiste. Mitmest ettekandest jäi kõlama, et ehitatud keskkond on meie kõigi ühine ressurss, kusjuures ehituspärand on taastumatu ressurss. Ehitussektorit ei saa pidada jätkusuutlikuks, kui seda ressurssi ei kasutata.

Vist ühelegi osalevale riigile ei olnud võõras Londonis ja teistes Suurbritannia linnades valitsev kinnismõte rajada uusehitisi ja koostada elamuehitusprogramme, kuigi kogu riigis on pidevalt saadaval umbes miljon vaba elamispinda. Absurdne on ka Briti maksusüsteem, kus uusehitiste käibemaks on null, kuigi kõigil teistel hoonetel, sealhulgas restaureerimisprojektidel, on see 20 protsenti.

Paarkümmend aastat hoonete taas­kasutamise projekte teinud Briti firma Urban Splash on öelnud: „Tihti on need ühed ja samad inimesed, kes muretsevad kilekottide kasutamise pärast, aga lammutavad südamerahuga täiesti korraliku hoone.“

Uusehituse suurem jalajälg restaureerimisega võrreldes ja üldse kogu säästva arengu kontseptsioon on võib-olla kõige tänapäevasem vaatenurk, mille muinsuskaitse võiks oma arsenali võtta, kui soovitakse olla akuutne ja edukas.

Üldjoontes on inimeste soovid samad: tahame kvaliteetset elukeskkonda, kus on jätkuvalt alles meile tähenduslikud objektid.

* Vt Belyayevo Forever. A Soviet Microrayon on its Way to the UNESCO List. Strelka Press, Moskva 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming