Harjumuspärase sisemine ilu

Taiwani arhitektuur ei ole eksootiline, pigem harilik, isegi tavaline. Kuid selline habituaalne arhitektuur tuletab meile meelde ammu unustatud tõde, et mõnikord on peaaegu nähtamatu tegu kõige kaunim.

MERLE KARRO-KALBERG

Luues kohti: Fieldoffice Architects. Näituse korraldaja on Alliance for Architectural Modernity (Taiwan). Arhitektuurimuuseumis kuni 26. II 2017.

Fieldoffice’i tööd on väikesed, kuid täpsed sekkumised. Tihtipeale on lihtsalt tarvis paiga potentsiaali märgata ja see piskude vahenditega esile tuua. Pildil jalakäijate sild üle Ylani jõe.

Fieldoffice

Kui mõtlen Aasia arhitektuuri peale, siis meenub enamasti mõtlematu hävitustöö, millega tehakse ruumi kiirele, kohati arutule moderniseerimisele. Meenuvad lood vanalinnadest ja küladest, mis uute maanteede ja kaubanduskeskuste teelt otsekui peoga pühitakse, nii et hommikul ärkajale vaatab aknast vastu hoopis teine linn. Mulle meenuvad ilmakuulsate arhitektide teosed, mille püstitamise üks eesmärke on atraktiivsuse suurendamine, et Aasia paistaks välja arenenud ja innovaatilise ettevõtlusparadiisina. Meenuvad kontrastid: uue klaasist ja betoonist linna fassaadi taga asuvad hurtsikud ja slummid. Selliseid muljeid Aasia ehituskultuurist on loomulikult enamasti tekitanud Hiina. Kogu Aasia arhitektuuri sama mõõdupuu järgi portreteerida oleks pealiskaudne ning sugugi mitte õige või õiglane.

Taiwani arhitektuuribüroo Field­office’i näitus kinnitab, et laia laastu üldistused ongi eksitavad. Fieldoffice’i näitusel esitletav arhitektuur ei meenuta kübetki eelkirjeldatut – see on isiklik, soe, süvenemisvõimeline, inimmõõtmeline ja kohatundlik. Fieldoffice’i asutaja ja hing arhitekt Sheng-Yuan Huang on sõnastanud büroo mantra nii: „Ylanis, aga ka Taiwanis üldisemalt on ruum killustunud ja puudub ühtsus. Me püüame tegeleda just nende kildude ühendamise ja kokku liimimisega. Leiame ise olulised ruumi osad, mõnikord peetakse neid jääkideks, millega keegi tegeleda ei taha, ja muudame nad puuduolevaks sidusosaks.“

Mõneti on see näitus kinnitus sellele, et slow-life’i liikumine ehk kõiges aegluse ja süvenemise hindamine on endiselt võimalik ka arhitektuuris. Ja seda on hea meelde tuletada, sest kuidagi ootamatult oleme meiegi jõudnud ülereguleerimise, normide tagaajamise ja kiirustamise ajavööndisse.

Sheng-Yuan Huang näituse avamisel arhitektuurimuuseumis: „Me oleme osa Ylanist, inimestest ja ühiskonnast, me pole teistest paremad ega halvemad ja me vastutame selle eest, milline Ylan on.“

Evert Palmets

Veel 20 aastat tagasi pidasin imelikuks, kui Tiina Park televisiooni hommikuprogrammi intervjuus kirjeldas, kuidas inimesed kõikide võimaluste maal USAs ostavad poest pudelivett, kraanivett joovad ainult vaesed, kes endale head kvaliteeti lubada ei saa. Praegu leiame ennastki olukorras, kus kraanivee pakkujal tuleb kampaaniatega suurendada rahva teadlikkust kraanivee puhtusest, kus pudelivesi moodustab olulise osa õlletehaste müügiartiklitest ning Värska vee liitri hind on kaks korda kallim kui piima oma. Sama iseenesestmõistetavalt nõutakse maastikuarhitektilt, et too kujundaks parki talvekuudel, mis siis, et välisruum on sel ajal enamasti inimtühi, pargi võimalustest ja taimkattest ei saa projekteerimise ajal aimugi, maastiku tegelik potentsiaal on maetud heal juhul lume, kehvemal juhul pori alla ja paiga tundmaõppimiseks ei ole lihtsalt aega. Samuti leiame, et vana hoone kordategemine on kallis, odavam on vana lammutada ja asemele ehitada uus samalaadne, mis kohe alguses on kavandatud kestma vaid kaks-kolmkümmend aastat. Ei mingit süvenemist ega pikka perspektiivi.

Arhitektuurimuuseum nimetab Taiwani arhitektuuri näitust eksootiliseks. Pole siin kübetki eksootilisust, küll aga kuhjaga hoolivust nii keskkonna kui ka inimeste vastu, ruumiprobleemidesse süvitsi minekut, head diplomaaditööd ja eeskujulik hulk kainet mõistust. Kõike seda, mille juurde peaksime kas või mõttes tagasi minema.

Fieldoffice tegutseb Ylani linnas Taiwani saare kirdeosas. See on mägedega eraldatud poole miljoni elanikuga linn Filipiini mere kaldal. Märkimisväärne on ka see, et suurem osa näitusele pandud projektidest keskendub Ylanile, Fieldoffice’i kodukandile. Soome arhitekt ja arhitektuurikriitik Juhani Pallasmaa on näitust saatvas kataloogis Ylani nimetanud arhitekt Sheng-Yuan Huangi näoga linnaks ning Huangi Ylani linna ihuarhitektiks. Siin maanurgas räägime pidevalt laienemisest, suuremate turgude haaramisest, vaid ühes linnas tegutsemine tundub vanamoodne ja provintslik. Taas meenutavad Taiwani arhitektid aeglast kulgemist ja süvenemist. Kuigi büroo on üle 20 aasta tegutsenud, peavad arhitektid ennast veel algajateks. Huang ütleb: „Me oleme noored, tunnetame oma piire ning võimeid. Iga projektiga tahame leida sõpru, mitte vaenlasi. Me oleme osa Ylanist, inimestest ja ühiskonnast, me pole paremad ega halvemad kui teised ja me vastutame selle eest, milline Ylan on. Kui me töötame kodule nii lähedal, siis saame oma vigadel silma peal hoida ja vajadusel neid parandada. Me oleme noored, meil pole võimu ega poliitilisi sidemeid, kuid me saame sisendada kindlustunnet sellega, et oleme alati olemas ja võtame vastutuse tehtu eest.“

Globaliseerumisest ei saa mööda ka Taiwan, arhitektid tunnistavad, et maastik nende ümber on kahekümne aastaga kõvasti muutunud, maastikupildi säilitamise nimel tuleb võidelda, nii nagu tuleb veenda võimu ka avaliku ruumi säilitamise ja juurde tekitamise vajaduses. Arhitektuuri esteetilisest küljest ei ole soolalaos esitletav võrreldav peavoolumeedia klantspiltidega, ka maketid näevad välja pigem kodused ja meenutavad töömakette. Fieldoffice’i tööd on väikesed, kuid täpsed sekkumised. Paljudes projektides on suurima ruumimõjuga tegevuseks mitte ehitamine, vaid vastupidi, müüride lammutamine. See on Ylanis avanud nii mõnegi jalakäijate tänava ja nurgatagusest on saanud turvaline avalik ruum.

Kõige pompoossem ja meeldejäävam teos näitusel on kirsipuuaia kalmistu: orgaaniline sümbioos arhitektuurist, maastikust ja sillast, mida Juhani Pallasmaa kirjeldab näituse kataloogis nii: „Kalmistud peegeldavad tavaliselt kaotust ja kurbust. Kirsipuuaia kalmistu viitab aga aja kestvusele.“

Paljud Fieldoffice’i projektid balansseerivad maastikuarhitektuuri ja arhitektuuri vahel, kuid Huang sõnab, et lõpptulemus sõltub kõige rohkem läbirääkimisoskusest: „Istuda tuleb mitmes komitees, naabruskonna inimestelt tuleb ideid koguda. Veenda tuleb ka rahastajaid, et kogukonnale pole parim mitte sõidutee, vaid õueala. Mõnikord võtab veenmine aastaid, kuid meie visiitkaart on hea reputatsioon ja see on parim pagas, millega läbirääkimistele minna.“ Taiwani arhitektuuri näitus tuletab meile meelde, et aega ei tohi võtta vaenlasena, vaid sellega tuleb sõbruneda ning mõnikord on peaaegu nähtamatu ruumiline otsus kõige tõhusam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming