Favela-šikk, topised ja kandilised porgandid

Veronika Valk

Siililegi selge, et arhitektid kipuvad olema ulmekirjanduse ja -filmide suured austajad, sest kui projekteeritav elukeskkond peab aastakümneid, kui mitte -sadu ajas vastu pidama, siis on kasulik teada, mis tulevik toob. Eeskätt ulmekirjanikuna tuntud Bruce Sterlingi teosed aitasid omal ajal küberpungi sünnile kaasa, kuid mitmekülgse isiksusena on ta peale ajaveebi pidamise, mõningase kuraatoritöö (Torino digitaalse kunsti festival „Share” ehk „Jaga” 2008. aastal) ja sagedaste värvikate esinemiste teles ja raadios kaastööd teinud ka ajakirjale Wired.1 Nii on üsna loomulik, et temaga New Yorgis kohtudes kerkisid esile teatud teemad, mis pole olulised mitte ainult ühendriikides, vaid ka siin Eestis. Jutuajamine ameeriklasest kirjaniku ja ajakirjaniku, toimetaja ja kriitiku Bruce Sterlingiga leidis aset Frank Gehry projekteeritud nn IAC2 hoones Manhattanil Chelsea’s, kus esimese hooga küsisin, milline elukeskkond teda toetab, tema tööd ja loomingut inspireerib. Kas mõni eriline paik, mõni linn on inspireerivam kui mõni teine? „Mulle meeldib trende ette aimata, osata nende kulgu ette näha. Seetõttu lähen sinna, kus toimub asju, mida on esmapilgul keeruline kirjeldada. Ja siis ma kirjeldan neid. Inimesena otsin nähtusi, mida pole veel lugudesse valatud, ning siis vormin neid nähtusi ise oma lugude, sõnadega. Reisin palju, sest vanemaks saades täieneb sõnakasutuse tehniline pool, mistõttu tuleb pidevalt kulgeda uutesse paikadesse, kus ei oska hoobilt kõike kirjeldada. See värskendab, teatud mõttes. Nii reisin palju paikades, kus ma näiteks ei tunne kohalikku keelt – Itaalias, Serbias, Brasiilias ... Paistab, et see käivitab minus millegi, kui lähen tänavale ja õhus olevad sõnad on mulle tähenduseta, müstilised. Tekib soov täita ruum oma sõnadega,” vastab Sterling.

Eesti tundub siis ju köitva sihtkohana? Miks mitte. „Veedan üllatavalt palju aega arhitektidega. Näiteks Torino polütehniline ülikool on kutsunud mind hindama arhitektuuritudengite projekte, kus nad on kavandanud tulevikumaju. Uued tarkvarad võimaldavad hoopis kummalisemate hoonete kavandamist kui kunagi varem. Seega minusugusel, kes aeg-ajalt kirjutab disainist ja arhitektuurist, on keeruline leida või leiutada uut sõnavara, et sellisest uudisloomingust kõnelda, seda lahata. See, mida praegu arhitektuurikoolides luuakse, on võib-olla „arhitektuuriulme”. Arhitektuuristuudio aruteludel osaledes ja projektidele hinnangut andes mõistsin, et mul on noortele midagi pakkuda – et oskan rääkida asjadest, mida pole olemas, ning teha seda veenvalt,” naerab Sterling.

Kui rääkida arhitektuuriharidusest, siis milline haridussüsteem arendab loovust? „Loovusel pole iseenesest haridussüsteemiga palju pistmist. Haridus käib põlvkondi pidi. Teismelised tüdrukud on need, kes kannavad tulevikku oma turjal. Kõige trenditeadlikumad inimesed on 24aastased, sest nad on lõpuks ometi saanud koolist välja ja saanud oma esimese sissetuleku, kuid neil pole veel lapsi ja nad pole veel muutunud paikseks. Nad saavad lühikese aja vältel väljendada seda, mida tõeliselt tahavad, seejärel pole neil niisugust võimalust senikaua, kuni nende endi lapsed kodust laia maailma lähevad. Ja kõik see pole ju miski, mida neile koolis õpetatakse! See, mis kehastab tulevikku, on nende südames pesitsev väljendamatu igatsus või vajadus – tunne, mis läbib kogu nende põlvkonda. Need on asjad, mille nad on unustanud või mida polegi kunagi ära õppinud, sest nad on noored – neil pole kukil mineviku taaka ja nad on vabad värskeid vigu tegema. Selliseid nähtusi otsingi, sest ma olen kirjanik ja mitte õpetaja. Isegi kui ma vahel õpetan,” vastab Sterling.

alt

Kui mõelda käivitavale keskkonnale, siis kas linnaehituslikud regulatsioonid ja tavad pigem piiravad või turgutavad nn tavainimese (keda keegi kunagi kohanud pole) loovust? „Linnaehitusest, urbanistikast rääkimine on saanud moeks. Põhiliselt seetõttu, et poliitika sfäär on nii riigi kui rahvusvahelisel tasandil sedavõrd mannetu, et linnateema paistab selle taustal parem välja. Linnade arengu sõnastamiseks kasutatakse mitut laadi retoorikat. Kõige enam avaldavad mulle muljet need asjad, mida varem polnud võimalik täheldada, näiteks projekt „Kõrgliin” („High Line”)3 Meatpackingi rajoonis siin New Yorgis. Uskumatu, kui sügavat mõju on avaldanud kohalikule kontingendile kordatehtud vana tööstusrusu mahajäetud raudteeharul, metsik taimestik, mõned robustsed pingid ja kohtumispaigad. Näha neid kibestunud kivikõvu Manhattani pärismaiseid, neid kahvatuid karaktereid siin selle umbrohu keskel, nendel tahumatutel pinkidel … Tuleb tunnistada, et ma pole kunagi varem midagi sellist kohanud! On ilmselge, et neile meeldib siin – koht on muutunud ülipopulaarseks linnaehituslikuks sekkumiseks,” toob Sterling näite.

See algatus kasvas omal ajal välja naabruskonna survest. Tänaseks on linnavalitsus suures osas ohjad oma kätte võtnud. „Kummaline on näha niisugust arendust siin, New Yorgis. Idabloki maadel näeb seda peaaegu kõikjal, kus sovettidest okupandid jätsid endast maha tonnide kaupa prahti, militaarrämpsu, punkreid, radarisüsteeme, suuri ühiskondlikke hooneid, võimukandjate peakortereid, punaarmee mälestusmärke, mis on andnud tõukeid rahutusteks Eestiski. Kohalikud on sunnitud pidevalt seda kõike kohandama, küsima: „Mida selle kõigega peale hakata!? Tõmmata maha? Kasvatada muru peale? Matta maha? Lasta disaineritel sellest üle käia?”. Aeg möödub ja linnad üle maailma jäävad vanemaks, nii nagu ka tsivilisatsioon saab vanemaks. Linnaplaneerijad ja arhitektid peavad üha enam energiat kulutama ümberehitusele, olemasoleva ehituskehandi renoveerimisele. Näiteks, kui püüda mõnda sovetiaja hoonesse kapitalistlikku panka toppida, puurida seina mõned augud ja ääristada need neoonvalgustusega, täiendada veidike ventilatsiooni ja lisada fiiberoptilisi kaableid, et maja hakkaks käituma kui kaasaegne ehitis, näeb tulemus enamikul juhtudel välja selline, nagu oleks oma aja ära elanud elukal soolikad välja tõmmatud. Nii on temast saanud topis – ta ei täida enam oma algset ülesannet, ta on kivistunud. „Kõrgliin” on teisest puust. Tal pole topise lõhna küljes, kuigi ta on vare. Ta oli üks häda ja viletsus, see hüljatud raudteeharu, kuid täna on ta võluv ja armas. Justkui miski uus erutav asi, mis naabruskonna ellu äratanud,” kirjeldab Sterling.

Tean, et Sterlingile pakub huvi generatiivne kunst ehk kunst, mis on loodud, komponeeritud või konstrueeritud algoritmiliselt, ja nii küsin seepeale, et kas näiteks Läänemere rannajoonele kogu selle ulatuses võiks arengu huvides välja mõelda mõne nutika planeerimiskoodi? Kuidas näiteks kavandada selline kood Eesti rannajoonele, mis on samuti kunagine militaartsoon, pärit olukorrast, mida Sterling kirjeldas. „Olen täheldanud kaht lähenemisviisi sellele universaalsele küsimusele, mis on eriti terav idabloki maadel ja kunagisel Nõukogude Liidu territooriumil. Lagunevaid maju on mujalgi, ka näiteks Põhja-Itaalias. Olukorda saab parandada ülalt alla võimupüramiidi rakendades või siis nn rohujuuretasandi initsiatiiviga. Ülalt alla mehhanismi puhul kehtestab linnavõim arenduse üle kontrolli: sätestatakse maksud, kirjutatakse mõni tark linnaehituslik kava, muudetakse olemasolevat tsoneeringut, et piirkond surnuist üles äratada. Mingi osa alast määratakse ettevõtete arendada äriotstarbel jne – on palju asju, mida linnaametnik võib korda saata, näppu klaviatuurilt kordagi tõstmata. Eks proovi teda teistmoodi käituma sundida, agiteerida. Teine variant on saata grupp 17aastasi vasarate ja värvipurkidega seda ala skvottima. Ning seda juhtub pidevalt. Sest see on odav. Suur osa maailma suurlinnade elanikkonnast pesitseb milleski favela4-sarnases, argises tuhaplokist ja profiilplekist keskkonnas, millest saab buldooseriga üle sõita, kuid need tekivad kohe sinnasamasse tagasi. Ja seda nimetatakse „favela-šikiks”. Tegelikult peitub seal vastus samalaadsele küsimusele – need olukorrad polegi võrreldamatud. Need on eri viisil pakendatud – tähenduselt, juriidiliselt ja majanduslikult –, kuid inimesed nendes olukordades on kõik meie kaaskodanikud, vastakuti samade muredega. Tahan öelda, et üht ei saa teiseta, s.t kui püüad probleemsel alal linnaehitusse sekkuda, kuid puudu jääb „favela-šikist”, siis jääb kogu lugu paberile ja riiulisse, nii nagu üheksateistkümne tuhandes Euroopa Liidu direktiiv, kuidas porgandeid kandilisteks kasvatada. Kui jätta aga favela-laadne olukord omadega üksi, ilma seaduste ja poliitikata, lõpeb asi darvinistliku hundiseaduse ja gängisõjaga. Sõnaga, kõik mandub ja piirkond käib alla,” võtab Sterling oma seisukoha kokku.

Maksumaksjat võib siinkohal tabada õigustatud hämming, et kui maksuraha läheb omavalitsusele, kes peaks linna heakorra, elukeskkonna kvaliteedi ja arengu eest hea seisma, siis milleks veel need 17aastased … Kas Sterlingi kirjeldatud polaarsus on lahendatav? Kas lõhe ülalt alla ja rohujuure tasandi vahel on ületatav? „Teoreetiliselt küll, kui omavalitsuses on keegi, kes suudab ette näha asjade käiku, sündmusi suunata. Tegelikult on aga nii, et ükski linnavõim ei saa päriselt iseendaga hakkama. Isegi newyorklased, kes elavad rikkas linnas, pole oma saatuse juhid. Sest kellele kuulub linn? New York pole enam siinsete elanike valduses, nii nagu ka parimad kodud Londonis pole enam londonlaste omandis. Pigem on need välisinvestorite või kinnisvaraspekulantide käes. Linnade elu ja surma ei määra enam linnakodanik (kuigi see oleks kena), sest ükski linn ei toimi omaette mullis – kõik on globaalselt omavahel seotud. Kapitalivood, rahvaränne ja kultuurilised vastasmõjud toimivad maksusüsteemist või valimissedelist sõltumata. Nii see lihtsalt on,” tõdeb Sterling pessimistlikult. Hea ju siis, et me Eestis (vähemalt seni) mõnikümmend aastat „arenenud riikidest” maas oleme. Või eksin?

1   www.wired.com.

2   InterActiveCorpi peakorter New Yorgis valmis

2007. aastal.

3   http://www.thehighline.org/

4   Brasiiliast pärit termin, mis tähistab vaese töölis­klassi äärelinna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming