Kaduvad kosmosemajad arhitektuurimuuseumis

Karen Jagodin

Frédéric Chaubini fotonäitus „Nõukogude kosmosemajad” arhitektuurimuuseumis 28. III – 6. V. Näituse kuraator on Mait Väljas ja kujundaja Marge Pervik-Kaal. Frédéric Chaubin, Kambodžas hispaanlasest ema ja prantslasest isa peres sündinud fotograaf, on ka prantsuse elustiili- ja moeajakirja Citizen K peatoimetaja. Põhitöö kõrvalt fotograafiaga tegelema hakanud Chaubin on viimasel kümnel aastal pildistanud endiste idabloki maade arhitektuuri, mille kirjeldamiseks kasutatakse enamasti epiteete „grandioosne”, „kummaline”, „kosmiline”, „monumentaalne”, „selle maailma väline” või „dramaatiline”. See ei ole püüd jutustada lineaarselt kogu Nõukogude perioodi arhitektuuri ajalugu. Sellest on võetud välja üks etapp ja toodud nii laiema avalikkuse ette midagi ennenägematut. Omajagu eksotismi ja kurioossuse ihalust on sellesse projekti juba sisse kodeeritud, sest just need emotsioonid olid Chaubini käivitavaks jõuks. Õigupoolest, nagu paljud asjad siin maailmas, sai seegi idee alguse juhusest – ootamatult kätte sattunud raamatust, seal nähtud pildist ja lendu läinud fantaasiast. Ta on kümmekond aastat rännanud mööda endise Nõukogude Liidu vabariike, tulemuseks mööda maailma edukalt ringi rändav näitus ning Tascheni kirjastuselt ilmunud pildiraamat. Nüüd on näitus jõudnud ka Eesti arhitektuurimuuseumisse. Üks olulisemaid võtmeid selle näituse avamisel on Frédéric Chaubini päritolu, fotograafi kultuuritaust. Näitus on „välisvaataja”, läänes elanud inimese uurimus teemal, millega uurijal puudub isiklik kokkupuude. Emotsionaalne avastus pärast raudse eesriide langemist ja idabloki riikide iseseisvuse taastamist on omane kogu lääne maailmale. See on vaatepunkt, kus põhiline on eksootika, kuid sealt ei puudu ka nostalgia, vaimustus ja ehmatus. Uudishimu, kuid ka väike hirm astuda liiga lähedale, põnevus, ühtlasi teadmatus. See näitus sobib suurepäraselt illustreerima kujutlust Nõukogude Liidust kui millestki „suuremast kui elu”, abstraktsest jõust, kelle rindejoone taha on nüüd pääsetud. Ent ekstreemturism ei tohi muutuda liialt ekstreemseks. Fantaasiat Nõukogude Liidu vägevusest toidab ka eksponeeritud objektide valik: valdavalt on tegu avaliku funktsiooniga suuremahuliste hoonetega, millel pole inimmõõtmelisusega suurt tegemist. Eks kõnele see eelkõige süsteemist ning selle valikutest, sotsiaalse utoopia rajamisest nii, et kõik saaksid seda kogeda ja tunda.

Ajalooliselt pole veidruste näitamine muidugi midagi uut: lääne turistile mõjuvad Chaubini kosmosemajad sama eksootiliselt kui renessansiinimesele Wunderkammer’i külastamine. Chaubin teeb tänuväärset tööd teadvustamise vallas, sest olgem ausad, enamik läänes arvab siiani, et me linnu täidavad kilomeetrite viisi vaid nn hruštšovkad. Näitusel eksponeeritud objektid mahuvad kõik professionaalse arhitektuuri alla, välja on jäetud idabloki maadel selline laialt levinud nähtus nagu isetekkeline arhitektuur, mille hulgast kindlasti leiaks pildistamiseks piisavalt veidrusi ja huviväärsusi.

Fotograafina on Chaubin vaatleja: kõik kaadrid on detailselt komponeeritud, objektid hästi valitud ja kontrastselt esile toodud. Viimane on lihtne olnud, sest enamik hooneid ongi ehitatud ümbrusega vastandudes: sageli laiub hoone ümber vaid tühi maastik, mis võimendab ajatuse ja ruumituse niigi tekkivat emotsiooni.

Tüpoloogiliselt üles ehitatud näitus on orienteeritud visuaalsele elamusele, mistõttu arhitektuuriteadlasena pean siin suurimaks puudujäägiks vähest objektidega seotud teavet. Ilmselgelt erineb niivõrd suure territooriumi pealt valitud ehitiste puhul kultuuritaust, mistõttu võib küsida, kui palju on ikka ühist Baltimaade ja Kesk-Aasia arhitektuuril. Chaubin ise peab selleks ühisnimetajaks nõukogude arhitektuuri. 1970.-1980. aastate viimast meeleheitlikku püüet ehitada üles kommunistlikku utoopiat, mis vormiliselt väljendubki eri regioonides valitsenud erinevates eeskujudes: konstruktivistlik Jalta sanatoorium, ekspressionistlik Thbilisi Õnnepalee või suprematistlik laagrikompleks Karjalas. Omaette ansambli moodustab ka retooriline arhitektuur: betoonist leekidega dekoreeritud Kiievi krematoorium, Kaliningradi Nõukogude Maja „Suure vennana” sind jälgiv ilmekas fassaad või katusele maandunud „ufolaevaga” Kiievi Tehnoloogiline Instituut.

Näituse formaati pole mahtunud tänaseks iseseisvunud riikide erinev suhtumine nõukogude pärandisse. Fotodel kujutatu järgi võib vaid aimata, millised hooned on veel kasutusel, millised mitte. Eestis on tolleaegse arhitektuuri kaardistamiseks loodud eraldi riiklik programm, mis peaks tagama väärtusliku osa analüüsimise ja säilimise. Oleks huvitav teada, kas Gruusia on oma teedeministeeriumi hoones mingit väärtust näinud või selle lausa arhitektuuripärandiks nimetanud, nagu oleme meie teinud näiteks näitusel eksponeeritud linnahalliga. Milline võiks olla Armeenia kultuuripoliitika seisukoht kunagise presidendi erapuhkekodu teemal? Kas see on ka kultuuripärand? Näitusel eksponeeritud Eesti objektid ei paku selles vallas üllatust. Tegemist on pigem laialt teada hoonetega, millest enamik on kohalikku arhitektuurilukku põhjalikult sisse kirjutatud. Siinse näituse tarvis on Eesti osa ka spetsiaalselt laiendatud: suurte avalike hoonete kõrval (rahvusraamatukogu, Pirita TOP, Rapla KEK, Tehvandi suusabaas jt) on näituse väikseimad objektid pärit just siit (Villa Valeri I ja II ning Ministrite Nõukogu Valgeranna puhkebaasi kaks hoonet).

Seda, et regiooniti erineb suhtumine nõukogudeaegsesse ehituspärandisse kardinaalselt, on intervjuudes tunnistanud ka Chaubin ise. Eestis on üsna tavapärane, et toonast ehituspärandit eksponeeritakse arhitektuurinäitustel ja tehakse endiste tipparhitektide personaalnäitusi. Kuid ei pea vaatama kaugele, et kohata tunduvalt mitmeplaanilisemat kultuurilist suhtumist nõukogude pärandisse – ja mitte ainult tavakodaniku emotsionaalsel tasandil, vaid ka professionaalsel, teaduslikul ja insitutsionaalsel skaalal.

On selge, et paljude näitusel eksponeeritud hoonete eluiga hakkab läbi saama. Muutunud poliitilistes ja majanduslikes oludes ei leita pompoossetele kompleksidele enam rakendust. See omakorda viib mõtted tänavuse Eesti ekspositsiooniga Veneetsia arhitekuuribiennaalilgi tõstatatava küsimuseni: kui pikk on ühe hoone eluiga?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht