Ilus maja kellele?

Kaarel Tarand

Erinevalt üldist tunnustust pälvinud Nova õppehoonest tabasid eelmisel nädalal õppetööks avatud Tallinna ülikooli uut Astra õppehoonet kohe ka kriitikanooled. Nimelt asuti osaliselt vana maja asemele Narva maantee tänavajoonele rajatud hoonet aastaid tagasi projekteerima ilma avaliku arhitektuurivõistluseta. Ja seetõttu on alati lihtne väita, et lõpptulemus polnud parim võimalikest. Arhitekt Ignar Fjuk on hoone loomislugu Eesti Päevalehes juba selgitanud (11. XII, Millegi vastu ei eksitud), kuid isegi sõltumata sellest, kas kõik oli kristallpuhas või mitte, on realiseerunud, nagu ajaloos ikka, ainult üks kõigist võimalikest stsenaariumidest ning seda tagantjärele ei muuda. Nagu me ei saa ka kunagi teada, kas mingi muu stsenaariumi korral oleks lõpptulemus olnud parem või halvem. Sellel oleksite-maal pole mõtet pikemalt seigelda. Eeldagem, et mitte ainult Tallinna ülikool, vaid kõik me avaõiguslikud õppeasutused on kriitikat tähele pannud ning suurte tellijatena aitavad tulevikus kinnistada Eestis kultuuri, mille kohaselt avalik arhitektuurivõistlus on pea ainuvõimalik algus igale ehitusplaanile. See vabastaks ka arhitektide kutseühingu liikmed võimalusest kolleege kahtlustada, jääksid ära inimsuhetes kulukad hõõrumised ja intriigid. Kuid Astra maja näide on oluline ja vähemasti osaliselt hoiatav hoopis muudes aspektides kui see. Nimelt on nii arhitekt kui ka ülikool ise tunnistanud, et plaanid kasvasid ja muutusid kogu protsessi enam kui kuueaastase kulu jooksul pidevalt, aga seda ainult alguses määratud ehk kasvavas suunas.

Praegu võime öelda, et ülikoolide piiritu kasv nii inimeste kui taristu osas oli sama utoopiline vaade kui poliitikas propageeritud ratsa rikkaks saamine. Aga aastatel 2005–2006 just niisugune vaade domineeris, ülikoolid pidasid oma ainsaks eesmärgiks edukust rahvusvahelises konkurentsis, majanduslikke märksõnu, nagu teenus ja selle pakkumine, toodang ja tootmismahu kasv, omatulu, tasuline õpe, rahvusvahelistumine, kauplemine intellektuaalse omandiga jne. Tootmiseks vajati tootmispinda ning et laieneda ihkaval Tallinna ülikoolil oli seda (ühe üliõpilase või õppejõu kohta) konkurentidest vähem, siis mis oleks olnud loogilisem ehitusotsusest. Tegutseda tuli loomulikult kiiresti ning kogu raha eest, sest ehitushinnad kasvasid niikuinii kohutavas tempos. Siin tõttaski appi Euroopa Liit, akadeemilise ehituse jaoks ei olnud ühiskassa kitsi jagama. Asi pidi õnnelikult tipnema matemaatika ja loodusteaduste hoone valmimisega. Ja tipneski, aga kas ka õnnelikult?

Globaalse majandusliku kitsikuse tõukel on Astra maja pika ehitusperioodi jooksul Eesti riik korrigeerinud ka oma kõrghariduspoliitikat. Minister Jaak Aaviksoo kirjutas hiljuti Sirbis (16. XI, Kõrgharidusreform hakkab ülikoolidesse jõudma): „ … räägime sel sügisel läbi ülikoolide ja rakenduskõrgkoolidega vastutusvaldkondade jaotuse üle. See on tähtsaim samm konkurentsivõimelisema kõrghariduskorralduse poole liikumisel. Vastutusvaldkond ei tähenda privileegi, vaid kohustust kindlustada sel alal parim võimalik kvaliteet, vajaduse korral ka koostöös teiste ülikoolidega nii kodus kui ka piiri taga. Toetame jätkuvalt ka ülikoolide tegevust väljaspool vastutusvaldkondi, kuid seda tuleb teha arusaadavas tasakaalus ülikooli vastutusvaldkondade ja arenguprioriteetidega. Just suutlikkus panustada oma tugevustesse ja tunnistada oma nõrkusi määrab eelseisvatel aastatel meie kõrgkoolide konkurentsivõime. Ja mitte ainult Eestis.”

Et kõigile uus poliitika ühtviisi mokkamööda pole, kinnitab näiteks professor Mati Heidmetsa reaktsioon reformile Eesti Päevalehes (7. XII, Sada väikest monopoli). Heidmets ennustab: „Siit loen ma välja selge tagamõtte: tuleb lõpetada nn riigisisene dubleerimine, taastada olukord, mis valitses minu ülikooliajal, kui enamikus õppesuundades on Eestis üks pakkuja ja üks vastutaja.” Kohaldades seda mõtet Tallinna ülikooli matemaatika ja loodusteaduste õppehoonele peab küsima: kas üldse ja kui, siis millist lootust võiks olla just Tallinna ülikoolil saada antud teadusvaldkondade eest vastutajaks, kui elupõlved on need olnud just Tartu ülikooli pea monopoolsed tegevusalad, millel isegi õpetajakoolitus suudeti läbi okupatsiooniaja põhiliselt endale hoida? Vastus on, et lootus on olematu. Ent ometi on vähemasti Astra hoone laborite osa just sihtotstarbeliselt loodusteadlastele rajatud.

Esimeses etapis toimub nüüd loodusteadlaste ja neile katust andvate ülikoolide omavaheline võitlus, mis parima õnne korral päädib segase kompromissiga, et kõigile natuke ja teeseldud ühisprojektide kaupa. Paralleelselt peaks aga uue hoone uhked omanikud kohe asuma ette valmistama tagavaraplaani, mis pakuks välja hoonele uusi kasutusvõimalusi ajaks, mil riigi kõrghariduspoliitika loodusteadusi pealinnas enam ette nägema ei hakka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming