Elukeskkond kõiki kaasavaks!

Andres Levald

Liiga paljude inimeste liikumisvabadus on Eestis suurel määral piiratud, liiga palju on liikumisteedel takistusi. See kitsendab inimeste õigusi ning alandab väärikust! Kuigi avalik arvamus kipub piiratud liikumisvabadust seostama väga väikese inimrühmaga, puudutab see tegelikult paljusid. Mitte ainult erivajadustega inimestele, vaid ka vanuritele ning lastele sobivaks kujundatud keskkonna kohandusi naudivad kõik inimesed. Just nimelt kõik. Eranditult! Näiteks väheneb järk-järgult nii füüsilisel kui vaimsel vananemisel inimeste sooritusvõime, vastupidiselt lapsele, kelle viletsad oskused ajaga kasvavad. Teadmatuses, vaid osale elanikkonnast kavandatud keskkonna oleks saanud õigel ajal õigesti otsustades ilma suuremate lisakuludeta kohandada kõigile kasutatavaks. Keskkonna tellijate, ehitajate, aga ka arhitektide, disainerite ja projekteerijate erialane ettevalmistus katab seda teemat vähemal määral, kui tänane päev nõuab. Kevadel valminud ja juunis Kumus esitletud „Kõiki kaasava elukeskkonna loomise ja kavandamise” juhendmaterjali eesmärk on avada diskussioon, kuidas kavandada hästi toimiv elukeskkond, millest võiksid rõõmu tunda kõik Eesti elanikud. Juhendmaterjali koostamine oli erakordselt oluline samm Eesti avaliku ruumi kujundamise põhialuste täiendamisel.

Ehitatud keskkonna loomisel kehtib juba 2002. aasta novembrist majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus, millega on kinnitatud nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes. Nii elu- kui avaliku keskkonna loojate ja tellijate töölaual puudus aga abistav Eesti eripärast lähtuv juhendmaterjal, mis seoks omavahel kõik normid kogu projekteerimise ja planeerimistegevuse ulatuses. Valminud suunavas materjalis vaadeldakse loodavat inimkeskselt: kuidas elada, tarbida ja toimida vähem ressursse raiskavalt, kuid nii, et arvestataks võimalikult suure osa ühiskonnaliikmete vajaduste ning võimalustega.

Uuring valmis Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse tellimusel ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastusel. Probleemi olulisus ajendas koostööle kolm Eesti ehitatava keskkonna arendamise eest vastutavat institutsiooni: Eesti Arhitektide Liit, Eesti Disainikeskus ja Eesti Kunstiakadeemia koondasid erialade asjatundjatest laiapõhjalise meeskonna, mille tellija tunnistas juhendmaterjali koostamiseks parimaks.

Kaasav disain

Juhendmaterjal lähtub kaasava disaini põhimõtete rakendamisest. Disain ehk kujundamine on siin kõikide keskkonna kujundamisega seotud tööprotsesside ühine nimetaja. Materjal puudutab ühiskonna planeerimist, ruumilist planeerimist, arhitektuuri, ehitust, tootearendust ja nii edasi.

Kaasava disaini arengu alguseks võib pidada eelmise sajandi keskpaigas tekkinud takistustevaba (barrier-free) ning ligipääsetava (accessible) ehitise või keskkonna projekteerimise nõudeid. Nüüdseks on mõistetud, et ainult ligipääsust jääb väheks ning oluline on ka tagada teenuste tarbimine ning ühiskonnaelus osalemine.

Kaasava disaini kõikehõlmavust kätkeb mõiste „universaalne disain”. See sisaldab endas uut laadi mõtlemist, esitab võrdsete võimaluste osas kõrgemaid nõudmisi, kui seda on alanenud toimetulekuvõimega isikute suhtes rakendatav ligipääsetavuse mõiste. Puudega inimestele on ligipääsetavus võimalik tagada erimeetmetega, aga kaasava disaini puhul on sellest vähe – lahendus peab vastama kõikide kasutajate vajadustele.

Kaasava disaini rakendamise peamine väljakutse on tagada ühismõtlemine sihtide püstitamisel ning kõigile võrdsed võimalused elukeskkonna kujundamisega. Eesmärk on tagada teistega võrdsed võimalused ning võrdne ühiskonnas osalemine eelkõige inimestele, kelle toimetulek on piiratud. Tõkete kaotamisel, tuleb ära hoida uute tõkete tekkimine. Oluline on nii otsustajate kui elanikkonna koostöö, strateegiline planeerimine ning kooskõlastatud ja järjepidev tegutsemine.

Paljudes valdkondades toetab kaasav disain ka teisi ühiskonna eesmärke: jätkusuutlikku arengut, keskkonnaküsimusi, kultuurilist mitmekesisust, kasutusturvalisust ja tuleohutust, esteetikaküsimusi jms.

Kes on keskkonna kasutajad?

Oluline on meeles pidada, et keskkonda kasutavad või teenust tarbivad üksikisikud erinevad üksteisest oma isikuomaduste, teadmiste, oskuste, võimete, mõõtude, ka kehakuju poolest. Avalike teenuste osutamisel ja keskkonna loomisel lähtutakse aga suisa vastupidiselt suurest üldistusest, keskmisest masstarbijast.

Peamine põhjus kaasavat disaini arendada on demograafilised muutused ühiskonnas ehk elanikkonna vananemine. Euroopa Liidus on üle 130 miljoni inimese ehk 36,5% üle 50 aasta vanad, 2020. aastaks prognoositakse, et selles eas on iga teine täiskasvanu. Keskmine eluiga pikeneb. Eestis on need näitajad samasugused. Eluea pikenemise suundumus ei tähenda paraku kvaliteetset elustandardit sünnist surmani. Tuleb arvestada mitme eluaastaga, mil elukvaliteet varasemaga võrreldes halveneb.

Tänasele vanemale kodanikule sobivalt kujundatud keskkond pole üksnes kõigile mugavam kasutada, väga suure tõenäosusega vajavad selliseid kohandusi peaaegu kõik inimesed oma elu lõpuaastatel, et iseseisvalt toime tulla.

Keskkonda planeerides on oluline arvesse võtta oma võimete ja mõõtude poolest keskmisest erinevaid inimesi. Neist üks suuremaid gruppe on lapsed. Nõudmistesse ja vajadustesse süüvides ilmneb, et erinevate sihtrühmade vajadused kattuvad suures osas. Näiteks sobivad madalad lävepakud paremini nii lastele, vanuritele, ratastooliga liikujatele kui ka vaegnägijatele.

Vastuseisu kaasava elukeskkonna kujundamise printsiipide kasutamisele avaliku ruumilise keskkonna kujundamisel on põhjendatud sellega, et sihtgrupp on liiga väike. See ei pea aga paika! Lapsed ja vanurid moodustavad elanikkonnast üle kolmandiku. Neile lisanduvad puudega inimesed ja lastega perede teised liikmed, kelle toimetulekut häirib suuremal või vähemal määral ligipääsmatu keskkond. Seega on tegu probleemist möödavaatamisega ning tõeliste vajaduste eitamisega.

Uuringumeeskond lõi erinevate kasutajagruppide analüüsi alusel kuus üldistatud omadustega tüüpkasutajat, et tagada võimalikult laialdane inimkeskne vaade. Tüüpkasutajad kasutasid erinevaid teekondi ja teenuseid. Selle raames tuvastati inimgruppide hakkamasaamise raskused ja ootused, kuidas tulla toime sujuvalt, võimalikult iseseisvalt ning murevabalt. Samuti loodi abivahend keskkonna hindamiseks. Lisaks inimeste ealistele iseärasustele kirjeldati puudeid (liikumis-, nägemis-, kuulmispuue jt) ja haigusi ning nendest tulenevaid erivajadusi ruumis liikumisel ja orienteerumisel.

Omaette sihtgrupi moodustavad turistid, kes kasutavad reisil mitmeid liikumisvõimalusi: lennukit, autot, bussi, rongi või laeva, käivad jala, sõidavad jalgrattaga. Oluline on tagada hea ühendus erinevate liikumisvõimaluste vahel ja teha need kõigile arusaadavaks, lihtsasti kättesaadaks ja kasutatavaks. Huviobjektide ligipääsetavuse ja liikumisvõimaluste seotus mõjutab kokkuvõttes külastaja sihtkohavalikut, kohal viibimise aega ja üldist rahulolu.

Turistid liiguvad põhiliselt avalikus ruumis. Peale transpordi on turistidele oluline kõnni- ja rattateede loogiline ülesehitus. Neile peab olema tagatud juurdepääs avalikele ja sotsiaalsetele teenustele, turismiobjektidele, majutusele jne. Selleks on esmatähtis teabe võimalikult hea kättesaadavus ja mõistetavus.

Käsitletud teemade ülevaade

Kommunikatsiooni peatükis käsitletaksegi informatsiooni edastamise võimalusi linnaruumis ja selle vastuvõtmist eri kasutajagruppide poolt. Teeleidmise murega puutuvad inimesed linnaruumis iga päev kokku: sõltutakse otseselt visuaalsetest, auditiivsetest ja taktiilsetest märkidest, mis inimest keskkonnas juhivad ning ka ohtude eest kaitsevad. Varem tähendas teeleidmise planeerimine vaid viitade ja märgiste kavandamist. Mõistagi on need ka praegu väga olulised, kuid tänapäeva tehnoloogia pakub linnaruumis navigeerimiseks palju lisavõimalusi.

Inimese üks põhiõigusi on liikumisvabadus. Liikumisele ja liikumisteedele on juhendmaterjalis pühendatud mahukas osa. Liikumine peab olema võimalikult kiire, sujuv ning nõudma vähe jõupingutusi. Liikumise sujuvus on üks kõige olulisemaid kasutamismugavuse näitajaid kõigile kasutajagruppidele. Pidevuse põhimõtte kohaselt peavad liikumisteed olema katkematud ja takistustevabad ning ühendatud sidusateks võrgustikeks.

Välisruum algab hoonest väljumisega ning lõpeb sihtkohas hoonesse sisenemisega. Vahepeale jääb arvukalt erinevaid privaatseid, poolavalikke ja avalikke ruume ning üleminekuid nende vahel. Avalikud ruumid peavad olema kõigile ligipääsetavad ja seal pakutavad teenused kättesaadavad ning kasutatavad. Üks läbimõtlemata aste võib siin osutuda mõnele kasutajagrupile ületamatuks takistuseks, mis jätab ta avaliku ruumi ning teenuste kasutajate hulgast välja.

Peaaegu kõigi maailma linnade ühine joon on see, et inimeste ja nende vajadustega pole piisavalt arvestatud. Sõidukite lubatud suurem kiirus linnatänavatel ei hoia inimeste aega kokku. Vastupidi: see ajendab neid kiiresti läbitavast linnast kaugemale kolima, soosib sellega valglinnastumist ning suurendab igapäevaseid elamiskulusid. Sellega vähenevad kaasava elukeskkonna loomise võimalused nii linnas kui ka pendelliikumise lähtekohtades.

Elava linna planeerimine on inimesele hästi kättesaadavate kohtade loomise kunst, olulised on seosed inimeste ja kohtade, liikumise ning linnavormi, looduse ning ehitatud keskkonna vahel. Linna välisruumi mõõtkava peab lähtuma inimesest ja olema tema liikumiskiiruselt hästi tajutav. Tänapäeval on see nagu sajandeid tagasi umbes viis kilomeetrit tunnis. Sellest tulenev mugav kaugus jalgsi liikumiseks on mitmesuguse tegevuse ja teenuste puhul erinev, jäädes vahemikku 200–1000 meetrit.

Tänavavõrk peab tagama tänaval liikujatele elu- ja töökohtade, elukoha ja piirkonnakeskuse ning linnakeskuse head ühendused, samuti sõitjate, jalakäijate ja jalgratturite liikluse ohutuse ja mugavuse. Linna liiklusvõrgustikeks on jalgteed, jalgrattateed, ühissõidukite liinid, mille peatused on seotud kergliiklusvõrgustikuga, ning individuaalse autoliikluse liikumisteed. Nimelt selles järjekorras.

Elutänavate kavandamisel ja rajamisel on liiklemisele aastakümneid pühendatud ülemääraselt suurt tähelepanu ja seatud see esiplaanile. Tulemuseks on kohad, mida valitsevad kõige tugevamad liiklusvahendid ehk mootorsõidukid nii suurel määral, et tänavad ei täienda enam positiivselt elukeskkonda. Liiklemine on aga vaid üks tegevus tänaval teiste hulgas. Elavas, turvalises, säästlikus ja tervislikus linnas on meeldiva linnaelu eeldus head jalgsi liikumise ja tänaval viibimise võimalused. Jalgsi liikumine ühendab avaliku ruumi ja selle võrgustike kasutajaid ning lähendab nende huve. Kvaliteetsed välisruumid on eduka naabruskonna määrav osa. Tänav on ruum kõigile!

Kõiki kaasava elukeskkonna kujundamine saab alguse kaasavast kavandamisest. Kaasav kavandamine seab kavandamisprotsessi keskmesse inimesed, tunnistab mitmekesisust ja erinevusi, pakub asjakohaseid valikuid, võimaldab paindlikku kasutust ning loob eelduse keskkonnale, mis on kõigile sobiv ja nauditav. Juhendmaterjal toob mitmeid näiteid ja annab soovitusi kõiki kasutajaid kaasavate liikumisteede ja -radade rajamiseks ja hooldamiseks nii linnakeskkonnas kui looduses. Käsitlemist leiavad ka liikumisvahendite parkimine, ühistransport, tänavamööbel, igapäevane liikumine lähiümbruses ehk lähiliikumine, mänguväljakud, kalmistud jm.

Ehituskultuur seisneb ehitatud keskkonna tasakaalustatuses ning teadlikult looduskeskkonnale arenguruumi ja -võimaluste jätmises. Linnalik ja looduslik miljöö peavad olema tasakaalustatud ning jalgteedega ühendatud. Oluline on ka kergliiklusteede ja jalakäiguühenduste iseloom. Inimene vajab linnas nii aktiivset linnalikku miljööd kui ka looduslikku keskkonda ning võimalikult kiirelt realiseeritavaid valikuvõimalusi. Maastikud ja rohealad tuleb haljasühenduste kaudu siduda kogu linna hõlmavaks süsteemiks. Ideaaljuhul on linn peale tehnovõrkude ning autoteede kaetud ka rohelise võrgustikuga.

Tänavahaljastus rõhutab tänavate liigitust ja kulgu, rikastab tänava kui kõigi seal liikujate eluruumi ilmet ning parandab ruumis orienteerumist. Eriti keskkonnatõhusad, kohamõjusad ja linnakeskkonda inimmõõtmeliselt tasakaalustavad on puiesteed, millega tuleb arvestada teiste elementidega samaväärselt tänavasüsteemi planeerimises algusest peale. Et tuua linna avalikku välisruumi võimalikult palju kasutajaid, on väga olulised tänavakunst ning mitmesugused kunstiobjektid. Kunstiobjektide teket tänavaruumi peaks soodustama samadel alustel, nagu see toimub avalike hoonete kavandamisel ning ehitamisel. Tänavaehitusvahenditest tuleks eraldada teatud protsent (nt 1%) tänavakunsti tellimiseks. Oluline on piirkonnale ainuomase kuvandi loomine kunsti kaasabil.

Liikluskorralduslikku märgistust peab tänaval olema nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Väiksema liiklusega tänavatel tuleb kasutada vähem liiklusmärke kui praegu. Kui märke on lisatud ilma tänavaruumi tervikut arvestamata, võib see tänavaruumi risustada. Lähtuda tuleb sellest, et märgi vajadus peab olema põhjendatud ja otstarve selge. Kui märgistus probleemi ei lahenda, tuleb see aja jooksul eemaldada ning kasutada muid asjakohaseid vahendeid – kunagi tuleb ju märgistatud tänavaauk lappida või vajunud kaev parandada!

Kui kergliiklustee kasutajad on nii jalakäijad kui ka jalgratturid ja rulluisutajad, erinevad nende kiirused ja ootused üksjagu ning nii on otsesed kui kaudsed kokkupõrked varmad tekkima. Ohutuse tagamiseks ja liikujate omavaheliste konfliktide vältimiseks tuleb eristada neile määratud teeosad mõlemale poolele arusaadavalt. Selleks sobivad katendimaterjalid, näiteks värvilt ja taktiilsuselt kontrastsed kivid jms võtted. Uute kergliiklusteede projekteerimisel kahjuks ei järgita meil seda veel piisavalt.

Juhendmaterjalis on põhjalikult käsitletud kaasava disaini põhimõtteid avalike hoonete kavandamisel, ehitamisel ning teenuste pakkumisel. Kaasava disaini põhimõtetega arvestamine peab olema läbi mõeldud juba projekteerimise lähteülesande staadiumis. Suur osa hoonete kohandamisega seotud projekteerimis- ja ehitustegevusest Eestis on tänu Euroopa Liidu direktiividele keskendumas hoonete energiatõhususele.

Kaasava disaini põhimõtetega arvestamise nõudeid on hea juurutada koostöös energiatõhususe nõuetega, kuivõrd viimased on peamiseks tõukemehhanismiks ehituskehandi parendamisel. Kaasava disaini põhimõtete sidumine kortermajade planeerimisega tähendab sellise mõtteviisi juurutamist, mille kohaselt peavad eri põlvkonnad elukeskkonnas end mugavalt ja hästi tundma. Eri vanuses inimeste elu sama katuse all seab arhitektile ja disainerile eesmärgi planeerida erinevaid eluviise võimaldav sidus ruumiline kooslus, arvestada inimese vajadustega kogu eluea vältel. Kaasava disaini põhimõtted ei kuulu vaid äärelinna eramu või elukvartali konteksti. Vastupidi, sellise elukorralduse vajaduse linnasüdames põhjendab uurimus anonüümsusest põhjustatud üksilduse kasvust. Kortermajal on olemuslikult teatud sotsialiseeriv roll. Selle mõju ja ulatus sõltub kavandatava ruumi omadustest: kasutusmugavus, kohandatavus, ligipääsetavus ja atraktiivsus elanike rühmadele.

Kaasava disaini põhimõtteid järgiv kortermaja on mugav, ligipääsetav ja inspireeriv elukeskkond nii eakatele kui puudega inimestele, nii lastega peredele kui teismelistele, nii abielus kui vallalistele inimestele. Häid suhteid toetavas kortermajas on läbi mõeldud ka see, kuidas siseruum haakub välisruumiga: siseõuede, rõdude, terrasside, katuse- jm aedade rajamise, arendamise ja hooldamise võimaluste ja vajadustega. Oluline on võimalikult sujuv kulgemine kortermajas ja selle ümber – peatusest ja parkimiskohast ukseni, prügikonteineriteni, ühisliikluse lähedus jne. Oluline on ka haljastus ja selle hooldamine, välisvalgustus ja -mööbel.

Juhendmaterjali võtab kokku disainiprotsessi vaatlemine ühise teekonnana, mille arhitekt või disainer peab läbima koos tellija ja kasutajaga probleemi ja võimaluste kaardistamisest kuni lõpliku lahenduseni. Tellijad peavad mõistma loomeprotsessi olemust, et õppida nägema ja analüüsima loovate lahenduskäikude ja -võimaluste paljusust ning nende põhjal parimate tulemuste saavutamiseks valiku tegemise tagamaid. Disainiprotsessi, -meetodite ja -tööriistade kirjeldamisega selgitatakse, kuidas mõjutada tulemuse kvaliteeti ning kuidas disainerid ja arhitektid tööriistu tööetappides rakendavad. Abivahend antakse kasutajatele ja haldajatele, et kirjeldada ja süsteemselt hinnata kaasava elukeskkonna iseloomu ja sobivust erinevatele kasutajagruppidele, leida parandamist vajavad nähtused ja asjaolud ning töötada välja parandusettepanekud.

Kaasava või universaalse disaini rakendamist peetakse üldjuhul kallimaks kui vaid keskmisele kasutajale keskendatud masstootmisega võrreldava lahenduse väljatöötamist. See ei ole nii! Avalik sektor on Eestis kohustatud kohtlema kõiki võrdselt ning looma kõigile võrdsed võimalused. Kui keskkond või teenus ei ole mõnele ühiskonnagrupile kättesaadav, tuleb see tagada kohandustega või pakkuda lisateenust. On ilmnenud, et vajalikud kohandustööd või lisateenused osutuvad märkimisväärselt kallimaks kui algfaasis kõiki arvestav lahendus. Me pole nii rikkad, et kujundada tulevikukeskkonda odavpakkumise alusel!

Kuigi juhendmaterjal on mahukas ja kõikehõlmav, ei ammendata teemat lõpuni. Koostajad ning tellijad ootavad igakülgset tagasisidet ja ettepanekuid, et tekiks laialdane elav mõttevahetus kaasava elukeskkonna loomise võimaluste üle.

Juhend „Kõiki kaasava elukeskkonna loomine ja kavandamine” on kättesaadav kutserehabilitatsiooni keskuse kodulehel http://www.abivahendikeskus.astangu.ee/kaasav-elukeskkond

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming