Hruštšovkade sula

Millega tegeleb Ruumiringluse algatus? Mida teha kahanevates linnades tühjalt seisvate hoonetega?

EVE KOMP

Huvist mahajäetud hoonete ja paikade taaskasutuse vastu sündis kaks aastat tagasi Ruumiringluse algatus, mille eesmärk on ruumide vahekasutuse võimaluste uurimine ja suunamine ehk tühjade ruumide elustamine ajutise kasutuse abil. Vahekasutus kui üks võimalus hooneid järk-järgult ellu äratada on maailmas levinud, kuid Eestis veel mitte väga levinud nähtus. Üldiselt jäävad omapärased paigad ja ruumid lõpuks ikka kellelegi silma: korraldatakse suvelavastus tühjas raudteejaamas, suvefestival mahajäetud vanglas jne ning parimal juhul jõutakse püsiva kasutuseni. Palju suurem küsimus on, mida teha tavalise mahajäetud ruumiga.

Statistikaamet prognoosib Eesti rahvaarvuks 2040. aastal 1,2 miljonit, seega enamiku linnade elanikkond kahaneb võrreldes praegusega veelgi. Seetõttu tuleb omavalitsustel üha enam tegeleda suure hulga tühjalt seisva elamispinna ja muud tüüpi mahajäetud hoonetega. Eestis kuulub kinnisvara enamasti eraomandisse ja korterelamute puhul võib olla omanike arv väga suur, mis teeb probleemide lahendamise keeruliseks.

Kasutu ja lagunev hoone mõjutab negatiivselt ka ümbritsevat avalikku ruumi: kuritegevus, demoraliseeriv keskkond, majanduslik kahju jne. Millised võimalused on avaliku ruumi kujundajal eraomandis kinnisvara käekäigu suunamiseks?

Kui silmapaistvate või omanäoliste lagunevate hoonete, nt tööstuspärandi ja mõisahoonete, taaskasutamine ja uue (vahe)kasutuse leidmine sõltub soodsate asjaolude kokkulangemisest (aktiivne tegija, huvituv omanik, hea äriidee jms), siis kõige harilikuma tüüpse kortermaja vastu keegi huvi ei tunne. Kõige kurvem on olukord neis hooneis, kuhu elama on jäänud vaid mõni inimene. Hiljuti ETVs linastunud dokumentaalfilmis „Sirgala südamed“ näidati väljasurevasse kaevandusasulasse alles jäänud 20 elanikule ainsat õlekõrt – koonduda ühte hoonesse, mis ehk välismaa annetuste toel kunagi valmib.

Valga või Kiviõli näitel saab rääkida kahanemisega arvestavast linnaplaneerimisest, kus omavalitsus järjepidevalt kas kinkimise, ostmise või sundvõõrandamise teel saadud tühjad hooned lammutab. Alles jääb ohutu ja elukeskkonnale positiivsem rekreatsiooni- või roheala. Samal ajal on korterelamute lammutus kulukas ja aeganõudev protsess ning suuremahulist elamufondi likvideerimist ei ole toimunud. Nii ootavad oma lõppu paljud korterelamud, tihtilugu juba täiesti paljaks riisutud kivi­kehandid.

Kuigi ühest küljest tegeletakse mahajäetud hoonetega, on tihti nõudlust uute, ajakohaste elamispindade järele. Kahanevates linnades ei soodusta madal kinnisvara hind müüki, renoveerimine pole tasuv ja uue ehitus käib üle jõu. Alates 2017. aastast on omavalitsustel võimalik taotleda riigilt üürielamute arendamiseks raha, seda nii olemasoleva renoveerimiseks kui ka uue ehitamiseks. Siin on kindlasti oluline küsimus, kui hästi suudetakse kaasata omanikke ja erakapitali ning kus saab hooneid päästa, et investeeringud kogu elukeskkonnale kasu tooksid.

Vahekasutuse seisukohast võib ju unistada, et mõnes põlluäärses hruštšovkas korraldatakse suvine erinevate tubade klubi üritus, uus põgenikelaager või hõivab selle ekstreemsustega tegelev start-up-firma. Kuid ka sel juhul tuleb kõigi omanikega jõuda kokkuleppele kasutustingimuste, turvalisuse, vastutuse jms osas. Ilmselt ei muutu oma ruumilisest eripärast tulenevalt tüüpsed korruselamud kahanevates linnades kunagi liialt atraktiivseks ning ilma elanikkonna kasvuta jääb üle oodata kaunist kevadet ning hruštšovkade sula. Purustatud kivimaterjalile leiab ehk ikka rakendust.

Seoses EKA töötoaga „Hüljatud maastikud“, mis sel aastal on keskendatud Kiviõli tööstuspärandile, teeb Ruumiringlus 14. IV Kiviõlis kõigile linnaretke. Retk algab kell 17.30 Gümnaasiumi bussipeatusest Viru tänava lõpus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming