I Männi allee

Villem Tomiste

Eestlased on mere lapsed. Või olid nad metsarahvas? Pigem olemegi kahepaiksed, kes kistud kahe eluviisi, mis mõlemad pakuvad oma äratuntavaid voorusi, vahele. Ürgne loodus pakub tuge ja kaitset, meri annab piiramatu vabaduse. Jääb vaid küsimus: kas peame tingimata  valima, kuhu me tahame kuuluda?   

    

Tallinna suletud veepiir andis meile eelmise sajandi teisel poolel piisavalt põhjust nimetada end rohkem metsa sõbraks. Seda soosis ka valitsev kord ja linnasiseste haljasalade abil justkui  püüti tallinlasi panna unustama, kus nad tegelikult elavad. Selline sundus oli aga pigem vesi vastutöötavale veskile – jõudmine vee äärde muutus aja jooksul lausa kinnisideeks. Täna, kui Eesti on taas vabana suundumas juba kolmandasse kümnendisse, ei ole me ikka veel vee äärde jõudnud. Põhjuseks on kõikvõimalikud omandivaidlused ja -võitlused või enesekaemuslik mõistmine, et me ei ole ikka veel valmis mereäärele pakkuma väärilist  lahendust. Ega muidugi peagi kogu veepiiri kohe ja kiiresti täis ehitama, olgugi et tegemist on Tallinna kõige magusama kinnisvara-piirkonnaga. Tallinna lahe äär ei ole niivõrd lihtsasti taltsutatav, nagu kipuvad arvama elumajade või kaubanduskeskuste arendajad. Kõige jonnakam on tema orientatsioon: erinevalt Helsingi sadama-alast vaatab Tallinna kesklinn mere ääres põhja. Siit kasvab välja kohe ka teine probleem. Pärast seda, kui uued kõrged majad  jätavad merekaldale vaid olematu põhjapäikese, tunned, kuidas paljal rannapealsel möllav tuul sind veelgi tugevamalt vastu kiviseina lükkab. Piisav põhjus, et põgeneda kiirelt ürgmetsade rüppe?     

Vaatamata sellele, et ranna-alal ei ole näha  ühtegi valminud ehitist või püsirajatist, on arhitektid ja linnaplaneerijad pakkunud siia lahendusi sama kaua kui mitte kauemgi, kui mereäärne ala taas lahti on olnud. Muidugi on ka ütlus „lahtine” selle ala kohta suhteline, sest endiselt on pääs merele mitmel pool takistatud sadamaterminalide tõttu. Esimene valgusekiir, mis lubas kesklinnast merele läheneda, oli Moskva olümpiamängudeks valminud Raine Karbi linnahall – ühelt poolt maastikuvormiline  tour de force, teiselt poolt väikene õhuava vaakumis linnakeskkonnale. Hilisemad katsed üksinda mere äärde kolida on päädinud pigem läbikukkumisega. Kuna tühi (vähemalt linnalistest kasutustest) ala on niivõrd tohutu, siis neelab ta üksiküritaja silmapilk ning on tänaseks ära hirmutanud kõik pioneerid.   

Nii ongi jõutud lahenduseni, mille keskmes on hoopis avalik funktsioon. Ühiskondlik rakendus on tihtipeale palju iseseisvam kui elamisvõi ärifunktsioon, sest viimased eeldavad juba sissekäidud, taristuga varustatud keskkonda. Uuel programmil seisab ees raske kohustus pakkuda inimestele parimaid viise kohtumiseks merega, töötada sisse uus ala ning liita see tervikuks.   

Viimasest kahest, uue keskkonna loomisest ja sidumisest, täpsemalt. Veepiir on praegu suhteliselt mitmekesine, mõned funktsioonid  plaanitakse pikemas perspektiivis siit küll ära kolida. Teisenema hakkab suurim rannaäärne funktsioon – sadam, koostatud planeeringutes võib kaubasadamate asemel näha jahtidele mõeldud kaisid. Loodav avaliku funktsiooniga ala peab hakkama saama üksipäini ja olema piisavalt mitmekesine, et ühendada terve mereäär. Kaldal liikudes peab tajuma nii tervikut kui ka linnaosade vaheldumist. 

Võtmesõna siinjuures on „liikumine”. Mis  juhtub, kui üks peamistest ülesannetest, mida eespool sai mainitud, võtab üle kogu funktsiooni? Tekib ruum, kus ühinevad omavahel kõik tekkivad uued kasutussuunad. Vaid promenaad on niivõrd iseseisev ja samas nii vastuvõtlik, et astub kontakti kõigi miljööde, hoonete ja tegevustega. 

Esimesena kangastub promenaadist rääkides silme ette pikk mereäärne teerada, mis on palistatud puudega ja külgneb ilusate hoonetega ühelt ning rannaga teiselt poolt. See on Tallinna puhul esialgu vaid unistus. See on ehk ka liialt ühekülgne ega võimaldaks kõiki neid uuendusi, mida võidakse tulevikus ette võtta promenaadil või selle läheduses. Niisiis – taas raske olukord. 

Edasi võib arendada ideed hoopis teist rada pidi: mis on see, mis tegelikult seob promenaadi tervikuks, mis jääb ellu sadade erinevate arenduste vahel ja on täpse, ainuomase identiteediga? Pikalt on kaalutud ja planeeritud avalikku koridori trammiliini – on ju tramm üks kõige loodusesõbralikum ning linna- ja maastikukeskkonda veenvalt sobituv transpordivahend. Kuigi tegemist on kogu ruumi ajaliselt siduva elemendiga, ei suuda trammiliin taristuna siiski üksi tekitada vajalikku visuaalset ühtsust. Teiseks on ka trammivõrgu ülesehitamine liialt pikk ja aeganõudev töö ning sellele lootmine lükkaks veelgi edasi aega, mil saame end tunda merelinna elanikena. Ühistranspordi arendamisega saab kindlasti suunata elamuehituse  kulgu linnas, elu toomist mere äärde, protsesse, mis jätkuvad praegu ikka veel Lasnamäel ja linna piiri taga. Linna loovad elanikud. Teine võimalus on rakendada „linnamööbli” ideed, ühendada keskkond väikeste detailide abil. Seesugune lähenemine on tegelikult lapsik, sest mööbel üksinda ei loo mitte mingisugust ühtset keskkonda suuremal alal kui hoov või väiksem park. Korduv ühe mooduli kasutamine on pigem monotoonne kui ühte kudumit lõimiv.       

  Nii jääbki üle leida lahendus, mis kõiguks nende kahe vahel. Piisavalt suur, et rõhutada oma kohalolu, ning piisavalt väike, et mitte nõuda kogu maailma loomist enne tema tulekut. Vastus on olemas juba sõnas „mitmekesisus”. Siin ilmas on vaid üks asi, mis on hoolimatult heterogeenne – loodus. See, mis peab ühendama, peab olema võimeline ka kasvama, seda oma tähendust ning aktuaalsust kaotamata. Puudel on linnas lõpmatult  tervitatavaid omadusi, eriti Eesti linnas. Kui näiteks Tallinnas on mõni puu juba kord istutatud, siis sellest vabanemine on enamasti keeruline ja kahjumlik. Planeeringutes arvestatakse alati kõrghaljastusega, puude abil saab tekitada avalikku ruumi, mida tuleb edaspidi hoida.     

Miks piirduda vaid abstraktse „puuga”? Igati tervitatav oleks ühe kindla Eestis, täpsemalt Tallinnas kasvava puuliigi ülendamine linna sümboliks. Minu valik langeb männi eri liikidele ja vormidele, nende rohkus ja laialdane esindatus veepiiril Piritast Paljassaareni on ka selle valiku üks põhjus. Tallinna kesklinnas kuigi palju okaspuid ei näe. Selle põhjus peitub linna suhteliselt heitgaasirikkas keskkonnas, mille tõttu lähevad  igihaljad okkad kiirelt pruuniks, hakkavad välja langema ning puud kärbuvad. Üldine poliitika suunab linna õhku puhtana hoidma: tehased on linnast välja kolinud, ahju või kohalikku kütet kasutatakse järjest harvem. Skandinaavias prognoositakse märgatavat bensiiniga liikuva transpordi osakaalu vähenemist lähiaastatel, näiteks Taani jalgratturite hulgaks kogu transpordist prognoositakse kümnendi pärast viiskümmend protsenti. Eesti riigi arengu suunamisel  tuuakse tihti näited just sealt. 

Linn elamiskeskkonnana on mitmekesine,  selline peaks olema ka iga tema uus liige. Puude kõige suurema eelisena näen nende pea märkamatut kohalolekut, mida me peame nii loomulikuks. Eri kombinatsioonides saab luua keskkonna, mis tundub meile emotsionaalselt, visuaalselt ja füüsiliselt totaalselt erinevana. Seega võimaldab männipuu linnas tekitada mere äärde allee, promenaadi, pargi või kaua igatsetud metsa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming