Ilus ja kasulik. Ühe suurmehe elu(töö)

Johann Wilhelm Krause XIX sajandi algul loodud Tartu ülikooli ansambel on Euroopas kõige terviklikumalt säilinud valgustusaja ülikooliansambel.

TIINA-MALL KREEM

Tartu ülikooli arhitektist ning ökonoomia-, tehnoloogia- ja tsiviilehituskunsti professorist Johann Wilhelm Krausest on hea rääkida, sest teda ei ole vaja nii-öelda suureks puhuda. Viimase kahekümne aasta jooksul on ilmunud kuus Krause isikule ja loomingule pühendatud raamatut,1 sh neli kataloogi ja kaks ülikooli arhitektuuriansamblile pühendatud teost. Krause uurimisest ning ajaloo oleviku ja tulevikuga sidumisest räägivad kõige värskema raamatu „Johann Wilhelm Krause 1757–1828. Tartu Ülikooli ansambel valgustusajastul“ autorid Juhan Maiste, Mariann Raisma ja Anu Ormisson-Lahe.

Tiina-Mall Kreem: Sissejuhatuseks pilk ajalukku: 1995. aastal sõnastas Juhan Maiste Eesti Õpetatud Seltsi ettekandekoosolekul esinedes Krause uurimise raamperspektiivi; 1998. aastal tekitas ülikooli ajaloo osakonnas sensatsiooni Maiste üliõpilaste Hilkka Hiiopi, Kadi Polli ja Mariann Raisma ühine bakalaureusekraadi kaitsmine Krause loomingu teemal. Midagi sellist polnud keegi varem näinud. Seda, et bakalaureusetööst saab alguse Krause pentaloogia, ei osanud kaitsmisel osalenutest keegi ilmselt arvata. Või siiski? Kunstiajalugu kui distsipliin on teisenenud päris palju: empiirika osatähtsus näib olevat langenud, maksvusele on pääsenud uued teooriad ja diskursused. Viimases Krause raamatuski on juttu juba koloniaalajaloost. Juhan Maiste, kui paljut te tööd alustades suutsite ette näha ning mis on Krause uurimises teie vaatepunktist vahepeal muutunud?

Juhan Maiste: Ülikooli ansambli uurimine on mulle alati tähendanud pürgimist valguse poole. Kõigepealt oli idee. Plaan, mille toona esitasin, on jäänud teejuhiseks. Muutunud on Krause kataloogide arv ja ilmumisaeg. Krause on jätnud sügavama jälje, kui esialgu oskasime arvata. Ideaaliks on alati olnud motiiv „Per aspera ad astra,“ nagu sõnas Krause, rühkides astronoomide järel üles Toome torni trepist. Krause projektis on osalenud üle 20 Eesti, Läti, Saksamaa, Venemaa kunstiajaloolase, kes on leidnud Tartus endale ruumi ja aja. Peatselt, muide, on Bologna, Padova, Sorbonne’i, Oxfordi, Göttingeni, Greifswaldi, Londoni, Helsingi, Moskva, Kaasani, Virginia ja muidugi Tartu ülikooli kunstiajaloolaste sulest ilmumas raamat, kus on esimesena lääne kultuuris kokku võetud uue ajastu ülikoolide arhitektuuri ajalugu ning täiendab Walter Rüeggi monumentaalset käsitlust.2 Iga põlvkond leiab oma ülikooli.

Ajalugu saab aga kirjutada kahte moodi, alustades ideedest või siis faktidest. Mõlemad on niisama vanad kui ajalugu ise. Mõlema taga on veendumus, et reaalsus on vaimu refleksioon. Minule on Tartu ennekõike vaim ja siis alles maatükk, ladina keeles colonia. Kõneldes kolooniast, peab väga täpselt mõtlema, kustpoolt me Emajõe Ateenale läheneme. See oleks repliik su koloniaalajaloo vihje peale.

Kreem: Oluline on see, et Krause pärandi uurimistöös on välja toodud Tartus ringelnud ja Krause jooniste abil osaliselt ka materialiseerunud arhitektuuriideede seosed Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa, samuti Ameerika, aga ka Antiik-Kreeka ja -Rooma arhitektide mõtete ja eeskujudega. See toob välja ka kohalike sakslaste panuse ülikooli ja selle peahoone kujunemisesse Eesti üheks tähtsamaks rahvuslikuks mälupaigaks: ülikooli peahoone on olnud rahatähel nagu rahvusteater Estoniagi. Kas peale kunstiajaloolaste tajuvad ülikooli ansamblit sümbolina ka muud inimesed?

Mariann Raisma: Tartu ülikool on sümbol, mille tunneb ära ülikooli hoonete ja pargiansambli, kitsamalt peahoone kuue samba järgi. Ma ei ole kindel, et kõik tajuvad seda ansamblit tervikuna, mille keskmes ei ole mitte hooned, vaid ruum hoonete vahel. Seda tuleb jätkuvalt nägema õpetada. Aga peahoone oma kuue sambaga on kindlasti kujund, mis töötab suurepäraselt ka nende inimeste puhul, kes pole ülikooliga seotud.

Anu Ormisson-Lahe: Peahoone on ülikooli ja ka Tartu sünonüüm, Emajõe Ateena tähis. Aga samasugune sümbol on ka Toomemägi, paik, mis kõnetab kõiki Tartus lühemat või pikemat aega viibijad. Toomemäe parki ei oleks ülikoolita – ülikooliansambel ja -park moodustavad terviku, mis on omamoodi rahupaik, Elysion.

Maiste: Ikoon on kultusobjekt. Kuju on püha. Tartu ülikool on rahatähel, sest raha on eestlasele püha.

Kreem: Krause pärand on ülimalt rikkalik. Lisaks Tartu linnapildist ja Eestist lahutamatule ülikooli peahoonele, anatoomikumile, tähetornile, kliinikuhoonele, botaanikaaiale ja muidugi Toomemäele vanast toomkirikust kujundatud ülikooli raamatukogule (nüüd muuseum) on Krause jätnud maha tuhandeid lehekülgi ülikooli ehitamist puudutavaid dokumente, sadu arhitektuurijooniseid, ligi tuhat seepia- ja akvarelli- ja suletehnikas lehte. Uurijatena olete kõik keskendunud Krause loomingu eri aspektidele, kahe ülikooli ansamblile pühendatud raamatu autorite kollektiividena aga justkui kokku sulanud. Mis on see nii-öelda isiklik, mis teid Krause pärandi puhul on kõige enam paelunud?

Ormisson-Lahe: Ehk idee luua perifeeriasse täiesti tühjale kohale ja nii keerulisel ajal, kui mujal pigem suleti kui avati uusi ülikoole, täiesti uus ülikooliansambel. Ja kindlasti see omaaegne vabadus, mis lubas ehitada otse linnasüdamesse – võimalus, mis puudus peaaegu kõikjal mujal.

Raisma: See, et Krause oli multitalent. On olnud tõesti võluv avastada valdkondi, kus Krause tegutses – ja suurepäraselt: olgu need joonistused, arhitektuur, kartograafia, õpetamine, kirjutamine jpm.

Raisma: Esile toon ennekõike tema „Bau-rede“, luuletuse, mille ta lõi toomkiriku sarikapeoks 1804. aastal. Ja muidugi oma lemmikobjekti, ülikooli raamatukogu toomkirikus ning Krause oskuse siduda omavahel keskaegne ja kaasaegne arhitektuurikeel nii eksterjööris kui ka interjööris.

Maiste: Isiklik on missioon. Ja raamatud, mis kirjeldavad ühe suurmehe elu minutilise täpsusega, nagu oma loomemeetodi kohta on öelnud Leonardo. Ka Krause ise on osa meie identiteedist, ehkki seda on mõnikord raske tunnistada.

Kreem: Tuleksin tagasi vestluse alguse ja kahe sarnase sisuga raamatu juurde. Kultuurimälu teooria järgi muudab iga taasesitus tähendust. Mariann, mis on Krause loomingus kahe raamatu ilmumise vahele jäänud tosina aastaga muutunud?

Raisma: Kindlasti see, et kui varemalt vaatasin Krauset fragmentaarselt, siis nüüd terviklikuna, omas ajas ja kontekstis, ning oskan Krause tähendust palju enam hinnata. Kui mõnikord mõne Eesti teemaga tegeledes ja seda laiemas kontekstis vaadates märkad, et see polegi nii uuenduslik, suur ja tähtis, kui algul paistis, siis Krausega on vastupidi. Näiteks peaksime ülikooli XIX sajandi algul loodud ansambli puhul palju julgemalt ütlema, et tegemist on Euroopas kõige terviklikumalt säilinud valgustusaja ülikooliansambliga, mis järgib kontseptsiooni „ülikool pargis“.

Kreem: Mul oleks ülikooli ajaloolise arhitektuuri käsitlusele siiski üks etteheide. Nimelt tundub mulle, et olete veidi ebaõiglased ülikooli hilisemate arhitektide-loojate suhtes. Pean silmas Carl Rathhausi ja tema projekti järgi lõpuks valmis ehitatud ülikooli kirikut. Mina näen 1860. aastal valminud ülikooli kirikus Eesti sakraalarhitektuuri ajaloo olulist teetähist. Palun mõtestage Rathhausi, nagu kirjutate – „väike Berliini arhitektuuri vaimus“ teostunud –, ülikooli kiriku projekt ülikooli hilisemate hoonete taustal.

Maiste: Oh ei, muidugi ei tee me Rathhausile etteheiteid. Ootan pikisilmi, et ülikooli kirik taastataks. Seinal võiksid rippuda kõik ülikooli kiriku ehitamise projektid. Ja kui parasjagu teenistust ei ole, küsin ma endalt, kas ei võiks siis lugeda kirikusaalis selle rõdudel riiulitel seisvaid raamatuid? Kirik ja vaimutempel ühe katuse all, nii unistas Krause.

Ormisson-Lahe: Kindlasti on Krause kiindumus ülikooli kirikusse meile kui uurijatele üle kandunud. Ülikooli kirik oli projekt, mille juurde Krause korduvalt tagasi tuli. Nõustun, et Rathhausi ajal ei ehitatud enam nii nagu Krause ajal. Ülikooli kirik rajati igati kaasaegsena ja selle praegune olukord on kahetsusväärne.

Kreem: Nüüd jõuame küsimuseni, mis puudutab valgustusajastu ülikooli ja kirikut, teadust ja religiooni üldisemalt. Kuidas tuli Krausel pähe paigutada raamatukogu, kirik ja tähetorn vana toomkiriku varemetesse ühe katuse alla?

Maiste: Ülikool on tempel. Valgustusajastu ideaaliks oli ehitada üles Saalomoni koda. Rikkalike näiteid sellise lahenduse kohta pakuvad XVIII sajandi arhitektuuritraktaadid. Oma doktoritöös kirjutab sellest ka Epi Tohvri.3

Ormisson-Lahe: Krausel oli küll templi-idee, kuid ta oli ka „tagasihoidlik maamees“, nagu ta ise enda kohta ütles. „Ratsionaalsus“ ja „ökonoomsus“ olid ajastu märksõnad ja nii soovis ka Krause varemed kogu ulatuses ära kasutada. Ja kui astronoomidel oli vaja vaatluseks kõrget lagedat kohta, siis toomkiriku tornide näol oli see olemas! Poolringikujuline kiriku kooriosa vastas seevastu moodsa raamatukogu ideaalile ja igal Lääne-Euroopa ülikoolil oli ju kirik olemas. Eeskujudest puudu polnud.

Raisma: Kirik-tähetorn-raamatukogu, selles idees peegeldub tõesti valgustusajastu vaim. Luua uuele ülikoolile ainulaadne hoone, mis oleks pühakoda nii inimlikule tarkusele, jumalikule teadmisele kui ka täheteadusele. Huvitav oli see, kuidas Krause selle idee keskaegsesse katedraali integreeris, ühendades vana ja uue – päris tänapäevane lahendus.

Kreem: Teie raamatute puhul on sümpaatne, et Krause kõrval on jäänud ruumi ka teistele oma aja nägu ja Tartu ülikooli ansambli kuju mõjutanud inimestele. Nende võrdluses joonistub välja Krause eripära, süstemaatilise hariduse puudumist kompenseerinud erakordne anderikkus ja töökus. Samas toote välja, kuidas Krause oma unistuste pilvedest kahe jalaga maa peale laskus, kui küsimus oli rahas, ega andnud järele, kui küsimus oli kunstis. Tsitaat Krauselt teie raamatus: „Mis on majandus ilma arhitektuurita ja vastupidi arhitektuur ilma majanduseta? Ökonoomia on vanim filosoofiliste tõdede seas, kõikide teoreetiliste ja praktiliste ideede ürgne ema, kellest arenesid nii kasinus kui kunstid.“ Teatud kompromissid olid siiski kindlasti paratamatud. Millised näiteks?

Ormisson-Lahe: Minu arvates tuli Krausel kompromissile minna selles, et tema üks lemmikprojekt – ülikooli kirik jäi ehitamata. See energia, mille ta panustas projektidesse, kaaskirjadesse ja mitmekümnete lehekülgede kaupa koostatud ehituseelarvetesse, ei andnud tulemusi.

Raisma: Aga tulemus sai siiski suurepärane ja tänapäevaste väärtushinnangute järgi palju parem kui see, millest ta unistas. Mõnikord ongi parem, kui unistused jäävad unistusteks ehk tuleb majanduslikest oludest ja pragmaatilistest otsustest lähtuvalt kompromisse teha.

Ormisson-Lahe: Teine kompromiss seostub ülikooli maneežiga, millele Krause tegi mitmeid õnnestunud kavandeid ja mis kindlasti oleks ülikooliansamblit ühe kauni hoone võrra rikastanud. Maneežiprobleem aga lahendati hoopis Lutsu tänava äärse eramaja tagasihoidliku ümberehitusega.

Maiste: Krause laenas palju ajastu arhitektuurist. Ilus ja kasulik, schön und nützlich – toonase Saksa ehituskunsti loominguline kreedo. Ülekohtune oleks Krausele ette heita, et tal Leipzigi usuteaduskond rahapuudusel pooleli jäi. Pealegi, enamik Krause-aegseid arhitekte olid iseõppijad.

Kreem: Kartes, et olete ise liiga tagasihoidlikud, ütlen otse välja: see, et 2016. aastal anti Tartu ülikooli ansamblile Euroopa kultuuripärandi märgis, on teie ja teie kaasteeliste teene, aastakümneid kestnud Krause pärandi mõtestamise ja populariseerimise auhind. Loodan väga, et see teid ei sega ning töö Krause loominguga jätkub. Muide, kas kõikidele üliõpilastele tehakse Krause pärandi teemaline linnaekskursioon? Kas nad saavad koos diplomiga teadmise, et Krause majad pole lihtsalt majad, nagu tamm pole lihtsalt puu ja roos lihtsalt lill?

Ormisson-Lahe: Umbes kolm aastat tagasi sündis interdistsiplinaarne Tartu-teemaline kursus, mida koos Liina Lukasega juhendame. Oleme püüdnud suunata üliõpilasi ülikooli ja Tartut sügavamalt tunnetama. Ehk on sellest kasu olnud.

Raisma: Ülikool peaks veelgi enam väärtustama seda ajaloolist keskkonda, kus ta tegutseb. Viimasel aastakümnel on palju tehtud, suur osa, kuigi paraku mitte veel kõik Krause arhitektuuriansamblist, on korda tehtud, aga selle väärtus pole mu meelest piisavalt tudengiteni jõudnud. Selleks on vaja ka poliitilist otsust. Ehk aitab ka Euroopa kultuuripärandi märgis veidi kaasa, et ansamblit teadvustataks kui üle-euroopaliselt olulist saavutust.

Maiste: Ekskursioon kestab tunni-kaks. Mõistmine võtab aastaid. Arvan, et Tartu ülikooliansambel kui Euroopas ainus terviklikuna säilinud valgustusajastu ülikooli ansambel väärib kohta maailma kultuuripärandi hulgas. Ülikool on sama oluline kui Tallinna vanalinn või meie oma suitsusaun, mis ju on UNESCO nimekirjas.

Kreem: Viimastel aastatel on ülikool väga palju ehitanud ja sealjuures kaugenenud oma ajaloolisest südamest. Kas Maarjamõisa ülikoolilinnak on sama väärikas monument meie ajastule kui Krause hooned valgustusajastule?

Maiste: Oo my Buddha! Hiljuti külastasin Chang May ülikooli kampust, mille teaduskondade vahel liikusid väikesed bussid. Ilma piletita. Nii nagu Ameerikas, kust ju ülikoolilinnaku idee on alguse saanud. Nii nagu omal ajal Thomas Jefferson, mõtlen akadeemilisest külast – asugu see siis suures linnas või väikeses. Chemicum ja Physicum, millest arhiivi minnes mööda sõidan, on toredad majad. Kui millestki puudu on, siis on see suhtlemine vana ja uue vahel. Äkki peaks ka ülikoolide ja teaduskondade vahel sõitma ülikooli bussid?

Raisma: Umbes paarikümne aasta tagune otsus liigutada reaalteaduste valdkond Maarjamõisa väljale on väga kaugeleulatuva loomuga ning pälvinud värskemate ülikooli arengu- ja linnauuringute näol ka kriitikat. Rääkida saamegi kahest tasandist: hooned ise ja piirkond kui tervik. Praegu tuleb vaadata, kuidas muuta see ala võimalikult inimkeskseks keskkonnaks. Praegu puudub Maarjamõisa kampuses sotsiaalne ruum, see, mis oli olemas Krause-aegse ülikooli ansamblis XIX sajandi alguses. Hooned ise on kindlasti ajastu dokumendid. Maarjamõisa puhul räägime ikkagi eri hoonetest, mis omavahel hästi ei suhestu, mistõttu ei teki terviklikku ansamblit ega keskustki. Seda, kas mõni neist hoonetest jääb ka arhitektuurilukku, näitab tulevik. Ma väga loodan, et kõik, kes avalikke hooneid tellivad, lähtuvad mõttest, et hoonest saab heas mõttes monument, mis kõnetab meid täna ja tulevikus.

1 Johann Wilhelm Krause 1757–1828, kataloog 1–4. 1999–2016. Eesti Keele Sihtasutus ja Tartu Ülikool (sarja peatoimetaja Juhan Maiste); Juhan Maiste, Kadi Polli, Mariann Raisma, Alma Mater Tartuensis. Tartu Ülikool ja tema arhitekt Johann Wilhelm Krause. Eesti Keele Sihtasutus, 2003; Juhan Maiste, Anu Ormisson-Lahe, Mariann Raisma. Johann Wilhelm Krause 1757–1828. Tartu Ülikooli ansambel valgustusajastul. Tartu Ülikool, 2017.

2 Mõeldud on neljaköitelist uurimust Walther Rüegg, Geschichte der Universität in Europa. C. H. Beck, 1993.

3 Epi Tohvri, Valgustusideede mõju Tartu arhitektuurikultuurile 19. sajandi alguses. Juhendaja Jaak Kangilaski. – Dissertationes Historiae Universitas Tartuensis 18, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009.


Kommentaar

Tänapäeval ei ole Tartu ülikoolil arhitekti. Tartu linnasüdamest aina enam Maarjamõisa nihkunud ülikool ei moodusta enam kompaktset linnakut ja ilmselt on see märk valgustusajastu vahetumisest pragmaatilisemaga (lisaks muidugi ka ülikooli loomulik kasvamine). Kesklinnast väljakolimist on kritiseeritud palju ja kaua, arutletud küll arhitektide töötubades, muudes mõttekodades ja ilmselt lugematutes eri tasandi vestlustes-vaidlustes. Üle-eestiline mood ehitada võimalikult kiiresti ja võimalikult odavalt ei jätnud puudutamata ka rahvusülikooli, lagedale väljale uushoonestuse rajamine tundub muretum kui olemasolevasse linnaruumi mahutamine ja ajalooliste hoonete putitamine. Ilmselt on see tõesti lihtsam, aga raskeks on läinud tervikliku ja iseloomuliku õppelinnaku rajamine. Puuduolevat avalikku ruumi, mis hooneid omavahel seoks ja üliõpilastele ka loengute järel olemiseks ja tegutsemiseks võimalusi pakuks, asendavad peaasjalikult hiigelparklad. Meelelahutus on jätkuvalt (õnneks?) vanalinna koondunud ning ühiselamud kõik rivis teispool jõge.

Tartu ülikooli kinnisvaraosakonna juhataja Heiki Pagel selgitab, et ülikooli arengusuunad on jäänud samaks – säilitada kesklinnas ajalooline ja Maarjamõisa väljal n-ö raskem teaduspõhine hoonestus. Uus ülikool ei kasva enam ruumiliselt, vaid sisuliselt ehk õppe- ja teadustöö kvaliteedilt: „Ülikool ei näe ette suuremahulisi uute hoonete ehitamist 5–10 aasta perspektiivis peale alustatud spordihoone juurdeehituse ning õppe- ja teadushoone ehitamist Tartu kesklinnas. Maarjamõisa väljale ehitatud hooneid ülikool kesklinna tagasi tuua ei plaani.“

Tartu linnaarhitekti Tõnis Arjuse sõnul on võtmeküsimuseks kompaktse ja sidusa linnaruumi tagamine. Terviklikku suunda näitavad projektid aitavad mh ka Maarjamõisa linnaku kasutajaid kesklinnaga ühendada, nagu Riia viadukti kergliikluse sild ja tunnel, Vanemuise tänava uus lahendus. Ka Arjus toob välja kesklinna uusima hoone: „Paar aastat tagasi kehtestatud kesklinna üldplaneeringu üks olulisemaid küsimusi oli Tartu ülikooli positsiooni tugevdamine kesklinnas ning ohtrate dialoogidele on jõutud uue ülikoolihoone rajamiseni Emajõe ääres.“

Aja märk on see, et nii nagu Riigi Kinnisvara ASilgi ei ole ka Tartu ülikoolil, linna suurimal tööandjal ja kinnisvaraomanikul otsustajana palgal ühtegi arhitektiharidusega inimest. Ülikooli arhitekti ametikoht kaotati 2010. aastal, varem oli see 2006. aastal üle viidud planeeringute ja hangete osakonna koosseisu. Otsuse mõjus ja mõttekuses lähevad arvamused lahku, sest kui näiteks Pageli arvates ei ole see mõju avaldanud, kuna vajalikud tööd tellitakse sisse, siis linnaarhitekti arvates tuleks kasuks täiendava planeerija-arhitekti-visionääri rolli kandva instantsi loomine ülikooli juurde, et koostööd tervikliku linnaruumi arengu heaks paremini juurutada. Martti Preem, kes oli ülikooli arhitekt aastatel 1996–2005, kirjeldab ilmekalt arhitekti rolli järkjärgulist vähendamist ning märgib: „Ilmselt arhitekti olemasolul poleks peahoone õuefassaadi roosaks värvitud, nii et sama hoone nurkades kohtuvad Krause algupärane imperaatorlik hall seinapind historitsistliku roosaga.“

Preem meenutab, et tema tööle võtnud rektor Peeter Tulviste pidas vajalikuks ülikooli arhitekti traditsiooni taastamist, et ruumilise arengu kavandamine oleks pidev, mitte et töid tellitaks väljast. Esimeseks ülesandeks oli koostada koostöös kõigi teaduskondadega ülikooli territoriaal-ruumiline arengukava, mille põhiseisukoht oli, et Maarjamõisa väljal arendatakse välja ülikooli arstiteaduskond (Biomeedikum valmis 1999. aastal), kuid muu jääb kesklinna. Arhitekt osales rektoraadi koosolekutel, kui teema puudutas ülikooli ruumikasutust. Suunamuutuse tõi rektor Jaak Aaviksoo, kes kõigepealt renoveeris 2000. aastal põhjalikult Tähe tänava füüsikahoone ning planeeris sinna kõrvale uue keemiahoone, mille projekt enne arhitektuurikonkursi väljakuulutamist seisma pandi. Enam ei osalenud arhitekt rektoraadi koosolekuil, vaid seal otsustatut vahendas haldusdirektor. „Pärast Aaviksoo teistkordset valimist rektoriks toimusid ülikooli arengusuundades muutused – otsustati viia nii füüsikud kui keemikud Maarjamõisa väljale ja Tähe tänava hooned maha müüa. 2005. aastal lahkusin ametist, mille otstarvet oli üha raskem mõista.“

ELO KIIVET

 

 

Toomkiriku teadustemplina ülesehitamise kava, kus tähetorn, kirik ja raamatukogu on ühe katuse all (1803). Krausele iseloomulikult on detailselt välja joonistatud interjöör. Eesti Ajalooarhiiv RA EAA 2100.11.147, leht 5.

Krause 1819. aasta ülikooliansambli joonis, kus noor vabakujunduslik park seob Toomemäe ülikoolihoonetega tervikuks. Eesti Ajalooarhiiv RA EAA 402.5.133, leht 6.

Tartu ülikooli anatoomilise teatri rotundi kavand (1803). Pargikunstist inspireeritud kuppelehitis ehitati 1805. aastal Karl Gustavi bastionile, 1827. aastal valmisid tiibehitised, mida 1855. aastal täiendati veel Carl Rathhausi projekti alusel. Eesti Ajalooarhiiv RA EAA 2100.11.142, leht 2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming