Kas pärand kuulub rahvale, riigile või maailmale?

Riin Alatalu

Suur hulk UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud objekte elab päevast päeva oma elu, nimekirja kandmisega on aga võetud rahvusvaheline vastutus pärandi säilimise eest.        Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi peab riik tagama rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Inimkonna suurima rikkusena on tähtsustatud ka kogu maailma kultuuri- ja looduspärandit. Pärandi hoidmiseks on välja töötatud hulk dokumente ning eri tasanditel moodustatud mitmeid ameteid. Kõige olulisem rahvusvaheline dokument on 1972. aastal vastu võetud UNESCO kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, tänaseks on selle ratifitseerinud juba 187 riiki ja võib julgelt väita, et tegu on rahvusvahelise poliitika ühe populaarseima kokkuleppega. Eesti on praegu, s.t aastatel 2010–2013, maailma muinsuskaitsepoliitikat suunava UNESCO maailmapärandi komitee (edaspidi WHC) liige, sestap on ajakohane vaagida maailmaorganisatsiooni nõrkusi ja tugevusi. 

        

UNESCO – õilis missioon või poliitiline tööriist         

Konventsiooni tuntuim väljund on maailmapärandi nimekiri, kuhu on kantud 725 kultuuri-, 183 loodus- ja 28 segapärandi (kultuur + loodus) objekti.1 Suuresti kriiside ja hädadega tegeleva UNESCO süsteemis on nimekiri üsnagi erandlik autahvel. Nimekirja laiem eesmärk on tunnustada, väärtustada ja kaitsta peale sinna kantud paikade ka inimkonna pärandit laiemalt.         

Nimekiri ei ole paraku ainult õilis missioon, vaid ka tõhus tööriist vastuolulistes rahvusvahelistes ja kohalikes poliitilistes ambitsioonides, ida-lääne, suurte ja väikeste riikide, arengu ja traditsioonide konfliktides.  Nimekirja pürgivad kõik riigid, kuid erinevatel põhjustel: kes rahvusvahelise tunnustuse ja reklaami nimel, kes kohalikul tasandil parema kaitse tagamiseks, turismi edendamiseks või rahastamise lootuses. Äärmuslikel juhtudel nagu näiteks Tai ja Kambodža või Serbia ja Kosovo puhul lausa piiritülide lahendamiseks.2 Kandideerimine 21-liikmelisse komiteesse on rohkem poliitiline kui erialane ambitsioon. Ja muidugi on pärandi  väärtustamine hea „pehme“ teema, millega võita südameid koduses parteipoliitikas ja luua positiivset kuvandit rahvusvahelises suhtluses. Iseasi muidugi, kui tihti jõutakse sõnadest tegudeni.     

Jeruusalemma, Kosovo serbia kirikute ja Preah Viheari templi puhul pole kahtlustki, et maailmapärandi nimekiri on ühtlasi maailmakriiside lahendamisel poliitiline vahend. Seda enam, et nende kolme koha puhul ei oodata komitee istungitel komitee liikmetelt arvamuse omamist, veel vähem selle  avaldamist. Maailmapärandi staatust kasutatakse ära ka sisepoliitikas ja -tülides. UNESCO kilpi on kõikjal edukalt rakendatud nii linnaplaneerimises kui ka looduskaitses. Laulu- ja tantsupeo ajal torkas teravalt silma, et meie seltsiliikumise kõige eredama tähe tunnustamine ja lülitamine vaimse pärandi nimekirja jäeti kohalikul tasandil sisuliselt tähelepanuta. Küll aga meenus võlusõna „UNE SCO” asjaomastele  kohe, kui tekkis ärevus Kalevi staadioni tuleviku pärast. Laulupidu ja ka seto leelo on huvitavad näited: pidu ja laul on austatud ja armastatud traditsioon, mille puhul rahvusvaheline tähelepanu on meie endi jaoks tegelikult teisejärgulise tähtsusega. Vaimse pärandi nimekiri on üsna noor ja probleeme sellega palju vähem kui materiaalse pärandiga. Kas meil on aga põhjust tulevikus karta olukorda, kus laulupidude populaarsus ühel hetkel langeb ja rahvusvaheline üldsus peab hakkama meile seda väärtust meelde tuletama?        Kellel on õigus maailmapärandile? 

WHC on juba ligi 40 aastat koos oma nõuandvate ekspertorganisatsioonidega ICOMOS, ICCROM ja IUCN edendanud rahvusvahelist muinsuskaitset.3 Sõltumata sellest, et maailmapärandi konventsiooni peetakse UNESCO valdkonnas üheks edukamaks,4 süvenevad erimeelsused küsimuses, mida üldse maailmapärandiks pidada ning kas ja kui palju on maailmal õigust dikteerida riikidele, mismoodi nad oma territooriumil paiknevat, aga üleilmseks väärtuseks kuulutatud pärandit peavad kaitsma. Kas maailmapärand kuulub kohalikele või kogu maailmale? Kas meil on Tallinna vanalinnas toimetades meeles, et me ei otsusta mitte ainult endi ja oma laste, vaid kõigi maailma kodanike eest, sest Tallinn on hästi säilinud hansalinnana arvatud ülemaailmsete väärtuste hulka.         

Pärandi kaitse on subjektiivne ja raskesti normeeritav valdkond, sest kaht ühesugust juhtumit ei ole. Pärand ise on pidevalt muutuv mõiste, uusi kihistusi mitte ainult ei rajata juurde, vaid meie üha laienevad teadmised kultuurist, ajaloost ja loodusest avardavad ka arusaamist pärandist. Üleilmse organisatsioonina peab WHC  hakkama saama lisaks pärandi eriilmelisusele ka erinevustega riikide maailmavaates, bürokraatias, seadusandluses, huvides, kultuuritaustas ja traditsioonides. Erinev on pärandi kaitse korraldus, rääkimata sellest, et pärandina võidakse näiteks diktatuuririikides ja demokraatlikus ühiskonnas käsitleda hoopis erinevaid teemasid.     

Arusaam pärandist     

Konventsiooni ideoloogia pärineb II maailmasõja järgsest läänemaailmast, ajast, mil oldi sunnitud tõdema, et ühiskonna ülesehitus ja moderniseerimine on pärandile sama  laastav kui sõda. Ida-lääne vastuolusid võib otsida igalt poolt, ka muinsuskaitsest. Nii on lääneliku pärandi võtmesõnad „autentsus” ja „terviklikkus”, seda aetakse taga ka maailmanimekirjas. Euroopa kivist pealinnades on need põhiväärtused väga lihtsalt tajutavad. Koopia on tõsiuskses kaasaegses lääne muinsuskaitses tabu, ometi peetakse seda täitsa normaalseks näiteks Jaapanis või Hiinas, kus suur hulk ajaloolisi ehitisi on püstitatud ajas  vähem vastupidavast materjalist – puidust. Hea näide euroopalikust arusaamisest on Varssavi, mida ei võeta autentsuse kriteeriumi kummardades maailmapärandi hulka mitte kui ajaloolist linna, vaid see sattus sinna kui poolakate poliitiline ja rahvuslik pingutus, kui totaalse ülesehituse näide. 

Autentsuse küsimus võib aga tekitada täiesti drastilisi olukordi maailmapärandi ja rahvusliku pärandi kaalukausil. Näiteks kanti grusiinide taotluse alusel 1994. aastal maailmapärandi nimekirja Bagrati katedraali varemed – XI sajandist pärit maailma üks erilisemaid kristlikke katedraale seisab 1691. aasta türklaste rünnakust saadik varemetes, aga on siiski jätkuvalt kasutuses pühapaigana. Tegu on rahvusliku sümbolobjektiga ja nii nagu meie okupatsiooniaegne ja -järgne unistus ehitada üles Narva vanalinn või Tartu kivisild, on ka Gruusias, eriti riikliku enesekehtestamise ja kiriku ambitsioonide kontekstis, päevakorral Bagrati ülesehitamine. Autentsest  ülesehitamisest ei saa isegi mõelda, sest kirik on varemetes ajast, mil parim ehitise dokumenteerimise viis oli kunstniku visioon maali või gravüüri näol. Gruusia on seismiline piirkond ja kohalike soov on nüüd igikestvuse tagamiseks kasutada ehitamisel betooni. Maailmapärandikomitee kandis Bagrati möödunud aastal ohustatud pärandi nimekirja, sest maailmapärandi kriteeriumide järgi on see tõesti ohustatud: varemetest ei jää ülesehitamisel  midagi järele, meile ei jää füüsilist jälge ei ristikiriku tulekust Gruusiasse, ehitusest endast ega gruusia rahva kannatustest eri naabrite käte läbi. Me saame vana ainetel täiesti uue pühakoja. Grusiinide eneseuhkust riivas selline otsus vägagi, esimese hooga oldi peaaegu nõus Bagrati nimekirjast väljaarvamisega. Tänaseks on aeg maha võetud ja rahvusvaheliste ekspertide nõu kuulda võetud. Aga nagu ajalooliste ehitiste puhul enamasti  juhtub – juba tehtut on tagasi pöörata peaaegu võimatu.   

Vastutus pärandi säilimise eest     

Ligi tuhande hallatava paiga jälgimiseks ja haldamiseks peab olema mingigi ühtne süsteem või vähemalt ühised põhimõtted. Globaalsed reeglid ei saa olla jäigad, aga ka mitte liiga paindlikud, mõlemat pidi jäävad lõtkud, misläbi võib pärand sattuda pigem üleilmse vihmavarju räästa alla. Aga, mis veel hullem, see  võib soodustada rahvusvaheliste reeglite kuritarvitamist majanduslike ja poliitiliste huvide läbisurumisel ja tuua pärandile kasu asemel kahju. Maailmapärand ei ole lihtsalt nimekiri ega üleilmne vabaõhumuuseum, kõik, mis sinna kantud, sh ka aukartust äratav hulk ajaloolisi linnu, looduskaitsealasid jms, elab sõna otseses mõttes oma elu. Nimekirja kandmisega on aga võetud nii riiklik kui ka rahvusvaheline vastutus pärandi säilimise eest. Konflikt  on kerge tekkima: rahvusvaheline tunnustus on väga tore, kohustused ja piirangud paraku mitte. Vastuolu sõnade ja tegude vahel on pärandikaitses tuttav kodus Eestiski. Kui just ei ole tegu piiritüliga, on ikka lihtsam, kui oma kinnistul vaevanägemise asemel saab lasta silmal puhata üleaedsel, seaduse ja naabrimehe vaevaga kaitstud kultuuriväärtusel. Piirangud mõjutavad loomulikult omanike elu ja rahakotti, olgu tegu Pariisi või Jaipuriga, samas ei tohi ju ka leppida sellega, et ilma sekkumiseta hävib suur osa meie ühisest pärandist.       

Maailmaorganisatsiooni üha suurenev kihk kõike normeerida ja sobituda iga juhtumi ja kultuuriruumiga muudab õigusaktid väga üldsõnaliseks ja konkreetsuse saavutamiseks toodetakse juurde üha lugematum hulk alamdokumente. 

Kohaliku lugeja rollist tuleb end pidevalt ülendada rahvusvahelise lugeja rolli ja mõelda, mida arvatakse Tallinnast näiteks Quebecis või Quebecist Tallinnas. Üleilmsete dokumentide järgi ei saa aga ometi ühtegi maailmapärandi paika tegelikult hallata, selleks on vaja koostada ja kehtestada ka kohalikud õigusaktid. Paraku ei ühildu kohalik seadusandlus sageli ülemaailmsega ja globaalseid nõudeid ei saagi alati kohalikul tasandil täita.  Maailmapärandikeskus ja -komitee panevad sellistes olukordades lihtsalt silma kinni või ignoreerivad riikide seletusi, sest Pariisist kamandades käib olukorra lahendamine mõnikord üle jõu, aga teinekord jääb lahendus lihtsalt bürokraatliku jäikuse taha. UNE SCO WHC on oma nõudmistes sõltuvalt adressaadist väga subjektiivne. Rahvusvahelist tervikpilti vaadates on normaalne, et neilt, kes ise reegleid seavad ja kes neid ka täita jõuavad,  nõutakse terve rehkendus ja teistelt, kes rohkem ei jõua, kõigest pool. Aga katsu selgeks teha Saksa, Briti või Eesti arendajale, et India või Peruu vaesus või Venemaa topeltstandardid neid ei mõjuta ja on moraalitu laskuda selliste riikidega samale tasandile.     

Paraku tekitab n-ö poole rehkenduse nõudmine aga veel suuremat protesti kui terve. Nimelt tõstavad Aafrika, eriti aga Aasia ja Lõuna-Ameerika maad ning Venemaa kisa igasuguste nõudmiste ja kitsenduste suhtes. Retoorika lähtub enamasti ekspertorganisatsioonide väidetavalt läänelikest arusaamadest,  mida peale surutakse. Siit maailmanurgast vaadatuna lähevad komitees erialane pädevus ja poliitika küll liiga sageli vastuollu. Maailmaorganisatsioonina peab UNESCO jälgima rahvusvahelist tasakaalu, ka nimekirja täiendamisel püütakse järgida n-ö võrdõiguslikkuse kvoote. Suur osa maailmapärandi, sh ligi pool kultuuripärandi nimekirja paikadest paikneb Euroopas. Praeguseks on konventsiooni ratifitseerinud 187 riigist 153-l nimekirjas vähemalt  üks objekt, aga kuuendik riike on n-ö ilma pärandita. UNE SCO näeb ideaalis, et igal riigil oleks midagi, mis kvalifitseeruks universaalse väärtusena. Komitees tagatakse vähemalt üks koht riigile, kellel ei ole pärandit. Nii said Barbados ja Araabia Ühendemiraadid endale tänavu komitee liikmetena esimesed maailmapärandipaigad. Pärandita riikide seas on aga lihtsalt ka neid, kellel ei olegi väljapaistvat materiaalset pärandit või on tõsised keskkonnaprobleemid seadnud nende looduspärandi kahtluse alla. Nagu soo-, rassi- ja vähemusrühmade kvootide puhul tekib ka siin mure, kas võrdsust taga ajades sisu meelest ei lähe. Teatava tasakaalu idalääne ning arenenud ja vähem arenenud ühiskondade vahel tagab see, et nimekiri esindab nii kultuuri kui ka loodust.         

Turism – kaitse või pärandi vaenlane?         

Maailmapärandi nimekiri ühelt poolt väärtustab pärandit, teiselt poolt aga kulutab ja üleilmastab seda. Oleme harjunud mõtlema, et turismi edendamine tähendab restaureerimist, raha, tähelepanu ja uusi töökohti. Ometi on turismitööstus samaaegselt ka suurim oht muinsusväärtustele, sest see üheülbastab oma standardite, nõudmiste, hotellija toitlustuskettidega eriilmelised ajaloolised  paigad. Mitte ainult ristluslaevade giidid ei tekita tallinlastele peavalu jamaga, mida nad külalistele meie ajaloo kohta kokku räägivad. Mitte ainult lood ja legendid, aga ka paika ennast devalveerivad üleilmsed nähtused. Pole ju vaja sõita Pirita kloostrisse, et saada see pildile näiteks koos Hesburgeri sildiga, või Machu Picchule, et vaate ees domineeriva Coca Cola logo all janu kustutada. Turism toob kohalikele küll raha, aga mõjutab suuresti  peale nende majandusliku olukorra ka kultuuri ja eluviisi. Mõeldes näiteks Egiptuse või India tõmbekeskuste peale, ei ole turistide jäljed kohalikus elus ja moraalis just maailma rikastanud.     

Kohaliku pärandi hindamine rahvusvahelisel tasandil on suur au ja aitab ka kohalikel  paremini seda hinnata. Samal ajal tuleb arvestada ja leppida sellega, et nüüd antakse aru kogu maailmale. Rahvusvahelistest reeglitest on sageli abi siis, kui arendus pärandi kallale kipub, aga seda abi tasub pruukida mõõdukalt, nii, et ei kannataks ei kohalik ega rahvusvaheline usaldusväärsus.     

Maailmapärandi idee seisneb demokraatlikus ideaalis hoida ja väärtustada inimkonna põhiväärtusi, pärandi mitmekesisust ja ainulaadsust. Ometi on maailmapärand muutumas nii laialdaseks ja seeläbi poliitiliseks nähtuseks, et see kõigub juba tugevalt asjatundmise ja bürokraatia, demokraatia ja huvidepõhise poliitika piirimail. Me võime ju küsida: kas maailmaorganisatsioonil on õigus sekkuda kohalike ellu? Aga teistpidi: kas maailmaorganisatsioonil  on õigus pealt vaadata ja sallida pärandi hävitamist? Samad küsimused tuleb esitada ka oma kohaliku maailma Eesti pärandi ja selle kaitse kohta.   

1 Nimekiri http://whc.unesco.org/en/list/.   

2 2008. aastal arvati maailmapärandi nimekirja Preah Viheari tempel, mis asub Tai ja Kambodža seni  veel mahamärkimata piiril. Piiritülid ulatuvad 1904. aastasse, viimased verevalamisega kokkupõrked olid 2010. aastal; serbia kirikud toona ÜRO kontrolli all olnud ja 2008. aastal end iseseisvaks kuulutanud Kosovos võeti Serbia ettepanekul maailmapärandi nimekirja 2004. aastal ja juba 2006. aastal kanti need rahvusliku konflikti taustaga rüüstamiste pärast ohustatud pärandi nimekirja.   

3 ICOMOS – Rahvusvaheline Monumentide ja Muinsusväärtuste Nõukogu; ICCROM – Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Rahvusvaheline Uurimiskeskus; IU CN – Rahvusvaheline Looduskaitse Liit.   

4 Seni on varsti ligi 1000 objekti kaitsel alla antud vaid kahel korral: nimekirjast arvati 2007. aastal välja oorüksite kaitseala Omaanis ja 2009. aastal Dresdeni linn koos Elbe oruga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming