Fotorännak Nõukogudemaal

Mait Väljas

Mait Väljase intervjuu Frédéric Chaubiniga Kui proovida määratleda, siis milles seisneb sinu fotorännakute iva – on see poliitiline, esteetiline, ajaloouurimuslik ettevõtmine või lihtsalt kommunismi nostalgia? Selles projektis puudub igasugune ideoloogilisus, lähtun vaid oma kogemusest, mis pani mu võõramaalasena avastama Nõukogude Liidu kohta midagi ülimalt kummalist. Huvi on ilmselt püsinud seetõttu, et mind paeluvad teistsugused asjad: minu mõistus töötab lateraalselt, mulle ei meeldi käia mööda tavalisi radu. Nii olengi suundunud nende mõistatuslike ehitiste juurde, mis olid nõukogude maailmas ootamatud. Samuti on olulised olnud isiklikud suhted, vestlused inimestega, leitud raamatud, mistõttu märkasin, et ilmselt oli piiratud nõukogude tingimustes mingi paradoksaalne vabadus, juhuslikud nišid, kus oli võimalik erakordne loometegevus. See oli mulle suur üllatus. Tuleb rõhutada, et loominguline vabadus polnud tingitud mitte administratsiooni sallivast suhtumisest, vaid seetõttu, et nõukogude süsteem ei toiminud. Nende majade pildistamine võimaldas ühe riigi asemel õppida tundma tervet hulka kultuure ja maailmu, see oli väga põnev pikk seiklus. Ühtlasi tekkis tunne, et leiutan esteetilise maailma, mida varem pole tunnustatud väljaspool arhiive ja nõukogude arhitektuuri spetsialistide ringi. Seega populariseerisin seda kirjastus Tascheni avaldatud raamatuga ja tõin üle kogu maailma publiku ette reaalsuse, mida oli seni suures osas peidetud või eiratud, seda isegi riikides, kus need majad füüsiliselt asuvad. Neid isiklikke, aga ka intellektuaalseid taotlusi tuleb näitust vaadates silmas pidada. Tihti arvatakse, et näitusega olen avaldanud austust kommunismile.

Oma tähelepanekutes selle rohkem või vähem ulmelise nõukogude hilisperioodi arhitektuuri kohta kasutad sa tihti metafoore ja poeetilisi võrdlusi, mis viib mõtte prantsuse XVIII sajandi lõpu arhitektuuriteooriale, eeskätt Claude-Nicolas Ledoux’le ja teistele nn revolutsiooniarhitektidele ning nende poolt välja töötatud architecture parlante’i (kõnelev arhitektuur) kontseptsioonile. Seda seost mainid ka oma raamatu saatesõnas.

Kuna ma pole arhitektuurispetsialist, siis tulin selle peale juhuslikult. Viimasel nõukogude arhitektuuri perioodil toimus mingi veresegamine, tekkisid eri mõjude ristumiskohad ja seosed, mis tõid kaasa uue hingamise ja uued vormid. Ilmselt seetõttu lõin seose architecture parlante’i ja mõnede pildistatud majade vahel. Siiski pole üldse kindel, et nende majade arhitektid teadsid kõneleva arhitektuuri ideest. Samamoodi võiks öelda, et mõned neist ehitistest on postmodernistlikud, kuid ma ei arva, et kõik nende projektide kallal töötanud arhitektid oleksid midagi teadnud postmodernismist. Postmodernism väljendab iroonilist suhet minevikuga ja on reaktsioon modernismile, kuid toona ei esitatud vastulauset modernismile, vaid lihtsalt väljendati ennast. Seejuures on tegu lummavalt mitmekesise arhitektuuriga, millele on mõju avaldanud mitmed XX sajandi alguse avangardistlikud liikumised nagu ekspressionism, suprematism ja konstruktivism. Kahe viimase kui nõukogude arhitektuuri kõrgpunktide mõju on loomulik. Arhitektid otsisid uusi suundi ja eksperimenteerisid. Inimestele, kelle otsused olid ette määratud ja kes toimisid nõukogude süsteemi spetsiifilises ja väga piiratud raamistikus, olid siiski võimalikud otsingud, mis avaldusid nende loodud tüpoloogiates. See üllatas mind. Seetõttu pakkusin oma raamatus välja nõukogude arhitektuuri neljanda perioodi (pärast avangardismi, stalinismi ja Hruštšovi sulaga juurutatud modernismi nuditud versiooni – M. V.), mis pole ehk arhitektuuriajalooliselt tõsiselt võetav, kuid märgib fakti, et arhitekt käitus ja loomeprotsess toimis NSVLi viimasel 20 aastal teisiti kui varem.

NSVL polnud homogeenne moodustis, vaid koosnes paljudest riikidest ja kultuuridest. Kui vaadata kaardile, siis paiknevad sinu huviobjektid peamiselt kolmes piirkonnas NSVLi äärealadel: Taga-Kaukaasias, Kesk-Aasias ja Baltimaadel. Valgevenest ja Ukrainast, Vene linnadest, v.a Moskva, on ainult üksikud objektid. Palun selgita, kuidas mõistad nende erinevate piirkondade identiteeti.

Ehitistega silmitsi seistes on selgelt näha erisused meelelaadis ja küpsusastmes. Erinevustes väljenduvad kultuurilised lüngad, mis on tunda ka sama perioodi teistes kultuurivaldkondades ja mis ilmestavad NSVLis toiminud sisemist loogikat ja hierarhiat. Eksootilisust silmas pidades on Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia esikohal. Balti riigid, eriti Leedu ja Eesti on üsna üllatavad. Mõlema riigi arhitektuur on täiesti isemoodi, kuid tähelepanuväärne. Leedus avaldas muljet mõne hoone dramaatilisus ja nõukogude arhitektuuri integreeritus ajaloolisse linnakoesse, näiteks Vilniuses. Eesti arhitektuur on väga arenenud, selle vormilised ja tehnilised väärtused on suuremad kui paljude teiste minu pildistatud majade puhul, mis võivad paista kui haiglase vaimu fantaasiad. Näitust vaadates võib olla hämmastav, et liiduvabariikide arhitektuur on esitatud koos, nagu tuleks seda mõista ühel tasandil. Tegelikult on see nii sellepärast, et olen oma vaatepunktist kokku pannud objektid, mis on mind üllatanud. Sellel kõigel pole midagi pistmist objektiivse hinnanguga, tegu on minu autsaideri taustast tuleneva idiosünkraatilise lähenemise ja esteetiliste eesmärkidega.

Arhitektuuriga kaasneb alati antropoloogiline, sotsioloogiline ja laiem kultuuriline taust. Kõik need teemad on seotud ja pole võimalik mõista arhitektuuri endises NSVLis, kui ei tea täpselt, kuidas asjad olid korraldatud ja mismoodi toimis administratsioon. Mulle oli üllatus, et Eestis said arhitektid eratellimusi. Pidevalt ilmnes uusi fakte ja asjaolusid, mis tuli kaasata, et luua teravam ja täpsem pilt. Mis puutub kohalikku identiteeti ja kultuuri, siis pole ma kunagi silmist kaotanud tõsiasja, et enamik tollastest arhitektidest olid kohalikud. Praegu üritatakse Georgias lahti saada nõukogude ehitistest, millest osa on juba maha lõhutud. Presidendil ja georgialastel on Venemaaga pingelised suhted, mille pinnalt see praegu õiguslikke protseduure läbiv „puhastuspoliitika” on tekkinud. Samal ajal on presidendil oma monumentaalprojektid, mida teostab Itaalia arhitekt, kes on ehitanud hooneid presidendi administratsioonile ja siseministeeriumile (Michele de Lucchi – M.V.). Lammutamisele minevad nõukogude aja hooned on aga Georgia arhitektide planeeritud. Kumb esindab kohalikku identiteeti rohkem?

Millist tagasisidet oled saanud oma näitustele ja raamatule?

Võib öelda nii: mida kaugemale endise NSVLi piiridest, seda positiivsem on tagasiside; mida lähemale, seda keerulisem on äratada inimestes huvi või tekitada sel teemal diskussiooni. Väljaspool käsitletud riike on inimesed täiesti üllatunud ja sügavalt hämmastunud, kuna neil puudus ettekujutus, et oli üldse olemas nõukogude arhitektuur, mis väärib tähelepanu. Nende käsitus on sama mis mul viisteist aastat tagasi: nõukogude arhitektuur on kogum klotse ja see on kõik. Loomulikult, kui ollakse terve elu elanud Eestis ja teatud vanuses, siis on selge, et olukord oli siin tegelikult mitmekesisem ja eristused peaks olema peenemad. Välismaalastel on aga teema vastu suur huvi, mis omakorda selgitab huvi minu raamatu vastu, mida on müüdud üle ootuste hästi (37 000 eksemplari – M.V.). Vahemärkusena: raamatu ilmumine oli tegelikult õnnelik juhus. Benedikt Taschen nägi mu Los Angelese näituse plakatit (näitus oli 2008. aastal – M.V.) kuulsa arhitektuurifotograafi Julius Shulmani kontoris ning tuli seejärel Pariisi minuga kohtuma. Kui tulla tagasi retseptsiooni juurde, siis enamik lugejatest pole seotud ega vaeva ennast nõukogude mineviku küsimuste üle juurdlemise ega nende lahendamisega, need jäävad neile hoomamatuks. Nad näevad neid hooneid esteetilisest perspektiivist nagu mina ega võta arvesse arhitektuuri poliitilist ja ideoloogilist taustsüsteemi.

Kunagi avaldasin Citizen K venekeelses väljaandes ühe artikli, kus selgitasin, et mulle olid need hullumeelsed ehitised avastus. Pakkusin nende kohta välja ka selgitusi, mis olid mõnevõrra nõrgad, kuid romantilised. Loo kohta tuli vastus ühelt tuntud vene arhitektuurikriitikult, kes kirjutas, et ma olen avastanud midagi, mille olemasolust on kõik teadlikud, ja et olen sama rumal kui USAst naasnud venelane, kes teatab, et on avastanud suurepärase ja täiesti tundmatu arhitekti, kelle nimi on Frank Lloyd Wright. Ta esitas mind kui pretensioonikat turisti. Venelastega suheldes kerkib alati esile uhkuse küsimus, nad ei tunnista, et mujalt tulnul võiks olla oma originaalne arusaam. Mõistan, et see, mis on mulle esteetiline mäng, võib olla probleemne inimestele, kes on olnud vastamisi nõukogude reaalsusega või kannatanud kommunistide tõttu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming