Häid uudiseid Tallinna muinsuskaitsjatelt

Riin Alatalu, Tallinna kultuuriväärtuste ameti miljööväärtuste osakonna juhataja

Eesti on üks väheseid paiku maailmas, kus kultuuripärandile
on pühendatud terve kuu: aeg
rahvusvahelisest muinsuskaitsepäevast rahvusvahelise
muuseumipäevani ehk 18. aprillist 18.
maini. Tänavu tähistame seda juba kahekümne
seitsmendat korda. Kuu sissejuhatuseks on paslik
teha väike tagasivaade Tallinna möödunud
muinsusaastale.
Präänik on ikka mõjusaim õpetaja, sestap
motiveerib ka Tallinna kultuuriväärtuste amet
korra aastas õnnestunud restaureerimistöid
rahalise preemia, sooja käepigistuse ja avaliku
tähelepanuga. 2001. aastal, kui kehtestati Tallinnas
üldplaneeringuga linna esimesed miljööalad,
seati kõrvuti uute piirangutega kohe
sisse ka restaureerimistoetused ja -preemiad.
See, et nõudmisi tasakaalustatakse toetusega,
on loomulik, ometi ei olnud ei pealinna ega ka
riigi muinsuskaitsesüsteemis varem pööratud
suuremat tähelepanu headele muinsuskaitse
näidetele. Kuigi linna toetused ja preemiad on
majaomanike investeeringute kõrval väikesed,
on rõõm preemiast alati mitmepoolne ja see
veenab, et hea eeskuju on vajalik. Ametnikuna
on mul kiusatus toonitada, et enamik preemiani
jõudnud töödest peegeldab omaniku,
arhitekti, ehitaja, aga kindlasti ka linnaametniku
koostööd selle kõige paremas tähenduses.
Tunnustust on teiste seas jagunud majadele,
mida ähvardas lammutamine, ja omanikele,
kes on tööde käigus restaureerimisusku pöördunud.
Kultuuriväärtuste ameti töö on süstida
inimestesse austust meistri, materjali, maja elu
ja ajaloo vastu. Preemiasaajate hulgas on nii
muinsuskaitse-aluseid mälestisi, miljööaladel
maju kui ka lihtsalt armastusega korrastatud
väärika ajalooga hooneid Tallinnas.
Üheksa aasta jooksul on sümboolne rahaline
preemia antud neljakümne kaheksale majale,
tänukirja on saanud teist sama palju. Sõelal on
olnud maju muidugi kümneid kordi rohkem.
Tänavu oli kilbil 11 ehitist. Preemiamajade
valimisel hindab kultuuriväärtuste amet ennekõike
maja kui terviku tajumist, läbimõeldud
tegevust ja järjekindlust. Hea tulemus võib
võtta aastaid. Premeeritud tsaariaegne puitvilla
Nõmmel (Õie 17) oli töös üheksa aastat.
Käisime seda kolm aastat järjest piilumas, et
kas on juba valmis või veel mitte. Teise preemiasaaja
Õle 43 maja restaureerimise najal
jõuti korraldada koguni praktilisi koolitusi.
Mõlema maja juures lõid omanikud ka ise käed
külge: taastasid aknaid, kraapisid-värvisid vana
laudist ja tegid muud jõukohast.
Need kaks preemiamaja on väga erinevad:
esimene on vabariigiaegsete suurettevõtjate
Puhkide perekonna kasutuses olnud uhke
suvemaja, keerulise põhiplaaniga, dekoorirohke,
väikeseruudiliste akende ja torniga
ehitis, teine seevastu tüüpiline XX sajandi
alguse kümne kööktoaga Lenderi maja Pelgulinnas,
mille välisilme taastati parimate
restaureerimistavade kohaselt ja kööktoad
ühendati kolmeks tänapäevaseks korteriks.
Kuigi miljööalade majade hindamisel võetakse
arvesse vaid välisilmet, selle tervikut ja
mõju tänavapildis ning majadesse sisse piiluma
ei kiputa, väärib Õle tänava maja puhul
esiletõstmist fakt, et saja-aastast tööliselamut
on võimalik eksterjööris restaureerivalt
korrastada, kusjuures siseruumid saab tänapäevastada
praeguseid vajadusi ja mugavusi
arvestades.
Muinsuskaitse-objektidel hinnatakse arhitekti
ja/või sisearhitekti oskust lahendada tavaliselt
eri ajastutest pärit leidudega ruum tervikuna,
aga ka restauraatori-meistri kutseoskust
seda kõike kvaliteetselt teostada.
Dominiiklaste kloostrikompleksi kuulunud
hoone (Vene tn 16) interjööri restaureerimise
puhul oli arvata, et küllap sealt üllatusi tuleb,
aga niivõrd palju meie teadmisi XVII sajandi Tallinnast
avardava interjööri leidmist ei osanud
keegi oodata. Restaureerimistööde käigus avanesid
dekoreeritud aknapaled ja seinad, aga ka
vanalinna sügavaim kaev.
Kui Vene 16 oli tõsine pähkel interjööride
detailirikkuse tõttu, siis Toom-Kooli 1 hilisklassitsistlik
aadlipalee nõudis sisearhitektilt
Ville Lausmäelt nii ajalooteadmisi kui avatud
mõtlemist. Lausmäe pakkus nadilt säilinud ja
ümberehitatud interjööridesse erineva lähenemisviisiga
lahendusi: ühelt poolt täiesti
minimalistlikku moodsat ruumi, teiselt poolt
aga algupärasest stukkdekoorist ja historitsistlikest
seinamaalingutest inspireeritud ruume.
Kõik see on õnnestunud ja sobiv.
Ajal, mil väga palju riigile ja omavalitsustele
kuuluvaid ajaloolisi hooneid seisab tühjalt, on
siiski tore tunnustada ka riigi- ja linnaametnike
poolt tellitud töid: 2008. ja 2009. aastal
restaureeriti näiteks riigiprokuratuur, juudi
gümnaasium, Tallinna tehnikaülikool, riigikogu
kantselei, lastekirjanduse teabekeskus, lastemuuseum
Miia-Milla-Manda, Jaan Poska kodu
ja mitmed teised väärtuslikud majad Tallinnas.
Tänavune üllataja oli Kaitseliit, kes restaureeris
endise Pfaffi suvemõisa. See maja, mis ei
ole muinsuskaitse all, seisab otse Lauluväljaku
kõrval, kuid on Tallinna rohkete suvemõisate
hulgas peaaegu tundmatu.
Kõige priskem oli preemiakandidaatide
valik aastail 2006 – 2009, tänavust saaki on selgelt
mõjutanud kinnisvaraturu madalseis: tööd
käivad vaikselt ja päris lõpptulemuseni jõudjaid
oli vähe. Kultuuriväärtuste amet on varem
välja andnud ka ajaloolisse keskkonda ehitatud
parima uusehituse preemia. Selle on pälvinud
näiteks Herne tn 9 elamu (arhitekt Gert Sarv,
2003), Vabriku tn 33 ( KOKO Arhitektid, 2005),
Koidu-Loite kvartal (AT Arhitektuur, 2006) ja
Rotermanni kvartali majad (AB Kosmos, 2007
ja Hanno Grossschmidt, 2008). Ilmselt on see
just masu mõju, et juba teist aastat järjest jääb
uusehituse preemia välja andmata.
See-eest pakkus möödunud aasta uue
kategooria – stalinistliku kortermaja. Stiilse
värvikuue said J. Pärna tn 3 ja Videviku tn 19/21
elamu. Nõukogude aja arhitektuuriparemiku
tunnustamine kõlab XX sajandi arhitektuuri
inventeerimise kontekstis asjakohase väljakutsena.
Preemia on erinevate osapoolte koostööle
pidulik punktipanek, aga amet toetab jätkuvalt
ka lõpptulemuseni jõudmiseks tehtud
restaureerimistöid. Toetustel on ilmne mõju
üha trendikamaks muutuva ajaloolise keskkonna
väärtustamisele. Nõudluse tekkides
on tuule tiibadesse saanud mitmed väikesed
restaureerimisfirmad; ei ole mõtet koormata
maailma uute asjade, materjalide ja majadega,
kui vana on kasutuskõlbulik. Paraku kipub õilsateks
eesmärkideks raha ikka nappima: juba
aasta esimese paari kuuga on toetusetaotlusi
neli korda suuremale summale, kui ametil pakkuda
on. Loodetavasti ei ole siiski ei raha ega ka

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming