Kas mineviku jäänuk või tänapäeva unelm?

Tartu Hiinalinna aiamaadel on elatud pool sajandit oma elu, kuid toimivat ja omapärast ökosüsteemi ootavad ees muutused.

KERTTU KUSLAP

Maria Kilgi näitus „Шанхай, viimane lennuk“ Tartu vaksalis kuni 7. IV.

Tartu raudteejaamas avatud Maria Kilgi näitus „Шанхай, viimane lennuk“ on keskendunud inimeste lugudele ning nende seosele Jaamamõisa taguse piirkonnaga, kohalikus kõnepruugis Shanghaiga. 40 värvilist pilti üksteise kõrval näitavad, et inimesi on palju ja nende taust kirju. Lugedes fotode kõrvalt nende lugu, kohtute inimestega Poolast, Venemaalt, Eestist, Kasahstanist ja mujalt. Fotograaf on ilmselgelt lähenenud igale inimesele personaalselt ning ükski lugu ei kordu. Näituse avamisele tuli kohale terve ootesaali täis rahvast ning aednikest, kelle pildid ja lood seal seinal ripuvad, said justkui staarid. Harva olen sattunud Tartus üritusele, kus on vene ja eesti keelt kõnelevaid inimesi koos enam-vähem võrdsel arvul. Taustaks mängis mõnus vene klassika, ruumi kaunistas slaavi mustriline vaip, laual ootasid hoidistest tehtud suupisted – ainukordses atmosfääris kohtusid kultuurid just nii nagu Hiinalinnas.

See näitus on justkui peatus, sobiv koht kokkuvõtte tegemiseks. Kasvasin üles nende aiamaade vahel matkates. Kasvav huvi looduspärase aianduse vastu on mind viinud sellesuunaliste õpinguteni ning sidunud mitmete projektidega Eestis ja mujal. Pall hakkas veerema 2017. aasta jaanuaris projekti „Horizon 2020“ töögrupis, kus käsitleti teemat „Hooletusse jäetud paikkonna taastamise looduspärased lahendused“. Projekti eesmärk oli muuta paikkond turvalisemaks, inimese tervist toetavaks, keskkonnasõbralikuks ning lahendada ühtlasi mõned sotsiaalsed probleemid. Süvenesin planeeringutesse ja uuringutesse ning kogesin oma üllatuseks, et ametnikel polnud aimugi Jaamamõisa paneelmajade taga toimuvast elust. Pärast seda projekti, mis sisuliselt käima ei läinudki, tuli mul koos Karin Bachmanniga pähe mõte, et olemas võiks olla hea tahte saadik ehk inimene, kes tunneb piirkonda rohujuuretasandil ning vahendab aednike ja linna suhtlust. Sukeldusin dokumentidesse ja suhtlesin bioloogide, poliitikute, urbanistide, venekeelsete kogukondade jt, keda võiks huvitada piirkonna ajalugu ja tulevik. Nende uskumatult soojade, nutikate ja eredate inimeste kohta võiks igaühest eraldi artikli kirjutada.

Hiinalinna põlengute pärast mures päästeameti kiri ärgitas eelmise aasta märtsi lõpus linnavalitsuse tegema esimesed sammud piirkonna puhastamiseks ja ohutuse tagamiseks. Aprillis telliti aedu keskelt läbiva tee planeerimine 1974. aasta magistraali kavandi põhjal, mis on üldplaneeringusse kantud aastal 1996. Rutakatele sammudele vastukaaluks kutsusin kokku kohalike koosoleku, et näha, kui palju on tegutsevaid aiapidajaid ja mida teavad nad piirkonda puudutava planeeringu kohta. Mul ei lähe iial meelest, mida nägin, kui rattaga sinna kohale sõitsin: vanemad daamid ja härrad siirdusid kokkulepitud koosolekupaika, naistel huuled värvitud, soeng peas, meestel pintsak seljas. Vaid nädala eest olin öelnud ühele inimesele, et koosolek tuleb, kuid kohale oli tulnud üle 70 inimese. Olen selles piirkonnas küll sageli käinud, kuid ei osanud sellele vaatamata ettegi kujutada, palju neid aiamaade labürindis olla võib. Praeguseks on kirja pandud üle saja aialapi, kus tegutseb kaks-kolm inimest, kuid kaardistamine on pooleli ja hinnanguliselt võib lõplik arv olla kolmekordne.

Aiapidajaid vaevavad aastakümneid vanad prügiväljad ning regulaarselt rämpsu juurdetoojad. Suur osa sellest jõuab õnneks taaskasutusse: rehvidest saavad peenrad, ustest sillad, vanadest akendest klaasmajad jpm.

Talvi Põldmaa

Eelmise aasta aprillis organiseerisime Tartu heakorra talgute pühendunud eestvedaja Madis Tammeoruga koristusaktsiooni ka Hiinalinna aiamaade piirkonnas. Nii linnast kui ka aedadest tuli rahvast oodatust rohkem ning vahvate abilistega jätkus prügikoristus ka nädal pärast talgupäeva. Tegu on fenomenaalse nähtusega: Tartu külje all on elutsetud 55 aastat, kasutusele võetud 30 hektarit ning rajatud peaaegu 300 aeda. Vaid ühe kilomeetri kaugusel säravast Eesti Rahva Muuseumist on aiad, mis pole vaid peenramaa, vaid ka kultuur, kogunemiskoht, suvila, tuvila, mesila – midagi kaunist ja haruldast! Piirkonnal on lastud kujuneda omasoodu, kuid inimesed on kogu selle aja jooksul hoolitsenud maa, oma tervise ja vaba aja eest ise. Enamik aiamaade rajajaist olid 20ndates noored aktivistid, kes on praegu juba üle 80aastased. Mõelda, et nad kolivad kuhugi mujale ja alustavad maaharimist uuesti nullist, on absurdne. Kui 20 aastat tagasi oleks loodud erineva taustaga aednikele suhtlusplatvorm ning linn oleks pakkunud legaalselt asendusmaad, nagu praegu, oleks olukord täiesti teistsugune.

Päev enne heakorratalguid kohtusin juhuslikult plakateid üles pannes Maria Kilgiga ning kutsusin ka tema kaasa lööma. Ta tuli koos oma väikese poja ja kaameraga ning oli edaspidi üks sagedasemaid külalisi aiamaade looklevatel teedel. Seejärel hakkas ta Hiinalinna aiamaade Facebooki lehel pidama fotoblogi ja üles kirjutama inimestelt kuuldut. Suuresti tänu tema aktiivsusele tekkis üha laiem huvi piirkonna ja seal toimuva vastu. Viisin huvilisi aiamaade vahele jalutama, tihti kohtasime rõõmsameelseid ning avatud südame ja aiaväravaga kohalikke, kes tutvustasid hea meelega oma tegemisi. Ka paljud kunstnikud on aidanud kohalikega koostöös aedu rõõmsamaks ning värvilisemaks teha.

Tänu Tartu linnavalitsuse kiiretele otsustele on paljudki asjad liikuma hakanud ning lisaeelarvest eraldatud raha toel põlenud aiamajakesed ja vanad prügimäed likvideeritud. Vaid ühe aastaga on Shanghaist saanud turvalisem ja meeldivam paik nii kohalikele kui ka linnarahvale. Ainulaadse piirkonnaga on soovinud tutvuda paljud ajakirjanikud nii Eestist kui välismaalt, mitmete erialade üliõpilased ja isegi linnaametnikud-poliitikud on käinud matkamas ja inimestega suhtlemas. Põlengurusude eemaldamisele lisaks võeti maha võsa, kaevati kraave ja likvideeriti veel tonnide kaupa aastakümneid seisnud prügi, et valmistada ette uudismaa. Linnaaiandusmaa on Tartus lisatud üldplaneeringusse tänu MTÜ Maheaed järjepidevale tegutsemisele.

Selle aasta alguses tutvustati linnavalitsuse tegevusplaani teha kahe aasta pärast Põhja puiestee läbimurre ning anda uus maa kasutada neile, kelle aiamaad jäävad tee-ehitusele ette ning on kolimise korral eelisjärjekorras. Seejärel võetakse ette teised aednikud, kes tahavad kolida pikemaajalise garantiiga maale. Teest kõrvale jäävate aiamaade kohta tehakse viieaastane leping, mis lõppedes uuesti üle vaadatakse ja võib olla ka uuendatakse. Tee jaoks tuleb vabastada umbes 15 aeda ning seda katsutakse teha võimalikult inimlikult. Kuigi vaikne idüll ja linnulaul on selle plaaniga hukule määratud, ei juhtu see üleöö ning uus maa on uus algus ja hingus paljudele. Lubatakse ka majakesi ehitada ning viljapuid istutada, samuti kaasatakse maastikuarhitekt ala planeerima ning luuakse MTÜ, et panna alus linna ja elanike ametlikule koostööle. Loodetavasti kujuneb MTÜst sama värvikas ja mitmekülgne sünergias toimiv kollektiiv, kui on olnud selle makromudel ehk Hiinalinna aiamaad.

Olen ise loonud kaaslastega kogukonnaaia Vaksali tänavale raudteejaama lähedal ja näinud, et inimesed tahavad aega veeta õues, koos teistega ja mõtestatult midagi teha. Nägin, kuidas selline tegevus seob eri rahvusest ja sotsiaalse taustaga igas vanuses inimesi ning kuidas ühest uinuvast asfaltplatsist saab sündida midagi olulist ja südamelähedast. Kahjuks suri eksperiment üheaastasena ja selle asemel laiutab taas parkla. Kurvalt lammutasime oma kasvuhooned, peenrad jms, kuid sellest kasvasid välja Aleksandri ja Emajõe aed ning minu tee viis Hiinalinna aiamaadele. Olime seal bussipargis tegutsema asudes keskeltläbi sama noored, kui olid kord Hiinalinnas võsa maha raiunud ja piirdeid rajanud inimesed oma ruumi luues, ning sama julged, teadmata midagi üldplaneeringust ega piirkonna tulevikust. Me ei teadnud, mismoodi saaks teisiti. See ongi üks põhjus, miks Hiinalinna tulevik nii hinge kriibib. Raske on luua vahvaid uusi kogukonnaaedu, kui tead, et midagi vinget on ideaalses paigas ehk kaks kilomeetrit kesklinnast juba olemas!

Minevikku ei saa muuta, kuid saab hoolitseda selle eest, et kõik, keda huvitab linnaaiandus, leiaksid vajaliku info, saaksid maad ega peaks pidevalt valvel olema, ega keegi tule ära ajama. On lootust, et Tartu linnas nüüd selles suunas püritaksegi. Miks siiski hävitada juba toimiv ökosüsteem ja ehitada uus, kui vana annab paremaks teha ning arendada? Siis saaksime uhkelt öelda: näete, meie oleme nutikamad, oskame hinnata inimeste rasket tööd, vaeva ja pealehakkamist, näeme selles väärtust.

Aasta Hiinalinnas on olnud töökas, värvikas, seiklusrohke, südamlik ning loodan, et enamik eakamaid aednikke saab rahus elu viimased aastad sealsamas kohas veeta ja et toimuks positiivne muutus nii mõttemustrites kui ka piirkonnas. Aiamaade elust osasaamiseks soovitan alustuseks ära käia Tartu raudteejaama näitusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming