Hääbunud muuseumi eeskujulik keskklassistamine

Juho Kalberg: „Pelgasin, et läheb nii nagu alati: lubatakse üht, aga tehakse ikkagi kaubanduskeskus. Hea on tõdeda, et need hirmud ei ole teoks saanud.“

MERLE KARRO-KALBERG

On välja arvutatud, et Eestis on tuhande elaniku kohta kaubanduspinda 751 ruutmeetrit. Kusagil mujal Euroopas ei olevat see arv nii suur. Hoolimata rahvaarvu vähenemisest tuleb uusi kaubanduskeskusi lakkamatult juurde. Tallinnas Peterburi tee äärde ehitatakse Baltimaade suurimat keskust, mere äärde kavandatakse hiiglaslikku Porto Francot, mõni aasta tagasi avati Ülemiste keskuse laiendus, väikelinnade supermarketid kavandavad aina ulmelisemaid laiendusi. Äripäeva kaubandusportaal toob välja, et viimase pooleteise aasta jooksul on Tallinna kanti juurde tulnud 66 000 ruutmeetrit kauplemispinda, mille hulgas on üks suuremaid mais taasavatud rekonstrueeritud Balti jaama turg 25 000 ruutmeetriga.

Mõneti veider on kõrvutada turgu kaubanduskeskusega, sest need kaks erinevad oma iseloomult väga palju. Ka Balti jaama turu asemele kavandati esmalt järjekordset konditsioneeritud õhu ja tehisvalgusega suletud kauplemismekat, kuid lõpuks valmis terviklik keskkonda väärtustav ostlemis- ja olemispaik, mida ükski turu või kaubanduskeskuse arendaja pole seni julgenud ette võtta.

Kuidas siis ikkagi teha vanast uus endist ökosüsteemi lõhkumata? Et vanast keskkonnast võetaks kõige väärtuslikum, ning see, mis juurde pannakse, suurendaks vana väärtust nii sotsiaalses kui ka ruumi mõttes? Kas Balti jaama rekonstrueeritud turgu võib pidada keskklassistamise heaks näiteks? Nende küsimuste üle arutlevad Juho Kalberg Telliskivi seltsist ja Triin Talk muinsuskaitseametist.

Meie vestlus tõukub paljuski uuendatud Balti jaama turust. Enne remonti minekut oli palju kõhklusi-kahtlusi, et Tallinnast kaob harjumuspärane linnaruum, turg keskklassistatakse, hinnad tõusevad ning edaspidi on ostlema oodatud vaid jõukas keskklass. Mis mulje praeguseks kolm kuud avatud turg teile jätab?

Juho Kalberg: Lugesin enne seda vestlusringi läbi oma paar aastat tagasi Sirpi kirjutatud artikli. Ma ei mäletanud, kas ma olin väga konservatiivne ja ütlesin, et ainult vana on õige ning midagi ei tohi muuta, aga õnneks see siiski nii ei olnud. Vaatasin üle ka varasemad, 2000. aastate keskpaigas koostatud Balti jaama turu arendusprojektid – need nägid ette hoopis midagi muud kui see, mida me siin praegu näeme.

Olen kohaliku elanikuna siin palju käinud ja jälginud. Võin öelda, et hinnatase on üldiselt sama mis enne. Keskturg on muidugi suurem, on alati olnud, mistap otsija leiab sealt ka odavamat hinda, aga üldine hinnatase on suhteliselt sarnane. Teatud asjad võeti ka varem sageli Telliskivi ja Kopli tänava ristumiskohal asuvast Säästumarketist, praegusest Rimist.

Triin Talk: „Iga asja saab pidada hääbuvana, ometi saab võtta ka eesmärgiks teha Tallinna parim turg.“

Erakogu

Triin Talk: Osaliselt on turg tõepoolest keskklassistatud, juurde on tulnud tänavatoit ja muud funktsioonid, mida siin enne polnud, aga see hirm on tõesti kadunud, et uus turg on nüüd ainult Kalamaja hipsteritele. Mu vanaema elab Kalamajas, tema käib endiselt turul ja tema sõnutsi on ka müüjad kõik endised, sealhulgas Hiina kitlite jm hilbumüüjad. Niisiis on see vana turg uue sees ikkagi veel olemas.

Kalberg: Jah, enamik n-ö pioneermüüjaid sai kauplemiskoha ka uuendatud turul – nii kukega ukrainlane kui ka aserbaidžaanlane. Alles hiljuti tekkis minu ühismeedia seinal arutelu, kus väidetakse, justkui oleks paljud müüjad kadunud, ja juba enne turu avamist teati rääkida, et müügikohtade hinnad on kõvasti tõusnud. Minu kogemuse põhjal on see pigem kuulujutt, kuigi tuleb tõdeda, seda põnevust, mis Keskturul alles on, siin loomulikult enam pole. Käisin näiteks hiljuti Keskturul, leidsin sealt nugade teritamise putka, mille sildi all eksponeeriti Andrus Ansipi fotot. Palju on ehitatud kättesaadavatest odavatest materjalidest. See ongi täiesti teine maailm, sinna pole midagi teha. Balti jaama turg oli enne remonti, sellisena nagu ta oli, niikuinii lõpetamas ja otsi kokku tõmbamas.

Talk: Praegu teostatud lahendus on minu arust väga hea. Ma puutusin ka kokku detailplaneeringuga, mida üritati koostada aastatel 2007–2009. Eks siis oligi buumiaeg ja planeeringuid tehti meeletute ehitusmahtude tarbeks. Turu asemele taheti teha seitsmekorruselised hooned – meeletu kompleks, mida läbis ainult üks tänav. Turg lubati jätta seitsmekorruselise hoone katusele. Toona see võitlus avalikkuse ette ei jõudnud, võitlused käisid linnaplaneerimisameti, muinsuskaitseameti ja toonase arendaja vahel. Madal turuhoone on Tallinna linnaplaneerimisameti suur võit. Põhiargument, mida toonase lahenduse vastu kasutati, oli see, et nii kõrge ehitise puhul kaob vaade Toompeale ja Toompealt.

Siia laieneb vanalinna kaitsevöönd ja nüüd tundub, et see kaitses piisavalt. Linnaplaneerimisameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik nõudis ka vanade paekivimüüride säilitamist, ja kui midagi nõuda, siis näed, saab küll. Kui detailplaneering toona vastuseisu tõttu liiva jooksis, siis tuli uute ideedega uus arendaja, kes tahtis turgu turuna edasi kasutada. Selleks polnud vaja detailplaneeringut, piisas vaid rekonstrueerimisprojektist ja ilmselt seepärast oli lihtsam ka vanad paekivist laohooned säilitada. Praegu räägime ju ikkagi rekonstrueeritud, mitte uuest turust.

Kalberg: Käesoleva näite puhul võib öelda küll, et meil on palju toredaid ja südametunnistusega ametnikke.

Ma tahan korraks tagasi tulla selle mõtte juurde, et endine kultuur ja ökosüsteem on siin nüüd hävinud. Pigem võiks vaadata seda, mis juurde on tekkinud. Näiteks avalikku ruumi, kaht väljakut ja terrasside ala siin enne ei olnud. Raudteejaamapoolne väljak on väga rahvarohke, esindatud on eri rahvused ja vanused. Kõik ei istu ametlikul toitlustusalal või baaris, valikus on ka turu keldrikorrusel asuvast Selverist ostetud märjuke ning seejärel hea olemine õhtuterrassil. Superkoht!

Kuidas uued, n-ö peenemat sorti turukülastajad sellisele mitmekesisusele vaatavad? Siin kummitab tavapärane keskklassistamise oht, et jõukas keskklass, edukad loomemajanduse esindajad vaatavad vanale seltskonnale viltu ja söövad esteetilisse standardisse mittemahtuvad elanikud välja.

Kalberg: Praegu mahuvad kõik koos ühte ruumi kenasti ära. Mulle tundub, et joodikute distsiplineerimisel ei anna suurt tulemust mitte niivõrd politsei töö, vaid keskkonna korrastamine ja kordategemine. Siin leidub igasugust seltskonda, kõiki on parasjagu.

Talk: Siia leiavad tõesti tee nii kohalikud kui ka kaugemad napsivennad, turistid, vanematega lapsed, hipsterid. Siin on mõnus segaseltskond.

Kalberg: Kalamaja on oma ehitusbuumi ja mugavuskolijad, kes kitsaste tänavatega arvestada ei oska, viimase kahe aasta jooksul kätte saanud, kuid tuleb tõdeda, et tasakaal on väga hästi paika loksunud. Keegi ei pea enam kartma, kuid liiga nunnuks ei ole asi veel läinud. Gentrifikatsiooni miinusküljed ehk sotsiaalselt nõrgema ja vaesema elanikkonna piirkonnast väljapuksimine ja kõigele, mis väljamõeldud raamidesse ei mahu, viltu vaatamine, ei ole veel siiski siia jõudnud.

Talk: Väga hea, et kesklinna lähedal on selline äge piirkond, kuhu jõukam keskklass kolida tahab, et ainus mainekas elamiskoht pole vaid Pirita. See hoiab ehk ära uute linnalähedaste põlluarenduste tekkimise ja valglinnastumise. Varsti ongi Kalamaja ilmselt kesklinna osa. Kui varem räägiti kahtlasest Põhja-Tallinnast, siis enam selle pealinna osa kohta seda öelda ei saa.

Juho Kalberg: „Vanal Balti jaama turul ma igal pool maha istuda ei tahtnud, käisin eksponaatide vahel ringi.“

Erakogu

Kalberg: Ainus probleem on vaid kinnisvara hinnad. Selles mõttes on keskklassistamine Kalamaja kandist üle käinud küll. Tudengid siin enam naljalt odavat korterit üürimiseks ei leia.

Talk: Eestis on suurem osa elanikke oma elukoha omanikud. Neid, kes Kalamajas oma korteris elavad, kinnisvara hinnatõus ei mõjuta. Kinnisvara hindade kerkimine gentrifikatsioonimudelis käibki enam üüripindade kohta ja kehtib suurlinnades, kus omamine pole nii levinud. Eestis ollakse selles mõttes õnnelikus seisus.

Enamasti lahkutakse Kalamajast, kui on tarvis suuremat elamispinda, kuid olemasolevat pole võimalik laiendada ja siin uue ostmine käib üle jõu. Kel otseselt kolimisvajadust pole, seda kinnisvara hinna kerkimine ei mõjuta.

Kalberg: Jõuame siin taas linna munitsipaalkorterite programmini. Praegu pakub linn elamispindu Männikul ja Lasnamäel, kuid pakkumine võiks laieneda ka kesklinna asumitesse, see toimiks elamuaseturu stabilisaatorina ja muudaks selle paindlikumaks.

Talk: Mitmekesisust oleks võinud omal ajal hoida ja arendada, aga praegu on juba hilja. Linnal oli Põhja-Tallinnas palju krunte ja kortereid, kuid nüüdseks on need kõik maha müüdud. Linnal oli omal ajal odavam kinnisvara maha müüa kui seda hooldada ja remontida, sotsiaalkorteri vajajad koondati suurtesse plokkidesse.

Kalberg: Minu arust on sotsiaalkorterid olnud sotsiaalvaldkonna kohustus ja paljuski ka valimiste teema, aga see peaks kuuluma linnaplaneerimise alla. On linnu, kus kinnisvaraarendajatele seatakse tingimused, mis sisaldavad ka turuhinnast madalamate üürikorterite ehitamise kohustust. Eks linnad erine, kuid juba mõtegi olukorda teistmoodi reguleerida on sümpaatne.

Pöördume turu näite juurde tagasi. Milline on ühe hea rekonstrueerimisprojekti valem?

Talk: Ühest küljest juba eespool mainitud linnavalitsuse kindel seisukoht. Otsustati, et turgu tuleb hoida ja otsusest peeti kinni. Kindlasti on heas valemis oma osa ka heal arhitektil, siinkohal siis Koko arhitektuuribürool. Kindlasti oleks saanud teha palju ilmetuma turu.

Kalberg: Väga oluline komponent on omanik ja turu direktor ehk need, kes kogu krempli eest oma taskuga vastutavad. Praegune direktor on tõeline turufänn. Kui arendajal oleks ükskõik, siis ei kukuks nii välja, nagu praegu on kukkunud: poleks nähtud vaeva kauplejate leidmisega, pakutud kohta endistele müüjatele jne. Oleks võidud käega lüüa ja öelda, et eestlane ei hooligi turust ja pole mõtet seda teha.

Talk: Öelda, et eestlasele meeldib soe kaubanduskeskus, saab alati, aga näed, saab ka turule katuse peale panna ning ka siin on soe ja mõnus.

Mil määral saame öelda, et Balti jaama turuga on ka turu funktsiooni ja mõistet uuendatud?

Talk: Seda on Tallinnas varemgi tehtud: Nõmme turu rekonstrueerimisega loodi mõnes mõttes etalon, millega näidati, et turg kui selline saab olla kallis ja peen keskkond, kus käib väga teadlikult ostlemas kohalikku värsket kaupa otsiv seltskond. Seda ei pidanud Balti jaama puhul leiutama.

Kalberg: Turgu võib vaadata kui kohta, kust kaupa saab odavalt, kuid sellise kriteeriumi seadjad leiavad ehk parema valiku Selveri või Stockmanni kampaaniatelt. Mulle meeldib, et turg on pigem koht, kus saab kohalikku ja värsket kraami valida, kus on avalik ruum või siis eriline kultuur. Käsitööõlu ja omakasvatatud porgand on praegu niikuinii moodi tulnud ja sellega koos ka väiksemad kohapealsed ostlemiskohad. Võimalik, et suurte kaubanduskeskuste domineerimisaeg on mööda saamas.

Mulle meeldib, et teisel korrusel on kõrvuti Poola ja Hiina kitlitega vanarõiva- ja disainipoed. Kaupa on paljudele ostjagruppidele ja ka see toob turule erineva ostuvõimega inimesed. Millised ohud sellises ärimudelis peituvad?

Talk: Hiina kitlite ostjaid pole enam väga palju alles, eks nõudlus ja pakkumine muutuvad pidevalt.

Mina loodan, et sellest turust ei saa suurt turismimagnetit. Kui omanik tahab vaid tulu teenida, siis vanalinna külje all raudteejaamas on turistile suunatud kaubandusel väga suur potentsiaal. Siinne õhkkond oleks kindlasti teine, kui turg oleks täis topitud merevaigupoekesi nagu vanalinnas. Alati võib pakkuda suurte brändide kaupu, millega juurviljamüüjad konkureerida ei jõua, õnneks pole turu pidaja seda teed läinud.

Talk: Ka turistid tahavad osta kohalikku värsket kaupa. Kesklinna kandis oli just see nišš täitmata.

Siinne kaubandusruum on, erinevalt näiteks Ülemiste kaubanduskeskusest või mõnest muust suurest keskusest, väga loogiline: turul on üks ots ja teine ots ning külastaja orienteerub ruumis väga hästi, lisaks on säilinud ka endine liikumise lineaarsus: võimalik on läbi turu ühest trammipeatusest teise jalutada.

Turu tähtis osa on turujutud. Juhtusin kord vürtsidega kauplevas poes pealt kuulma müüja ja ostja vahelist vestlust, mille käigus selgus, et pood on oma käivet seoses turule kolimisega mitmekordistanud. Eks see näitab, et turu edukuse puhul määrab väga palju ka asukoht. Hiljuti avati Põhja-Tallinnas veel üks äge kaubandusruum, Arsenali keskus. Ka seal on kõik justkui olemas – ilusti rekonstrueeritud hooned ja tundlik disain –, aga see on ikkagi tühi ja rentnikud kaebavad ostjate vähesuse üle.

Kalberg: Siinse koha eelis on väga hea jalakäijate ruum, turg jääb üht- või teistpidi siin kandis liiklejale ikka jalgu. Saab ka valida, kas tulla ostlema, jalutama või niisama istuma. Autodele on juurdepääs küll loodud, kuid see ei domineeri. Sama julgelt on kergliiklejast lähtunud veel vaid Telliskivi loomelinnak. Kõik ülejäänud Tallinna kesklinna arendajad saavad küll aru, et kesklinnas pole autoga liikumine enam põhivajadus, kuid julgusest teistmoodi teha jääb puudu.

Enne oli juttu vaatest Toompeale, kuid tahan esile tõsta, et Reisijate tänava poolsetel platvormidel on peale vanalinnavaate ka suurepärane vaade rongidele. Loodan, et Balti jaama turu ja Telliskivi loomelinnaku puhul kasutatud ärimudel levib ka turutagustele arendatavatele kruntidele. Ka seda, et Reisijate tänavast ei saa laia sõiduautodele mõeldud tänavat. Praegu on see väga mõnus kulgemise koht, kus on palju väikseid detaile, ja ma kasutan seda palju rohkem kui Kopli tänavat. Turuesine on praegu määratletud hoovialana, autod ja inimesed saavad koos eksisteerida küll. Edasine sõltub paljuski uutest arendustest Reisijate tee ümbruses.

Sel suvel on turuäärne Kopli tänav olnud mitut puhku liikluseks kinni või on autoga liikumine olnud vaevarikas. Mingit suurt liikluskaost ei ole tekkinud, pigem on tekkinud ühine ruum, sest jalakäija on pidanud kasutama sõiduteed, kuna kõnnitee on ehitamiseks suletud. Tegin transpordiametile ettepaneku muuta ala jalakäija prioriteediga rahulikuma liikluse alaks.

Talk: Ega autosid pea ilmtingimata keelama. Kui Kopli ja Reisijate tänav kavandada autodele väiksemas mahus, ei kao vaikse kulgemise tunne siit kuskile.

Kas võib siis tõdeda, et Balti jaama turg on hea gentrifikatsiooni näide, kus endised võlud ja delikaatselt lisatud uus moodustavad terviku?

Kalberg: Kunagi ei tea ette, kuidas asjad arenema hakkavad, kuid selliseid asju võiks rohkem teha.

Talk: Alguses tundus ka, et Kultuurikatel on väga hea mõte ja suurepärane lahendus, aga nüüd on sellest ikkagi saanud kallite kontorite ja kasumile orienteeritud sündmusruumi pakkuja.

Balti jaama turu linnaehituslik maht, madal hoonestus on tõesti esiletõstmist vääriv saavutus. Vanalinna ja Kalamaja vahel see ei häiri, ükskõik, kustpoolt vaatad. Linnaelanik seda ilmselt millegi erilisena ei taju – kogu aeg on turg ju madal olnud –, aga ametnikuna tean, kui raske on ära hoida krundi servast servani täisehitamist suure kaubanduskastiga. Vaidleme muinsuskaitseametis tihti arendajatega, kes väidavad, et alla seitsme korruse pole üldse mõtet ehitada. Praegu võib Balti jaama turu näiteks tuua, et saab ka teisiti.

Kalberg: Vana turg peletas ikkagi puhtamat klienti. Iga aastaga kuivas turg aina väiksemaks, putkasid pandi järjest kinni. Praegu on asi viisakam, kuid värsket toitu võiks rohkem olla. Kalasaal on siin alati kidur olnud, aga see on võib-olla ka sellest, et vana mererahvas armastab sellist kala nagu siga kõige enam. Värske kala müümiseks on rohkem ostjaid tarvis.

Talk: Enne ei julgenud ma siit tõesti liha ja kala osta, need saalid haisesid eemalepeletavalt. Ennustan, et kui kunstiakadeemia hoone järgmisel aastal valmis saab, siis jõuab siia veel rohkem noori. Kuhu need tudengid lõunale lähevad? Ilmselt ikka siia. Eks peagi pannakse turg ka Lonely Planeti reisijuhtidesse. Lähimate aastate jooksul võime siin ilmselt suurt inimmassi näha. Praegu on veel üsna rahulik.

Rekonstrueeritud turgu tabanud vähene kriitika toob välja isetekkelisuse kadumise. Praegu on kõik disainitud ja läikima löödud, aga omalooming, näiteks putkade ehitamisel, on kaduma läinud. Mil määral on sellises kohas üldse võimalik isetekkelist kureerida ja säilitada?

Kalberg: Neid vist ikkagi koos ei saa. Kui meeldivad mõlemad, siis on hästi, kui saad emma või kumma. Vana Balti jaama turg oleks selle koha peal praegu ikkagi kole. Tore on küll muuseumis käia, aga kui tahad istuda ja õlut rüübata, siis muuseumis seda enamasti teha ei lubata. Keskturul muidugi lubatakse, kuid ma ei saa sinna näiteks oma prouaga minna, sest ta keeldub keskturule aega veetma minemast.

Kui keskkond tehakse ilusaks, siis näevad ka inimesed seal teistsugused välja. Kui vanasti nägime räpase kitliga mutti, siis nüüd peeneid kenasid daame. Kõik on laias laastus sama, kuid keskkond on muutnud inimesed kenamaks. Vanal Balti jaama turul ma igal pool maha istuda ei tahtnud, käisin eksponaatide vahel ringi.

Talk: Ka mina eelistan liha osta paigast, mis ei haise. Mingit isetekkelisust lubatakse siin vist ikka ka, ühe putka juures on näiteks roigastest tehtud jalgrattahoidja. Eks ühiskond on ka tervikuna muutunud, sellist klientuuri, kes vanasse Balti jaama turgu orgaaniliselt sobis ega julgenudki mujale minna, on vähemaks jäänud. Rahvas on rikkam ja peenem.

Kalberg: Ma pelgasin, et läheb nii nagu alati: lubatakse üht, aga tehakse ikkagi kaubanduskeskus. Hea on tõdeda, et hirmud, mis mul enne turu remontiminekut olid, pole teoks saanud.

Talk: Eks iga asja saab pidada hääbuvana ja öelda, et seda pole enam vaja ja Eestis nii ei toimi, arendame parem elamuid. Seda retoorikat kasutati näiteks hipodroomi täisehitamise plaanide puhul. Ometi saab võtta ka eesmärgiks teha Tallinna parim turg ja puhuda vanale elu sisse, nii et see ei ole enam hääbuv, vaid nüüdisaegne ja atraktiivne.

Balti jaama turu väravas 2012. aasta detsembris …

… ja 2017. aasta augustis.

2 × Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming