Järgmine kord Lasnamäel

Andreas Wagner, urbanist

Eesti Arhitektide Liidu kuraatorinäitusest „Lasn” arhitektuuri- ja disainigaleriis 18. X – 3. XI* Arhitektuuri- ja disainigalerii näitusel „Lasn” olid välja pandud arhitektide maketeeritud nägemused Lasnamäe keskkonna tulevikust. Kahjuks ei õnnestunud kuraator Reedik Poopuul paigutada tulemusi õigesse konteksti ega lülitada neid pädevate täiendustena keerulisse teemakohasesse diskussiooni. Näitus „Lasn” paigutus sobivale taustale: seda saadavad sel aastal Mustamäe viiekümnenda sünnipäeva tähistamine ning Tallinna erialase eliidi ja administratsiooni kestev peamurdmine selle üle, mida teha modernistliku pärandi masstoodangu osaga. Lasnamäe on Tallinna kurikuulus modernistlik laiendus, idealisti lahendus ülerahvastatud kesklinnast ja inimeste pidevast juurdevoolust põhjustatud muredele. Näituse maketid visualiseerivad põletavaid küsimusi Lasnamäe kohta mitmesugusel kujul. Väljapanekul osalevad autorite kollektiivid osutavad mitmetele ruumilistele küsimustele, näiteks piiridele (Salto), administratsioonile ja vormile (Järving ja Pihlak), ressursihaldusele ning taas- ja uuskasutusele (Kavakava), vaatepunktile ja ühisele ruumile (b210) ning ühisele loomisele (Alver Arhitektid). Tööd annavad publikule kahtlemata mõtlemapanevaid impulsse.

Ometi on Lasnamäe taandatud vaid ekraaniks, millele saab projitseerida kõiksugu kujutelmi ja hinnanguid. Näituse kujunduse ja kataloogi teostuse hooletus viitavad sellele, et see suhtumine ei muutu tõenäoliselt niipea.

Üks põhjus, miks modernistlikku linnaplaneerimist peetakse ebaõnnestunuks, on selle elitaarne planeerimise paradigma. Huvitav, kuidas loodetakse sellest veast õppida, kui ei arutata Lasnamäed puudutavat sellele kohases mõõdus ja kohase tõsidusega kohapeal ja üheskoos kohalike elanikega.

Mulle jäi mulje, et kuraator näeb arhitekti ametit kui üsna eksklusiivset positsiooni nn elevandiluust tornis – sellel ei ole märkimisväärset ühisosa erialadega nagu ajalugu, sotsioloogia, füüsika, majandus, poliitika või keskkonnateadused. Kuid kas ei tee arhitektid ja linnaplaneerijad parimat tööd just siis, kui nad tunnustavad ning võtavad arvesse teiste erialade ekspertide arvamusi, selgitavad seejuures oma seisukohti ja võidavad endale poolehoidjaid?

Tallinn pole kaugeltki mitte ainus koht, kus paneel-linnaosad nagu Lasnamäe, Õismäe ja Mustamäe ootavad planeeringulistest puudujääkidest ja aegade muutumisest tulenevalt uuesti loomist, uut kuvandit. Kui otsida eeskujusid mitte kaugelt läänest, nagu teeb seda näituse kuraator, vaid lähemalt, Kesk-Euroopa linnadest, võime leida palju teostatavamas mõõdus näiteid, kuidas kohandada hooneid ja linnaosi piiratud majanduslikes ja ühiskondlikes oludes.

Ehk on üks vastuseid küsimusele, miks arhitekte ei ole viimase kahe aastakümne jooksul Lasnamäe arengusse kaasatud, laiema diskussiooni ja dialoogi puudumine. Esindusorganisatsioonilt nagu arhitektide liit oodatakse arhitekti ülesannet ja vastutust puudutava konstruktiivse kriitika vahendamist. Mulle jäi mulje, et kõnealuse näituse puhul on see roll jäänud täitmata.

Jätkan sama mõtet: kas ei ole see mitte kuraatori ülesanne seada näitusele välja pandud maketid ja ideed mitte ainult üksteise suhtes konteksti, vaid asetada need ka linna tegelikkuse taustale? Kas ei ole arhitektide liidu vaieldamatu eesmärk vahendada oma liikmete tööd ja huvi laiemale publikule, teiste erialade esindajatele?

Näituse avamiselt saadud esmamulje ei peegelda seda põhimõtet. Kui me räägime Lasnamäest, miks me oleme siis kesklinnas? Miks on kataloogi teine keel inglise, mitte vene keel? Miks on näituse kujundus vastutustundetu ja lohakas (nt makettide juurde kuuluvate tekstide ebamugav paigutus, kommenteerimata väljavõtted statistilistest andmetest, vead kataloogis)? Need küsimused on teravas vastuolus kataloogi lõppsõnaga: „Kõik need muudatused tuleb ellu viia koos kohaliku elanikkonnaga. Lasnamäe elanikud peavad saama öelda – „mina tegin selle!”.”

Mulje, mille ma näituselt kaasa sain, pani mind kahtlemata mõtlema, kuid mitte Lasnamäe teemal. Kuraator räägib arvamustest, kuid ei sõnasta ühtki konkreetset lähteküsimust. Ta avaldab vaid rutakaid hinnanguid nagu „Majad on küll olemas, aga linnakeskkonda ei ole”. Kus on arutluskäik, millel see väide põhineb? Kas piisab vaid aastate lõikes tehtud statistikast, et teha nii suurejooneline järeldus? Milline on siis ihaldusväärne linnakeskkond, mida kuraator kujutleb vastandina sellele, mida näeme Lasnamäel? Kas uus põlvkond arhitekte peaks otsima lahendusi oma eelkäijate tekitatud probleemidele samamoodi eemalseisjatena?

Tõsi, mõned maketid esitasid küll arhitektuuri strukturaalsest tasandist sügavamale ulatuvaid küsimusi. Lasnamäge nagu iga teistki linnaosa Tallinnas iseloomustab selle mitmepalgeline elanikkond, ehitiste kvaliteet ja kvantiteet ning ka kuvand ja tähendus. Ja nagu teisedki linnaosad, on ka Lasnamäe pidevas muutumises. Nii linnaplaneerimise ja -arendusega seotud spetsialistide, poliitilise administratsiooni kui lasnamäelaste huvides on see, et diskussiooni Lasnamäe üle peetakse väärilise süvenemisega ja see on piisavalt ulatuvuslik. Arhitektide seisukohtade väljapanek peab väljendama pühendumust, asetuma sellessesamasse keskkonda, mida on käsitletud. Enamgi veel, kohalike elanike ja erinevate teadmiste kaasamine on sisuka diskussiooni vaieldamatu eeldus. Laiemas plaanis: ülim eesmärk peab olema esitletud seisukohtadele osutatud konstruktiivse kriitika koondamine ja selle lülitamine jätkuvasse tagasisidesse, millest tekib dialoog, mitte üksik sündmus kui kaduv kulminatsioon.

Lasnamäe realistlik visioon on võimalik vaid kõigi asjaosaliste siira ja professionaalse pühendumise korral. See tähendab tehtu piisavat austamist, kohandumist oleviku takistustega ja Lasnamäe kaasamist Tallinna linnakeskkonna-alasesse diskursusesse võimalikult paljudel tasanditel. Ehk, laenates ühe näitusekülastaja sõnu avamisel: „Järgmine kord tulge ikka Lasnamäele, võib-olla tulevad siis veel paremad mõtted.”

Vt samal teemal: Margit Mutso, Hoovid inimestele, tänavad elama, majad korda!” – Sirp, 2. XI 2012, nr 11.
 
Tõlkinud Kadri Klementi

Originaalis saab artiklit lugeda www.seriousplans.com/general/next-time-in-lasnamae.

* Näitus on praegu avatud Lindakivi keskuses (15. XI – 30. XI).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming