Elamuslik valgus ja pimedus

Õhtuse linnaruumi visuaalse kujundamise ainuvõimaluseks peetakse valgustust, kuid ka pimedusel on positiivseid omadusi.

Sille Sepp

Tehisvalgustuse ning pimeduse kombinatsioon kujundab ruumikogemuse, samuti liikumisaktiivsuse ja teekonna. Pildil Jõhvi promenaad. Arhitektuuribüroo Luhse & Tuhal arhitektuurilahendus, Keha3 valguslahendus.

Keha3

Huvitava ning elamiskõlbuliku linna üks kriteeriume on mitmekesisus: linnaruum peab rahuldama seal toimetavate inimeste vajadused nii päevasel kui ka õhtusel ajal. Seejuures on teada, et keskkonna kvaliteet1 ja vastavus eelistustele2 mõjutab ka vaimset heaolu. Mil määral on aga sellega seotud valgustus, eriti praegusel pimedal ajal?

Linnavalgustuse mõju

Linnavalgustuse põhieesmärkide täitmise ehk liiklejate turvalisuse tagamise, linnamiljöö mitmekesistamise ning nn öise majandustegevuse soodustamine (või piiramine) üle arutatakse linnakorralduse ning -planeerimisega seoses pidevalt. Tehnoloogia pakub ikka ja jälle uusi võimalusi parandada valgustustaristut ja turgutada tehisvalguse abil pimedusse vajunud linnaruumi. Neid küsimusi käsitletakse tavapäraselt pigem kulutõhususest ning energiasäästlikkusest lähtuvalt, palju vähem pööratakse tähelepanu linnavalgustuse psühholoogilisele toimele. Valgusuuringutest on teada, et tehisvalgus võib inimesi mõjutada nii füsioloogiliste, optiliste kui ka tunnetuslike tegurite kaudu. Seetõttu pole valgustuse küsimus vaid tehno-majanduslik, vaid puudutab ka inimese heaolu ning tervist.3

Maailma terviseorganisatsiooni defineeritud positiivse tervise4 vaatenurgast saab inimese tervist ning heaolu mõista kaheti. Pidevalt muutuv tervislik seisund ärgitab küsima. Esiteks: kuidas tulla toime individuaalsete, sotsiaalsete ja keskkondlike ärritajatega? Teiseks: kuidas maandada argistressi ja end taastada.

Igaüks võib jalutades või autoga sõites juurelda, millist mõju linnavalgustus talle avaldab ning mil määral sõltub see keskkonnast, tujust või ajast. Endalt võib küsida sedagi, kus on õhtuti meeldiv jalutada ning kas sellel on mingi seos tehisvalguse ja pimedusega. Välisvalgustuse mõju ja keskkonna kujundajamise võtteid saab uurida aga ka vähem subjektiivselt, kui võtta appi keskkonnapsühholoogide kogutud tõendid.

Taastav linnakeskkond

Taastava linnakeskkonna kontseptsioon põhineb teooriatel, mille kohaselt saab teatud tunnustele vastavas keskkonnas maandada psühholoogilist stressi5 ning virgutada tähelepanuvõimet.6 Uurimus­te järgi sobib selleks kõige paremini loodus, kuid linnakeskkonna analüüsid annavad siiski lootust, et puhkamiseks ei pea ilmtingimata loodusesse sõitma. Ka linnas on võimalik lõõgastuda, vaimu turgutada ning oma tervis taastada. Pimedal ajal on lõõgastav kogemus seotud läbimõeldud välisvalgustusega. Õhtune linn võib mõjuda positiivselt juhul, kui on täidetud baasvajadused: keskkond peab olema turvaline, mugav ning huvitav.

Eelmisel sügisel viisin läbi uuringu, mis näitas, et välisvalgustuse puhul peetaksegi tähtsaks eelkõige turvatunde tagamist. See on oluline ka liiklemisel ja orienteerumisel ning sobiliku atmosfääri ja meeleolu loojana.

Meeldiva keskkonna tekitamise osas annavad nõu valgusdisainerid, kes on tuttavad fotomeetriliste tõenditega ning mõistavad, kuidas valgustemperatuuri, -jaotuse ning tonaalsusega valgustus inimese tajuprotsesse kõige tõenäolisemalt aktiveerib.

Peale n-ö loetava linnapildi kujundamise saab välisvalgustusega luua ka keskkonna, kus taastada vaimsed ressursid. Tähelepanu taastumise teooria järgi pälvib näiteks mõõdukalt huvitav, süsteemne ning ruumis viibija eelistustele vastav visuaalne keskkond pingutuseta tähelepanu ning seetõttu pole keskkonna mõtestamiseks tarvis kulutada lisaenergiat.

Universaalseid ja igal pool toimivaid lahendusi on aga peaaegu võimatu pakkuda. Eelmainitud atmosfääri ning meeleolu loomise puhul on oluline teada, et eri eelistuste ning vajadustega inimesed võivad erinevalt hinnata ka valguslahendusi. Lähikonna objektide valguslahendus (nt intensiivsus, dünaamika, värvilahendused) peab siiski kokku kõlama. Nii luuakse korrastatud, sidusa ning läbimõeldud linnaruumi mulje. See pole vaid esteetika küsimus. Selge linnaruum soodustab ka kognitiivseid protsesse, kuna loogilisest, n-ö loetavast infoväljast leiab hõlpsasti vajaliku teabe, näiteks järgmise teelõigu, ohtlike kohtade jne kohta.

Valguse ja pimeduse sümbioos

Tihtipeale võib õhtuse linnaruumi visuaalse kujundamise ainuvõimalusena tunduda valgustuse lisamine, kuid unustatakse, et ka pimedusel on positiivseid omadusi. Pimedus toob välja tähistaeva, pakub privaatsust ning põnevust. Pimedaid aastaaegu saab kasutada loodusliku disainielemendina. Tervist annab linnaruumis taastada just pimeduse ning tehisvalgustuse sobiliku kombinatsiooni korral. Valgustus annab kindlustunde, et turvalisus on tagatud ning inimene ei pea keskenduma võimalike ohutegurite hindamisele. Pimedus toob aga rahuliku meeleolu ja soodustab näiteks vaikset mõtisklemist.

Tehisvalgustuse ning pimeduse kombineerimisega on seega võimalik mõjutada nii individuaalseid kui ka sotsiaalseid psühholoogilisi protsesse. Kujundada saab ruumis viibimise kogemust, kuid ka liikumisaktiivsust ning teekonna valikut.7 Hästi valgustatud paik mõjub pimedas kutsuvalt ja atraktiivselt, halvasti valgustatud paik pigem eemaletõukavalt.

Linnavalgustuse planeerimise puhul on oluline läbi mõelda, millist ruumikogemust tahetakse linnas liiklejatele pakkuda, kasulik on arvestada väga erineva teadmiste pagasi ja ootustega inimeste arvamusega. Eesmärk võiks olla kujundada just selline linnaruum, mis vastab seal viibivate või sinna oodatud inimeste soovile.

Linnavalgustuse planeerimisel on kasulik arvestada erineva teadmiste pagasi ja inimeste arvamusega. Pildil Tartu Võidu silla valguslahendus. Idee autorid Priit Tiimus, Eva Tallo, projekti autor Priit Tiimus.

Ahto Kallas / fotopood Valgustus

Ka öises linnas võiks tore olla

Loomulikult on valgustus vaid üks tegur, et kujundada parem elu-, töö- ja puhkekeskkond. Muude näitajate poolest ebamugavas ning ohtlikus paigas võib valguslahendus toimida vaid plaastrina haaval. Küll aga saab valguse ja pimeduse oskusliku kombineerimisega tuua linnapilti uusi vaateid ning pakkuda elamusi, mis jäävad meelde pikaks ajaks. Turvaliseks, huvitavaks ning mugavaks kujundatud paigad on atraktiivsed, soodustavad inimeste läbikäimist ning tekitavad aktiivse linnaruumi.

Lõpetuseks toon näite oma uuringust, kus intervjueeritav arutleb tabavalt, miks on linnavalgustuse kujundamine tähtis just pimedal ajal: „Kui sa pimedas satud mõnda kohta, kus on hea vaade, siis see üllatab. Enamasti ju ei mõtle, et lähen vaatan pimedas midagi või naudin vaadet. Seda tehakse pigem valgel ajal ja väga hea ilmaga. Linnaruumi võiks tegelikult tihedamini vaadata sellise pilguga, et ka õhtusel ajal tore ja meeldiv oleks õues olla. Linnaruum võiks pakkuda ka siis toredaid üllatusi“ (30aastane naine).

Artikli aluseks on sel talvel Tallinna ülikooli linnakorralduse erialal kaitstud magistritöö „Jalutuskäik läbi õhtuse Tallinna. Pimedale linnaruumile omistatud tähendused ning linnavalgustuse roll inimeste psühholoogilise heaolu toetamisel“, juhendajad Grete Arro ja Tauri Tuvikene.

1 Jacinta Francis, Lisa J. Wood, Matthew Knuiman, Billie Giles-Corti, Quality or quantity? Exploring the relationship between Public Open Space attributes and mental health in Perth, Western Australia. – Social Science and Medicine 2012, nr 74 (10), lk 1570–1577.

2 Agnes E. van den Berg, Sander L. Koole, Nickie Y. van der Wulp, Environmental preference and restoration: (How) are they related? – Journal of Environmental Psychology 2003, nr 23, lk 135–146.

3 Jennifer A. Veitch, Lighting for well-being: A revolution in lighting? Proceedings of the 2nd CIE Expert Symposium on Lighting and Health, 2006.

4 Tervis hõlmab organismi täielikku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, see ei seisne üksnes haiguse või nõtruse puudumises. Tervis on pidevas muutumises ning sõltub nii igaühe sotsiaal-demograafilistest ja -majanduslikest kui ka keskkonna mõjutustest.

5 Roger S. Ulrich, Aesthetic and affective response to natural environment. Rmt: In Behavior and the natural environment (toim Irwin Altman, Joachim F. Wohlwill). Plenum Press, New York 1983, lk 85–125.

6 Rachel Kaplan, Stephen Kaplan, The Experience of Nature. A Psychological Perspective. Cambridge University Press, Cambridge 1989.

7 Siinkohal viitan eelkõige Gibsoni võimaldavuse teooriale. James Jerome Gibson, The Theory of Affordances. The Ecological Approach to Visual Perception. Lawrence Erlbaum Associates, London 1986, lk 127–143.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming