Kallion. Tallinn

Tallinna väljaehitamine olümpiaks 1971–1979

KARIN HALLAS-MURULA

Vabanemisjärgses eufoorias värviti nõukogude aeg mustvalgeks ja kõigele, mis sel ajal toimunud oli, hakati naeruvääristavaid epiteete leiutama. 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati korraldamine Tallinnas tembeldati küll Potjomkini küla ehitamiseks, kolossaalse dekoratsiooni loomiseks, propagandaolümpiaks ja milleks kõigeks veel. Väliseestlastele oli see „Nõukogude okupatsiooni põlistamine“. Olümpiaregatiga seoses avanes maailmale võimalus rääkida Eesti okupeerimisest. Osa riike avaldaski erineval moel protesti, näiteks kuue riigi (Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Šveits ja Taani) esindajad tulid küll Tallinna regatile, kuid võistlesid mitte oma riigi, vaid olümpialipu all. Kokku külastas regatti 23 riiki. Kuid üldine Moskva olümpiamängude boikoteerimine (üle 60 riigi) ei tulenenud siiski Eesti okupeerimise faktist, vaid Nõukogude vägede viimisest Afganistani 1979. aasta detsembris. Selleks ajaks olid suurele hulgale osavõtjatele mõeldud olümpiaehitised juba peaaegu valmis nii Moskvas kui Tallinnas.

1970. aastatel juhtisid Eestit EKP Keskkomitee eesotsas Johannes Käbiniga ja ENSV Ministrite Nõukogu (tollal esimeheks Valter Klauson). Ilma nende otsuste või kooskõlastuseta ei toimunud Eesti NSV-s midagi. Kuid olümpia purjeregati korraldamine Tallinnas ei olnud nende initsiatiiv, ammugi mitte Moskva direktiiviga Eestile pähe määritud propagandaüritus. Initsiatiiv tuua olümpiaregatt Tallinnasse tuli spordiringkondadest ja Tallinna linnalt, mida juhtis Ivar Kallion, tollase ametinimetusega Tallinna Linna TSN Täitevkomitee esimees. Sportlastele on olümpiamängud unistuste võistlusareen, olgu riigikord milline tahes. Sellise rahvusvahelise suurürituse korraldamine on igale riigile väga suur asi, eriti aga suletud nõukogude ühiskonnas. Tallinna regatis nähti võimalust linna eelisolukorras kaasaegsemaks ehitada ja mis tähtsam – suletusest välja murda. Olümpiaregatt tähendas välismaailmaga suhtlemises märkimisväärset avanemist.

Siinne artikkel põhineb Ivar Kallioni mälestustel. Kirjapandu puudutab just neid kaheksat aastat (1971–1979), mil ta olümpiaregati ettevalmistusega tegeles. Neid pole avaldatud, ta ei kirjutanud neid selle eesmärgiga, vaid selleks, et ajaloo jaoks saaks asjad kirja pandud „nii nagu need olid“.

Algus

Olümpia sai Ivar Kallioni tööks kolm kuud pärast tema linnapeaks (täitevkomitee esimeheks) valimist. „See oli 15. septembri 1971. a. päikeselisel pärastlõunal, kui minu kabinetti sisenes Tallinna Linna TSN TK Kehakultuuri- ja Spordikomitee esimees Raimond Hallik ja teatas, et eelmisel päeval, 14. septembril, vaatas NSV Liidu Olümpiakomitee läbi Moskva Linna TSN Täitevkomitee ettepaneku Moskva esitamise kohta 1980. a. XXII Olümpiamängude läbiviimise kohaks. Raimond Hallik küsis minult, kas ka Tallinn jätkab võitlust oma ammuse unistuse – olümpiaregati linnaks saamise eest.

Pikemalt mõtlemata vastasin tema küsimusele jaatavalt.“ Nii algavad Ivar Kallioni mälestused.

Et see aga loomulikult linnajuhi otsustada polnud, siis helistas ta kohe Käbinile. Käbin olevat vastanud, et tema oleks põhimõtteliselt päri, aga tuleb küsida Valter Klausonilt. „Et ära kasutada teatud mõttes üllatuse momenti ja mitte anda võimalust eelnevaks nõupidamiseks ja aruteluks ning kätte saada nõusolek ja „jah“ sõna, valisin ma kohe pärast telefonikõnet Käbiniga Ministrite Nõukogu esimehe Valter Klausoni telefoninumbri. [—] Loomulikult ma ei öelnud Klausonile, et Käbini nõusolek sõltub tema arvamusest. Ma lihtsalt ei julgenud talle aega jätta kahtlemiseks ja seepärast põrutasin kohe välja, et Käbin on nõus ja kas ka temal midagi minu ettepaneku vastu ei ole. Klauson pomises midagi ebamäärast, aga Käbini seisukoha vastu vaidlema ka ei hakanud ning vastas lõpuks: „Noh, ladna, võtke otsus vastu, eks pärast vaatame!“ Minule rohkemat tarvis ei olnudki.“

On imestatud, kuidas Tallinna olümpiapurjespordikeskuse arhitektuurikonkurss (1973) toimus enne Moskva olümpialinnaks kinnitamist. Pirita üldplaneering tehti veelgi varem, 1972. aastal (arhitektid Rein Riitsaar ja Lorenz Haljak Eesti Projektist). Tallinna edu pandiks osutus just see, et ei oodatud lõplikke otsuseid, vaid asuti kohe tegutsema. Tänu riskimisele saadi juurde kolm lisa-aastat 1971–1974, mida Kallion nimetab „põranda­alusteks aastateks“. Selle aja jooksul hakkasid tööle paljud komisjonid, alustati ehituste kavandamist ja Tallinna reklaamimist välisriikides. Kui 1972. aastal võeti valitsuses vastu otsus rajada Piritale puhke- ja spordikeskus, siis polnud seal veel sõnagi olümpiast. Lihtsalt leiti, et nüüd oleks aeg Piritat arendada.

Moskvaga konkureeris olümpialinnaks ka Los Angeles, purjeregatti aga tahtsid korraldada Leningrad, Riia, Klaipeda, Odessa ja Sotši. Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsus tuli 1974. aasta oktoobris.

50 olümpiaobjekti

Kes vähegi teab, mida ja kui palju lisaks Pirita purjespordikeskusele, linnahallile ja Olümpia hotellile Tallinnas aastatel 1971–1979 ehitati, ei saa kuidagi kasutada väljendit „Potjomkini küla“. Olümpia jaoks ja selle sildi all ehitati Tallinnas üle 50 ehitise ja rajatise, kõik reaalsed ja tänini olemas. „Linna eelarve maht oli minu esimesel tööaastal ainult 55 miljonit rubla ja sellest pidi jätkuma kõigile ja kõigele: linna ehitamiseks ja arendamiseks, kõigi linnamajanduse harude finantseerimiseks, kõigi vajaduste katmiseks. Tallinnal oli sel ajal aga puudu paljust, mis ühest linnast kaasaegse suurlinna teevad. Olin teadlik, et need linnad, mis olid varem võtnud endile olümpiamängude korraldamise, tegid mängudeks ettevalmistamise aastatel oma arengus sammu, mis mitmekordselt ületas tavalises korras selle aja jooksul saavutatava,“ kirjutab Kallion.

Tallinna olümpiaregatiga seotud ehituste kogumaksumus oli lõpuks 223 miljonit rubla. Raha tuli Moskvast, olümpiafondist ja üleliidulistest ministeeriumidest. Teletorni ehitust finantseeris NSVL siseministeerium, uut lennujaama tsiviillennundusministeerium, seetõttu projekteeriti need ka Venemaal.

Ainuüksi Pirita purjespordikeskusesse kuulus 18 ehitist ja hoonet: jõe- ja meresadam 470 jahile, jahtklubi, ellingud, töökojad, pressikeskus ja 632 voodikohaga hotell. Jõe vastaskalda tribüünid olid mõeldud 5000 pealtvaatajale. Vastavalt Rahvusvahelise Olümpiakomitee standarditele ehitati kompleksi ka kirik, mida Moskva ei saanud ära keelata.

Kalda kindlustamisega laiendati Pirita teed ning ehitati uus Pirita sild. Pirita sai kaubanduskeskuse, rannakompleksi ja telefonikeskjaama, rekonstrueeriti velodroom, Pirita klooster korrastati kontserdipaigaks. Laiendati Miiduranna sadamat, ehitati palju uusi tehnovõrke. Olümpiatrassiks saanud Narva maantee muutus tundmatuseni: uute objektidena lisandusid peapostkontor, Eesti Energia arvutuskeskus Kreutzwaldi tänava nurgal, teenindusministeeriumi projekteerimis- ja tehnoloogiabüroo Maneeži tänava nurgal, ETKVL-i kompleks Narva mnt 13–21, pedagoogilise instituudi juurdeehitus, merelaevanduse insenerikorpus Narva mnt 47, elumajad Narva mnt 33–37 ja 46–48.

Väga suur asi oli Tallinna alla suurte kanalisatsioonikollektorite rajamine. Paljassaarel anti käiku linna puhastusseadmete esimene ehitusjärjekord, ehitati sügavmere väljalask. Lahe puhtuse parandamisele aitas kaasa ka selle reostamise lõpetamine tselluloositootmise jäätmetega.

Muidugi mäletatakse ka vanalinna erksaks värvimist ja Poola restauraatoreid. Linnahalli puhul on hea sõnaga meenutatud helisalvestusstuudio ehitamist ja sisseseadet, teleinimesed mäletavad 1978. aastal olümpiaga seoses tulnud tehnikat, millega sai värvilisi telesaated teha. Kultuuriprogrammi sildi all lülitati olümpiaehitiste programmi lisaks Pirita kloostrile ka dominiiklaste kloostri renoveerimine vabaõhuteatriks. „Eestlased on läinud nii ahneks, et tahavad endale olümpiarahadega ka kloostreid ehitada,“ näägutati Moskvas, aga olümpia oli liiga tugev trump, et keegi julgenuks kätt ette panna.

Vaidlusi tekitas olümpiaks ehitatava hotelli nimeküsimus, variandid olid Moskva, Leningrad, Narva ja Rahu, kuid pingutustega läks siiski läbi Olümpia. Pugejalikke ettepanekuid tuli ka Eestist. Olümpiaaegse linnakujunduse kavandid meeldisid Moskva orgkomiteele väga, kirjutab Kallion. „Kes aga meiega üldse rahul ei olnud, see oli partei Tallinna linnakomitee. Seal öeldi, et Moskva ei tunne meie olukorda ja nõuti sinise värvi kasutamise viimist miinimumini nii linna kujundamisel kui ka olümpiatrassi Pirita tee ja olümpiaobjektide värvilahenduste juures. Nii tuligi purjespordikeskuse ellingute juures esialgu ettenähtud sinine värv asendada rohelisega.“

„Väärib allakriipsutamist, et me ei ehita midagi ainuüksi olümpiaregati pärast,“ kirjutas Ivar Kallion 1978. aastal raamatus „Kodulinn Tallinn“. Seda kinnitab ka Dmitri Bruns, Tallinna peaarhitekt 1960–1980: „Algusest peale lähtuti kahest põhiprintsiibist: ei ehitatud midagi sellist, mida pärast regatti enam ei vajatud, ei tehtud midagi, mis võiks piirata planeeritud elamute, lasteasutuste, koolide, haiglate, kaupluste jms vahetult tallinlaste elutingimusi mõjutavate ja heaolu parandavate objektide ehitamist“.¹

Ja enamik olümpiaehitistest on kasutusel tänini. Probleemid näiteks purjespordikeskuse ja linnahalli puhul pole sugugi tekkinud neist ehitistest endist, vaid enamasti hilisemate juhtide suutmatusest neid ajale vastavalt kohandada.

Tallinn läände, lääs Tallinna

Aastatel 1973–1977 külastas Tallinna 516 välisdelegatsiooni, ajakirjanikke, TV võttegruppe – suur hulk nõukogude aja kohta. „Moskvale sai harjumuseks külalistega tegeleda. Puhkepäevadeks saadeti nad aga Tallinna, sest teati, et siin osatakse neid vastu võtta, siin on Viru varietee, soome saunad ja korralik teenindamine,“ kirjutab Kallion.

Tema enda olümpia-eelsed välisreisid viisid korduvalt Müncheni olümpia (1972) regatilinna Kieli, Veneetsiasse, Szolnokisse, Schwerini ja Kotkasse, millest olid saanud Tallinna sõpruslinnad, ning Montreali olümpiamängude (1976) regatilinna Kingstoni. Just sel ajal sai sõpruslinnade liikumine tõelise hoo sisse. Kotkaga olid sõprussuhted juba varem, kuid just Kallion kirjutas alla ametliku linnadevahelise sõpruslepingu (1978).

Muidugi kontrollisid kõiki neid sõitmisi julgeolekuorganid. Pärast üht Kieli-sõitu kutsus Käbin Kallioni vaibale. Pahanduse põhjuseks oli parteiorganitega kooskõlastamata intervjuu Põhja-Saksa televisioonile. Vastavad organid olid teinud Käbinile koheselt ettekande ja Saksa ajalehed tema lauaservale poetanud. Kui kohutav: Lääne-Saksa ajalehes kirjutati, et Tallinna linnapeaga võib kõikidest probleemidest rääkida. „Asi oli arvatavasti selles, et ühel pidulikul vastuvõtul kohtusin ma kolme Lääne-Saksamaa ministriga ja vastasin lahkelt nende pärimistele elust Hansalinnas Tallinnas. See aga ilmselt Käbinile ei meeldinud,“ kirjutab Kallion.

Kallioni sidemed välismaaga kasvasid ülemustele probleemiks. Esimene pauk tuli pärast Kotka päevi 1978. aasta oktoobris. Soomes käis tookord terve laevatäis eestlasi, umbes 230 inimest. Kuna ansambli Apelsin kõigile liikmetele välisviisat hankida ei õnnestunud, siis võeti kaasa ansambel Fox, mille kaks liiget (Tõnu Sepp ja Raivo Parind²) Rootsi põgenesid. Nõukogude grupijuhid pidid välismaale ärahüppamisi ära hoidma, justkui oleks võimalik inimesi paelaga kinni siduda, olgu neid või 200. Kotkast tulles arvati, et nüüd saab Kallion ametist lahti, kuid läks veel aega. „Pealiskaudse suhtumise eest välismaale sõitva kontsertgrupi komplekteerimisse ja nõukogude kodanike käitumisreeglitest kinnipidamise mittekindlustamise eest kontsertgrupi liikmete poolt“ – nii kõlas Kallionile 1978. oktoobris antud EKP Keskkomitee parteilise karistuse ülikantseliitlik formuleering.

Olümpiaregati küsimusi arutati regulaarselt ministrite nõukogu presiidiumil ja partei keskkomitee büroos. „Kui meie Ministrite Nõukogu Presiidiumil arutati olümpiaehituse kallinemist, siis pandi mind aruandjaks ja püüti linna täitevkomiteed teha süüdlaseks kõigis pattudes ja puudustes nii projekteerimise kui ehitustööde käigus, ehituste materjalidega varustamisel ja ka ehituse kallinemises. Küsimuse arutamise ajal saabus Tallinnasse Moskva rongiga org-komitee „Olümpia-80” esimehe asetäitja kapitaalehituse alal I. Kozulja, kes tuli kohe Toompeale. Kuulanud veidi aega arutelu käiku, palus ta sõna ja ütles, et ei saa arutelu käigust aru. Ehituse maksumus on kasvanud kõigil olümpiaobjektidel ja ei ole vaja raisata aega vaidlemise peale, vaid on vaja esitada uued eelarved ja jätkata tööd. Kirves oli minu pea kohalt selleks korraks veidi kõrvale nihutatud.“

Kui 30. oktoobril 1978. aastal järjekordselt partei keskkomitee büroos olümpiaehituse käiku arutati, määrati aruandjaks jälle Kallion. „Kui ma enne arutelu algust küsisin, miks pean aru andma mina, aga mitte Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja kapitaalehituse alal Bruno Saul, siis vastati mulle, et kes selle õnnetuse meile kaela kutsus, see ka andku aru. Seega oli olümpiaregatt Tallinnas kõrgel tasemel kuulutatud õnnetuseks ning oli alanud süüdlaste otsimine.“

„Ilmselt oli minu ja täitevkomitee iseseisvus, julgus ja liigne agarus jätnud tagaplaanile parteiorganid, kes ise oleksid pidanud olema kõige ideeliseks, suunavaks ja juhtivaks jõuks, ning see oli ületanud kriitilise piiri. Oodati ja otsiti ainult ajendit või põhjust, et sellisest tülikast tegelasest vabaneda. Ja see põhjus leiti,“ kirjutab Kallion.

„Tallinna olümpiaaegne linnapea“ ütlevad need, kes tema lahtilaskmise aega täpselt ei mäleta. Aare Laanemäe kirjutab: „Imestama pani Kallioni puhul seegi, et ta kirjutas kõik oma kõned ise valmis ja seejärel peast ette kandis. Mäletan ühte sellist esinemist Tallinna olümpiaregati avamisel.“³ Kirjutaja kahjuks eksib siin, seda esinemist ei olnud. „Olümpiaregati avamist vaatasin ma juba Pirita jõe teiselt kaldalt,“ kirjutab Kallion. Ta lasti ametist lahti 12. juunil 1979. aastal, pärast mida ei tohtinud tema nime ajakirjanduses mainida, selline oli EKP Tallinna Linnakomitee esimese sekretäri Rein Ristlaane korraldus.

Arvatavasti ei oleks Kallioni maha võetud, kui Käbin oleks 1979. aastal endiselt parteijuht olnud. Pahandamistele vaatamata toetas ta Kallioni. Kuid kui 1977. aastal Moskvas nn Eesti küsimusega tegelema hakati, siis langes Käbin ebasoosingusse. 26. juulil 1978. pandi tema asemele Venemaa eestlane Karl Vaino, kes jäi Eesti ajalukku venestamise uue laine parteitruu aktivistina.

Ivar Kallion oli populaarne juht, kuulas inimesi ja kui sai, siis aitas, põimis oma ladusatesse kõnedesse tihti huumorit (ta kollektsioneeris igas vormis nalju), innustus sellest, mida tegi, oli seltskonna hing. 1978. aastal oli Tallinn muutustes: olümpiamängud ukse ees, tuttavaid välisriikidest regatile tulemas. Kallion oli esile tõusmas, aga just seda ei saanud nõukogude ühiskond lubada. Ei kannata eestlane tänagi, kui teisel hästi läheb.

Loomulikult ei olnud Kallion oma tegemistes üksi. Arnold Green, Oleg Sapožnin, Dmitri Bruns ja väga paljud teised tegid olümpiaregati nimel palju ära. Keegi neist ei mõelnud sellega „Nõukogude okupatsiooni põlistada“. Tallinnale loodud kuvand oli eelkõige „iidne, aga alati nooruslik“ mere- ja hansalinn.

Tunnustuse „Tallinna linnale osutatud eriliste teenete eest“ sai Kallion viisteist aastat hiljem. Seda linna teenetemärki hindas ta kõrgelt.

Jah, ta oli parteilane. Jah, ta kuulus nõukogudeaegsesse nomenklatuuri. Oli nõukogudeaegne juhtiv töötaja. Minu isa.

1 D. Bruns, Olümpiaregatt tõi 30 aastat tagasi pealinnapilti palju uut ja head. – Kesknädal 8. XII 2010. Olümpia tulekust Tallinna, purjespordikeskuse projekteerimisest ja sellega seotud positiivsetest, aga ka piinlikest juhtumitest mõne Eesti arhitektiga, kes oma purjespordikeskuse konkursil teiseks jäänud projekti Moskva kaudu läbi suruda üritasid, kirjutab Bruns põhjalikumalt oma raamatus: Dmitri Bruns. Tallinna peaarhitekti mälestusi ja artikleid. Tallinn, 2007, lk 42–63.

2 Need nimed leidsin Jaak Pihlau infoküllasest artiklist „Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad II“ – Tuna 2003, nr 2.

3 A. Laanemäe, Ussipesa Tõnismäel ja teisi meenutusi. Tallinn, 2015, lk 94.