Fredy-Armand Tompsi võimas jälg

RIIN ALATALU

Portreefilm „Kadunud aegade elustaja Fredy Tomps“ (2017, Eesti, 60 min), filmi autor Margit Mutso, montaažirežissöör Kalle Käärik, operaatorid Aare Varik ja Meelis Kadastik, animatsioonid Inke-Brett Eek, muusikaline kujundaja Toomas Lunge, helioperaator Mati Jaska, produtsendid Peeter Brambat ja Eros Brambat, teksti loeb Anu Lamp. Esilinastus 3. II 2017 arhitektuurimuuseumis.

Tunnise filmi sisse mahub nii Fredy-Armand Tompsi 88 tegusat eluaastat kui ka ligi 70 aastat Eesti muinsuskaitse lugu.

Margit Mutso

Tunnise filmi sisse mahub nii Fredy-Armand Tompsi 88 tegusat eluaastat kui ka ligi 70 aastat Eesti muinsuskaitse lugu. Tompsi päris esimesed kokkupuuted muinsuskaitsega jäävad arhitektuuriõpingute aega Tallinna polütehnilises instituudis. Pärast lõpetamist 1953. aastal asus ta tööle kultuuriministeeriumi, sealt edasi vabaõhumuuseumi ning teadusliku restaureerimise töökotta. 1969. aastal moodustati aga vabariiklik kultuurimälestiste kaitse inspektsioon, mille ainuke juht oligi Tomps kuni selle reorganiseerimiseni muinsuskaitseametiks 1993. aastal.

Muinsuskaitsja õnnistus

Muinsuskaitse on väga inimnäoline valdkond: väärtushinnangud muutuvad mitte ainult ajas, vaid ka inimesi pidi, restaureerimise lõpptulemus sõltub väga paljudest tegijatest, seetõttu ongi persoonikeskne lähenemine väga hea võimalus selgitada mälestiste kaitse mõtet ja eesmärki. Film on selleks väga hea vahend, seda enam et visuaal aitab meelde tuletada olukorda enne muinsuskaitse sekkumist, sest enamasti muutub suur osa tööst lõpuks anonüümseks enesestmõistetavuseks. Tsiteerin filmis Kuressaare linnuse kaitsekäigul jalutavat Tompsi: „Kuressaarlased ise ei taipagi, millega muinsuskaitsjad neid on õnnistanud.“

Võimalik, et Eesti muinsuskaitse ajaloos on just Tompsi jälg kõige paremini dokumenteeritud: tema juubeleid on ikka saatnud näitused ja artiklid, ta on aldis loenguid pidama ja kogetust pajatama. Tomps on alustanud ka oma mälestuste kirjapanekut. Aga tuleb tunnistada, et Tompsi jälg ongi võimas ja tema jõud raugematu, nii et pole ohtugi, et materjal ammenduks.

Filmi autori, Margit Mutso sõnul oli ainuüksi linti võetud juttu ja kaadreid kuue tunni jagu. Kuuendik sellest võlus ekraani külge nii edukalt, et tund möödus tõesti märkamatult. Hea operaatoritöö ning kõnekad kaadrid, eriti aga seninägemata ajaloolised pildid hoidsid pinevust. Väga hea leid on Inke-Brett Eegi animatsioon, mis lisab just paraja koguse huumorit. Ennekõike aga paelus Tompsi enda jutt ja Anu Lambi loetud vahetekstid. Olen ise mitu korda Tompsi küsitlenud, aga ka mulle jagus iga kord uusi fakte, näiteks oletatavad tapmiskatsed või auto tahtlik rikkumine.

Rahvuslik sõnum

Nõukogude aeg oli muinsuskaitses väga põnev. Ühelt poolt oli see hiilgeaeg: valdkonnas töötas üle tuhande inimese, jagus raha, muinsuskaitsel oli poolehoidjaid nii nomenklatuuri kui ka kultuuriinimeste seas. Oma eesmärkide saavutamiseks tuli kavaldada ja vangerdada, omada õigeid suhteid – mida kõrgemal seda parem –, aga eks nii käib see ka praegu. Pärand kannab igal juhul rahvuslikku sõnumit ja seda tabasid nii muinsuskaitsjad kui ka poliitikud. Tomps teab vähemalt 21 põlengut, mis olid ülima tõenäosusega süütamised. Tuntumad neist olid vabaõhumuuseumis, põllumajandusmuuseumis, draamateater ja muidugi Niguliste kirik 1980. aastatel, kuid põlenguid oli ka varem. Omamoodi vasturünnakuks võib pidada Altjal okastraadiga piiritsooni avamist traditsiooniliste võrgukuuride püstitamiseks.

Ehitamine ja muinsuskaitse

1950.–1970. aastate muinsuskaitse oli kõikjal Euroopas rekonstrueerimise ehk ehitamise keskne. See oli mitte ainult loogiline, vaid ka paratamatu: ilmasõda oli tühjendanud majadest linnad ja külad. Mitte ainult kaotajad, vaid ka võitjad adusid, et koos tunnismärkidega hajub ajalugu ja mälu. Mõnel pool ehitati terved kvartalid ja linnad. Meil tehti seda ka. Estonia ehitati üles, aga Vanemuist ja Endlat mitte. Kõige traagilisema saatusega on muidugi Narva. Viimastel kümnenditel üritatakse seevastu rekonstruktsioonidest hoiduda ja nii mõnigi kord on kahtluse alla pandud näiteks tööd Purtse, Narva, Rakvere linnuses ja mujal. Filmi esilinastusel püüdis arhitektuurikriitik Carl-Dag Lige provotseerida Tompsi andma hinnangut omaaegsele ülesehitustööle, mille käigus asendati algupärast materjali rohkem kui vaja ning loodi üsna palju ajaloolise tõenduspõhjata uusi elemente. Tomps end provotseerida ei lasknud. Miks pidanukski? Kuna Narva on taas paljude küsimustega murelaps, tsiteerin taas Tompsi: „Kui meil raekoda, Pimeaeda ja linnust ei oleks, kuivõrd oleks Narva niipaljugi Eesti linn, kui ta seda on?“

Tompsil on küllaga põhjust olla veendunud, et toona tehtu on oluline alus, mille peale saab ehitada uued restaureerimisteooriad. Pärast II maailmasõda oli ülesehitus Euroopas üldlevinud võte, mõnes riigis, näiteks Poolas, kestab see seniajani. Rekonstrueerivat meetodit eeldavad endiselt nii paljud tellijad kui ka arhitektid. Tegevarhitekt Tompsi viimaste kümnendite mõisate projektid on samuti pigem endise hiilguse taastamise vaimust kantud. Märksa põnevam oli muinsuskaitseameti peainspektori Triin Talgi püstitatud küsimus: kuidas restaureerida restaureeritud objekti?, sest paljud nõukogude ajal tehtud tööd vajavad juba uut hooldusringi. Seda enam on tänuväärne, et me uurime ja talletame muinsuskaitse arhitektide ja restauraatorite põhjendusi ja omaaegseid valikuid. Esitlusel oli tore ka see, et Margit Mutso tunnistas, et tema eelistused arhitektina erinevad Tompsi omadest, aga filmis see välja ei paista.

Portreefilm, mille eesmärk on ka valdkonna ja selle väärtushinnangute tutvustamine, on värvikate isiksuste puhul keeruline ülesanne. Mul on sarnane värske kogemus raamatu „Boris Dubovik: Vanalinn minu lemmik! Vana Tallinn muinsuskaitsja pilgu läbi“ koostamisest. Üks kõige keerulisemaid ülesandeid on vaadata, kui palju tegelasi mahub peakangelase kõrvale, sest ka kõrge ametnik ei tegutse kunagi üksi. Duboviku raamat ei hiilga kolleegide meelespidamisega, sest tajusime ohtu, et ükskõik kui palju me neid ka loetleks, ikka jääb keegi välja. Tomps ei maini filmis nimeliselt mitte ühtegi kolleegi. Muinsuskaitse maailmas on aga isiksusi ja tegijaid veel, loodetavasti saame tulevikuski põnevaid filme näha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht