Hanno Grossschmidt – Eesti parim 2010. aasta noor arhitekt

Margit Mutso

Hanno Grossschmidt on sündinud 1973. aastal Tallinnas, töökohad: AS Entec (1998), arhitektuuribüroo Urbel ja Peil (1998), McAllister Architectural Consulting Services (Alexandria,Virginia osariik, 1999), Coo arhitektid (1999–2003, osanik), HG arhitektuur alates 2004 (omanik).  Õpingud: Tallinna Tehnikaülikool (1991–1993), Eesti Kunstiakadeemia (1993–1997),Virginia Polütehniline Instituut (1999). Olulisemad projektid: Rotermanni uus ja vana jahuladu (ehitatud 2009, koos Tomomi Hayashi ja Yoko Azukawaga), Foorumi äri-, büroo- ja kortermajad (ehitatud 2007, koos Tomomi Hayashiga), Lootsi tänava elamu (ehitatud 2005), Mahtra  talurahvamuuseumi arhitektuurivõistlus (I preemia, 2005, koos Tomomi Hayashiga), Lasnamäe kergejõustikuhall (ehitatud 2003, koos Siiri Vallneri ja Tomomi Hayashiga), Pärnu kontserdimaja (ehitatud 2002, koos Katrin Koovi ja Kaire Nõmmega), Hotell Meri Kuressaares (ehitatud 2000, koos Ülo Peili ja Emil Urbeliga), Võru kesklinna detailplaneeringu arhitektuurivõistlus (I preemia, 1999, koos Rene Valneri ja Kalle Komissaroviga),  Võru rannaala hotelli ja büroohoone arhitektuurivõistlus (I preemia, 1998, koos Siiri Vallneri ja Rene Valneriga).      Arhitektuur on raske ala, selle õppimine vältab minimaalselt viis aastat, enamik arhitekte  jõuab aga päris oma maja tegemise ja büroo loomiseni pärast kümneaastast praktikat kellegi teise käe all. Alla neljakümneaastast arhitekti peetakse veel nooreks tegijaks. Eesti on ses mõttes erand, et siin on olnud võimalus oma praksisega alustada väga noorelt. Uus muutunud aeg süstis usku just noortesse: noored olid poliitikud, noored juhtisid suuri ettevõtteid, noored tegid äri. Uus põlvkond tuli võimsalt peale ka eesti arhitektuuris.  Seda soosis ühelt poolt noor tellija, teiselt poolt mitu aastat kestnud ehitusbuum, mis tagas laia tööpõllu. Parim osa noortest sai aga tuule tiibadesse arhitektuurivõistluste võitudega. Üks selline on ka 2010. aasta noore arhitekti tiitliga pärjatud Hanno Grossschmidt.   

Margit Mutso: Esimene maja, mis sulle arhitektina tuntust tõi, on koos Katrin Koovi ja Kaire Nõmmega projekteeritud Pärnu kontserdimaja. See sai teil tehtud väga-väga noorelt, ülikiirelt, vist isegi hulljulgelt?     

Hanno Grossschmidt: Meie siis ei peljanud, hulljulge oli pigem arhitektuurivõistluse žürii, kes selle projekti välja valis, ja muidugi tellija. Eestis  ongi aga tore see „teeme ära”-suhtumine. Kontserdimaja on nagu pähkel: sees on kaks tuuma – saalid ja nende ümber on kest. Kest pidi koosnema postidest, mis kohati tihenevad ja moodustavad läbipaistva seina, kohati on aga laiali lükatud ja paljastavad õrna sisu. Postid pidid voogama nagu kõrkjad mere ääres ja ka katus pidi kergelt lainetama. Siin sai tehtud aga palju kompromisse: fassaadid tulid hoopis laineplekist, räästad tollistest laudadest ja katus pvckattega  nagu mõnel angaaril. Fuajeed ja trepid läksid projekteerimise käigus poole kitsamaks. Aga maja algidee oli nii tugev, et kannatas need kärped välja. Kontseptsioon on säilinud, ehkki töötab salaja, mitte nähtavalt, nagu plaanitud.   

Kontserdimaja valmis uskumatu kiirusega: vaevalt sai võistlus lõppeda, kui algas ehitamine.   

See oli hullumeelne: kuus kuud projekteerimiseks  ja kaheksa ehitamiseks – see on eramaja ajagraafik! Me tegime ise ka terve maja sisekujunduse, sest arvasime, et jääme sellise ajagraafiku ja eelarve juures jänni, kui peame veel kellegi palkama, kui tuleb keegi veel, kellega peab asju arutama. Selline pöörane kiirus eeldas, et ka teised projekteerijad ning ehitaja on tellijaga ühes paadis, keegi ei tohtinud ülbelt käsi puusa panna. Muu seas olime meie ka peaprojekteerijad: vastutasime kõikide projekteerimise  osade eest konstruktsioonist ja akustikast torude ja elektrijuhtmeteni. Tellija Aivar Mäe pigistas ka kõikidest kividest, mis ette jäid, vee välja. Seda kõike arvestades oleks võinud ehitus palju hullemini minna. 

Oled teinud koostööd mitmete arhitektidega, enamikuga mitte väga pikalt.   

Ega keegi alguses ju tea, kuidas asjad käivad, ja kaks-kolm pead on ikka parem kui üks. Samas selle koos töötamisega on nagu inimestevahelistes suhetes ikka – koos ollakse niikaua, kuni egod on väiksemad kui ühine eesmärk.   

Mida sa hindad arhitektuuri juures, mis on arhitektuuri loomisel kõige olulisem?     

Esiteks pean oluliseks funktsioonide lahendamist ja inimeste vajaduste rahuldamist, siis sobivust keskkonda, seejärel mingit sügavamat mõtet või lugu. Tegelikult on kaks esimest majade tegemise juures elementaarsed, arhitektuur aga algab alles kolmandast. Samas – kui on olemas vaid kolmas ja kahte esimest pole, siis on see pelgalt tegija ego väljaelamine.     

Üks su esimesi töid, mis pälvis tähelepanu, oli ka Lootsi tänava elamu, mida rahvasuus Y-majaks kutsutakse.     

Lootsi elamu on mu esimene üksinda joonistatud maja. Põhiprojekti staadiumis liitus Tomomi Hayashi, sellest algas meie koostöö. Selle majaga seoses tutvusin ja arvestasin geobioloogiaga: keldri vahelaes on korgikiht, mis neutraliseerib maa-aluste õhuaukude mõju, maja ümber on vasktross, mis maandab  välju, mida tekitab maja keskkohast läbi voolav lai maa-alune jõgi. Linnades, kus tänavad on tekkinud kunagiste maanteede kohale, on teravnurkade all ristuvad teed väga tüüpilised, nii ka selles kohas. M inu meelest on seda põnev rõhutada ja linnapildis ka välja tuua. Siret Seedri raamatust oli mul aga üllatav lugeda Lootsi maja teravatest nurkadest kui feng shui kontekstis halvast näitest. See maja on esimene klaasfassaadidega elamu Eestis.   

Töötad koos jaapanlase Tomomi Hayashiga siiamaani. Kas eri rahvusest arhitektidel on erinevad arusaamad või on kaasaegne arhitektuur midagi sellist, millest teatud tasemele jõudnud saavad aru enamvähem ühtemoodi?   

Täpselt nii – arhitektuur on keel ja teatud tasemelt suhtlevad kõik arhitektid vabalt. Oluline on see, mida selles keeles öelda tahetakse, ja edasi on juba isiksuste sobivuse küsimus. Tööalaselt on meil teineteisemõistmine ülihea,  selles osas on mul vedanud.   

Milline sinu töödest on olnud kõige keerulisem?     

Tallinna Foorumi äri-, büroo- ja kortermajad. Esiteks on siin üksteisega põimunud mitmed funktsioonid ja programmid: kaubatänav, bürood, teenindus, korterid, alajaam, avalik ruum katusel ja parkimine maa all. Teiseks seadsid piirangud naaberhooned (tuleohutus, insolatsioon) ja detailplaneering. Kolmas küsimus oli, kuidas  leida majale esteetiline kontseptsioon, mis sobiks kõigi nende funktsioonide juurde, oleks asukoha vääriline, üheaegselt värske ja ajatu. Eriti õnnestunuks pean ma Foorumi hoonete juures tehnoseadmete paigutamist. Kas keegi on märganud seal mõnda toru, korstent või ventilatsiooniresti? Rääkimata masinatest, mis istuvad tavaliselt kaubandus- ja büroohoonete katustel? Osa tehnilistest ruumidest on maa all, büroo osal on aga ilmselt kalleim  ventilatsiooni kamber Eestis. Selle seinad on läbikumavast klaasprofiliidist. Garaaži suitsuärastus käib aga tänavapinnas asuva sadevee restkaevu kaudu.   

Rotermanni uus ja vana jahuladu tunnistati 2009. aastal parimaks arhitektuurseks objektiks. Kas pead seda ka ise oma kõige  õnnestunumaks tööks?   

Oleneb, mida hinnata. Eespool räägitud kolmas faktor, mis kohe kõigile näha, on, jah, hästi välja kukkunud. Esimene faktor, mis on oluline eeskätt maja kasutajale, on Lootsi ja Foorumi  majades aga paremini õnnestunud.   

Milline on su suhe oma majadega? Kas käid neid vahel kriitilise pilguga üle vaatamas, teed omanikele märkusi, ettepanekuid?     

Kõik elavad ikka oma elu. Ma üritan distantsi hoida ja neid neutraalselt vaadata. Kohe maja valmimise järel ei tunne ma end eriti hästi, siis näen kõikjal pisivigu. Mõne aja pärast lähevad need aga meelest, siis hakkab parem. Ma olen ka selline endas kahtleja tüüp – kas sai ikka hästi või äkki peaks tegema teisiti? E nam pole aga niivõrd tähtis see, mida arvavad teised arhitektid ja kriitikud, püüan rohkem analüüsida,  mida arhitektuuriga vähem seotud inimesed oluliseks peavad.   

Kas sul oli omal ajal elukutset valides ka alternatiiv arhitektikutsele?     

Keskkooli lõpuaastatel huvitasid mind filosoofia ja teadusteooriad, meeldis aga ka asju  ise teha. Ma naudin väga näiteks talgutöid või isegi nõudepesemist – enne magamaminekut on näha, mis tehtud. Protsess oma alguse ja lõpuga on väga zen. Kindlasti on veel ameteid, kus need elemendid on sees, aga kutse valikul ei tulnud pähe midagi paremat. Maja kui sellisega ma erilist hingesugulust ei tunne, pigem idee ja inimesega.     

Mis hetkel käsil?     

Hetkel lõpetame Eesti Rahva Muuseumi uue hoone tööjooniseid (maja autorid Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane). Järge ootab paar kortermaja. Lisaks on töölaual mõned eramud.     

Nüüd on võimalus kokku panna maailmareis, mille aasta noore arhitektina preemiaks  said. Millised on need kohad, mida kindlasti plaanid külastada?   

Jään vastuse võlgu. Tahan võimalikult palju näha ja kogeda vaheldust – nii suurlinlikku glamuuri kui nutikat käsitööd parimatelt meistritelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming