Euroopa ühisajaloo võimalikkus

Brüsselis avatud Euroopa ajaloo muuseumis lubatakse keskenduda ühisväärtustele, kuid käsitletakse võidurelvastumist, sõdu ja poliitilist heitlust.

MERLE KARRO-KALBERG

Euroopa ajaloo muuseum Brüsselis. Peakuraator Taja Vovk van Gaal, teadusnõukogu esimees Włodzimierz Borodziej, muuseumi loomise algataja Hans-Gert Pöttinger. 1935. aastal valminud hoone arhitekt Michel Polak, 2015. aasta uuenduse ja juurdeehituse on teinud arhitektuuribüroo Atelier Chaix & Morel et Associés. Püsiekspositsiooni pinda 4000 m2, ajutiste näituste pinda 800 m2.

5. mail avati Euroopa Liidu tuiksoonel Brüsselis Euroopa ajaloo muuseum. Inglise keeles on miskipärast püütud vältida uue institutsiooni nimetamist muuseumiks ning esitatud see laialivalguvamalt kui maja: House of European History.

Muuseumi loomisest hakati Euroopa parlamendis rääkima juba kümme aastat tagasi. Toona, 2007. aastal, vaadati Euroopa ühisliidu tulevikule veel helge ja lootusrikka pilguga, praeguseks on aga Brexit ja rändekriis suure eesmärgi alustalad märgatavalt kõikuma löönud. Avamiseelse pressikonverentsi ajaks polnud veel teada Prantsusmaa presidendivalmiste tulemus ning kõhklemist ja kahtlusi muuseumi vajalikkuse osas oli tunda suuremal või vähemal määral peaaegu kõigi avamisele kutsutud ajakirjanike küsimustes. Üldise skepsise õhkkonnas mõjus ühisidentiteeti ja narratiivi otsiv ekspositsioon otsitult ja õpitult optimistlikuna. Kuigi lindilõikamisele kogunenud poliitikud väitsid kui ühest suust, et tegu pole poliitilise sõnumiga, mõjus muuseum siiski vastupidi. Muuseumi tutvustamisel sai kõige rohkem sõna Euroopa parlamendi endine president sakslane Hans-Gert Pöttering, kes käis muuseumi loomise idee välja 2007. aastal oma esimeses inauguratsioonikõnes, avamisjärgsel pressikonverentsil istus tema kõrval aga parlamendi praegune president itaallane Antonio Tajani. Parlamendi poliitikutele oli selle institutsiooni avamine õlalepatsutuste finiš pärast kümme aastat kestnud teekonda.

Euroopa ajaloo muuseum asub Euroopa parlamendi kvartali lähikonnas Léopold’i pargi servas endises hambakliinikus, millele on muuseumi ruumivajadust silmas pidades tehtud rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tulemusel moodne juurdeehitus. 2012. aastal käis hoone projekteerimise ajal muuseumi arhitektuuri sobivuse üle laialdane arutelu: vaieldi vana hoone ja uue, sellest selgelt eristuva klaasist mahu kokkusobimise ning selle üle, kas selletaoline hübriid ikka sobib Brüsseli konservatiivsesse linnapilti.

XIX sajandi klassitsistlikust hoonest on alles vaid fassaad. Kogu vana hambakliiniku sisemus on ümber ehitatud, uue ja vana hoone üleminekud on väljast vaadates kontrastsed, sees aga täiesti märkamatud. Sisearhitektuuris pole muuseumil olnud ruumikunstilist ambitsiooni ja see on kavandatud võimalikult neutraalse, iseloomutuna. Ekspositsiooniruumi keskmes on korruseid ühendav trepp, trepi kõrval paikneb korruseid väänkasvuna läbiv metallist skulpturaalne teos, mille n-ö igalt oksalt või väänkasvult leiab XX sajandi poliitikute vabadusest ja solidaarsusest kõneleva tsitaadi.

Tegemist on klassikalise ajaloomuuseumiga: XX sajandi Euroopa lugu jutustatakse kronoloogiliselt (alustatakse XIX sajandi lõpust ning jõutakse viimasel korrusel tänapäeva) ning enamasti sõdade ja poliitiliste heitluste esituse kaudu. Eksponaadid on kokku laenutatud üle Euroopa, kusjuures nii mõnestki haruldasemast esemest on tehtud koopia, muuseumi enda kogu on pigem pisku. Eksponaatide mõistmiseks ulatatakse külalistele tahvelarvuti, nii et iga eseme kohta saab lugeda või kuulata 24 keeles. Tahvelarvuti tunneb ära, millise eksponaadi juures külastaja seisab, ning kuvab teabe automaatselt.

Kuigi muuseumi tutvustavates sõnavõttudes ja tekstides on esil Euroopa väärtused (inimõigused, vaba turg ja demokraatia), on suurem osa ekspositsioonist pühendatud siiski sõdadele. Üks korrus on pühendatud Esimesele maailmasõjale. Muu hulgas on eksponeeritud püstol (koopia), millega arvatavasti tapeti Franz Ferdinand („arvatavasti“ seetõttu, et pärast atentaati konfiskeeriti kolm püstolit, mistõttu ei teata, millist püstolit täpselt mõrvar kasutas).

Ajalugu tutvustatakse muuseumis praegu üldjuhul inimeste lugude kaudu, nii on seda tehtud ka Euroopa ajaloo muuseumis. Näiteks on vitriinis vaadata šrapnellikilluga palveraamat, mis sõduri põuetaskus ta elu päästis. Ühte seina katab Euroopa kaardi taustale asetatud väljapanek postkaartidest, mis sõdurid kunagi rindelt kodustele saatsid. Kuid on ka laiemat vaadet: terve üks korrus on sisustatud XX sajandi režiimidega, Stalini Venemaa ning Hitleri Saksamaa materjaliga. Seintele kuvatakse arhiivikaadrid kõnede ja paraadidega, vitriinides on fotod ja esemed, mis meenutavad repressioone ja kuritegusid.

Nüüdisaega hõlmav muuseumihoone viimane korrus oli avamispäeval üsna hõredalt sisustatud, peaaegu tühi. Tegijad rõhutasid, et ootavad tänapäeva kohta käiva ekspositsiooni koostamisel inimeste panust. Väidetavalt saab ekspositsiooni selles osas lugeda tahvelarvutist kriitikat Euroopa Liidu kohta, käsitletakse ka Brexitit.

Eesti ilmub muuseumis Euroopa maakaardile alles pärast Esimest maailmasõda ning kaob sealt pärast Teist maailmasõda. Eraldi sektsioon on pühendatud 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Ida-Euroopa riikide vabadusvõitlusele: Eestit on käsitletud üheskoos teiste Baltimaadega ning ekraanidel näidatakse kaadreid Balti ketist.

Hans-Gerd Pöttinger rõhutas avamise eel ajakirjanikega kohtumisel, et Euroopa Liidu ja Euroopa vahele ei saa panna võrdusmärki ning et vastvalminud ekspositsiooniga pole otsitud ühiseid loomujooni, vaid tahetud näidata, et oleme ajaloost õppinud. Selle keskmes olevat Euroopa ühisväärtused: vabadus, demokraatia ja solidaarsus. Tegelikkuses paistab siiski silma, et need väärtused eksisteerivad justkui vaid Euroopa Liidu sees. Ilmekas näide on sein Euroopa Liidu asutajate büstide ning nende isiklike esemetega (pass, prillid jms) või ka liidu tähisega sõidukite registreerimisnumbrite näidised. Eksponeeritud on ka liidu laienemise dokumente, sh näiteks 1995. aastal Tiit Vähi allkirjaga Eesti taotlus liitumiseks Euroopa Liiiduga.

Vastavatud muuseumi tutvustavates materjalides väidetakse, et uus institutsioon on avatud väli ja nüüd alles arutelud Euroopa ajaloo ja väärtuste üle algavad. Vaikimisi on ekspositsiooni koostamise aluseks võetud siiski see, et euroopalikke väärtusi kannab ja levitab suuresti Euroopa Liit.

Muuseumis on kesksel kohal sõjad ja poliitika: natsirežiimile ja stalinistlikule NSVLile on pühendatud terve korrus, arhiivikaadritega tuuakse külastajani paraadid ja kõnekoosolekud.

Euroopa Parlament

Euroopa ajaloo muuseum Brüsselis Léopold’i pargi servas avati 5. mail.

Wikimedia Commons

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming