Kas riigiarhitekt, kommunikatsioonijuht või keegi teine?

Praegu tundub, et peamine eesmärk on moodustada riigiarhitekti institutsioon, kuid ruumilise keskkonna kvaliteedi parandamiseks on teisigi lahendusi.

HEIKI KALBERG, MAILA KUUSIK

Planeerijate ühing jagab Margit Mutso eelmises Sirbis sõnastatud seisukohta, et ruumi tuleb näha kui tervikpilti nii riigi kui ka kohalikul tasandil.* Riigiarhitektist on palju räägitud, kuid selgusetuks on jäänud tema roll ja võime protsesse mõjutada. Abiks ei ole ka ühiskonna probleemide kirjeldus eelmise nädala artiklis, mis algab noorte ülekaalulisusest ja lõpeb ääremaade tühjenemisega. Illusoorne on arusaam, et riigiarhitekt hakkab Setomaal elukeskkonna kvaliteeti parandama, seda teevad ikka sealsed elanikud. Segadust võimendab asjaolu, et eri ajajärkudel räägitakse eri institutsioonidest. Ka praegu on tehtud ettepanekuid nii rakkerühma, eksperdinõukogu kui ka ruumi kompetentsikeskuse moodustamiseks.

Normimine

Kui vaadata koostatud arengukavasid ja -poliitikaid, sh arhitektuuripoliitikat, üleriigilist planeeringut ning standardeid, on näha, et soov luua majanduslikku, sotsiaalset, kultuurilist ja looduskeskkonda tasakaalustavat head ruumi on olemas. Dokumentides kirjapandu teostamisel sidusus kaob: igaüks ajab oma asja ning eristuvad fassaadimeistrid, põõsapaigutajad, asfaldilaotajad jne. Koostöö ja erialade sidususus on kadunud. Arengudokumentide täideviimisel ja õigusaktide koostamisel on oluline ainult oma ninaesine: kaabli kaitsmiseks ei saa tänavale puid istutada; lume valli lükkamise ala võtab ära jalgrattaraja ruumi; mugavalt autost väljumiseks peab parkimiskoht olema poolteist auto laiust. Kaduma on läinud mõtteviis, et kaableid ja torusid saab maa sisse panna väiksema vahega, ei mõelda, et lume tee ääres vallis seismise ja jalgrattaga sõitmise hooaeg ei kattu kuigipalju. Kui kõik spetsialistid pisut järele annaksid, saaks tänavaruumi meeldivalt lahendada. Inimesed liiguksid rohkem autota, oleksid tervemad ja elaksid paremini, parkimiskohti oleks vaja vähem jne. Puitasumites nagu Kalamaja ja Supilinn on kitsad tänavad, ometi on need hinnatud elupiirkonnad. Meie praeguseks välja kujunenud normdokumentide süsteem sellist keskkonda enam luua ei võimalda. Iga valdkond on varuga seadnud oma huviobjekti püstitamiseks miinimumnõuded, kuid tervikpilti pole keegi vaadanud. Normdokumendi järgi elukeskkonna kavandamine tekitab ebameeldiva struktuuri või ei sobitu olemasolevasse ruumi. Kavandatu sobitamiseks tehakse kärpeid esteetika arvelt. Normdokumendi järgimine ei sunni mõtlema ja koostööd tegema – vaja on vaid kontrollida. Sellega koos kaob ka planeerimise mõte, et kitsaskohad tuleb lahendada paigapõhiselt.

Silmaklappide langemine

Ruum ja ruumiline planeerimine ei lõpe aga tänava ja puuga, vaid ulatub maakonnast riigi tasandini välja: maismaast mereni, tänava laiusest majade kõrguseni ja majandusest sotsiaalse keskkonnani. Meretuulepargi rajamise mõju võib olla väga mitmetasandiline. See mõjub turismile, maksude laekumisele, inseneeria- ja ehitussektorile. Arvesse tuleb võtta ka tuulepargi mõju looduskeskkonnale: kas see hävitab (kohalikku) elu või säästab (Ida-Virumaad) või hoopis loob uusi elupaiku? Kaaluda tuleb seda, kas tuulepark seab ohtu sajandeid püsinud vaate tühjusesse ja seetõttu turistide arv väheneb või toob selle rajamine hoopiski turiste juurde. Kas uue tootmissektori lisandumine omavalitsusse, mille palgatase on üle keskmise, kasvatab ka kohaliku omavalitsuse eelarvet ja inimeste võimalust kohapeal tööd leida?

Ruumilise planeerimise käigus tekib palju küsimusi, millest enamikku ruumilise planeerimisega ei seostata: meretuulepark, krundi täisehituse maht ja asumi tihedus mõjutavad meie rahakotti, heaolu ja ajakasutust väga palju – rohkem, kui me tihti endale tunnistame. Ruumilisel planeerimisel on vaja laialt mõelda ja kaasata eri spetsialiste. Terviklahendust mõjutavad aga just need väiksed teejupid, istutatud puud, haridusvõrgu või sotsiaalhoolekandesüsteemi korrastamine, eluea tõus jms.

Eestis on ka häid näiteid kutsealade ja ametkondade koostööst ja need toetavad eksperdikogu/rakkerühma loomist: näiteks aastatel 2012–2016 koostatud Hiiu maakonna mereala planeering tõi tulemuslikult kokku ametkonnad ja eksperdid. Töö alguses määras maavalitsus juhtrühma, kuhu kaasati võrdselt kõigi planeeringus käsitletavate teemade ja kohaliku elu esindajad, juhtrühma ülesanne oli arutada ja otsustada põhimõtteliste küsimuste üle, lepiti kokku ühine eesmärk. Selline korraldus võimaldas palju paremini konsensusele jõuda. Vaja oli küll rohkem suhelda ja selgitada, kõigil pidi olema soov mõista, kuid valdkonnapõhised silmaklapid langesid ja lõpuks oldi tulemusega rahul.

Eelnevalt kirjeldatu tõestab ilmekalt, et laiema pildi nägemine on vältimatu, peale rääkimise tuleb ka kuulata ja püüda aru saada. Üks ametkond või kutseala ei saa domineerida teise üle, riik või eksperdinõukogu ei saa domineerida kohaliku omavalitsuse üle. Vaadata tuleb ühiskondlikku, mitte üksikprojekti kasu. Kui kõik kirjeldatu toimiks, siis paraneksid nii meie väliruum kui ka kaudsemalt tajutav majandusruum, võidaksime kõik. Rändrahnuga kuvatav olekski kvaliteetne elu- ja majanduskeskkond ning põhjamaade Šveits realiseeruks. Seega on kavandatavas ruumieksperdi nõukogus peatähtsus juhil ja töökorraldusel, nõukogu peab vedama ruumitaustaga hea läbirääkija ja mõtete selgitaja, mitte autokraatlik isik. Norra Drammeni omavalitsuse planeerija ja ühtlasi peaarhitekt Arne Enger on öelnud, et 90% tema tööst moodustab suhtlemine ja läbirääkimine.

Eksperdinõukogu peaks olema ka paindlikum kitsaskohtadele lahenduste leidmisel. Probleemideks peetakse praegu otsuste killustatust, riigi ja omavalitsuste nõrka nõustamist ning strateegiliste dokumentide puudumist.

Muud lahendused

Praegu tundub, et ekspertide peamine ülesanne on moodustada riigiarhitekti institutsioon, kuid ruumilise keskkonna parema kvaliteedi saavutamiseks on teisigi lahendusi, näiteks kõigi osaliste pädevuse suurendamine. Mil määral tuleb riigiarhitekti institutsiooni loomise asemel kõne alla kohaliku omavalitsuse pädev arhitekt? Praegu neid napib, kuid aasta lõpuks on meil 230 omavalitsuse asemel prognoositavalt ca 80. Miks me arvame, et elukeskkonda või ruumi puudutavaid otsuseid ei suudeta teha kohapeal ja paikkonna spetsiifikat arvesse võttes? Miks me arvame, et paremad otsused tulevad alati Tallinnast? Ääremaastumise peatamiseks võiksime luua töökohti omavalitsustes, mitte ainult Tallinnas riigiarhitekti büroos. Ära ei tohi ka unustada, et kohalikul tasandil kehtestab planeeringud ning väljastab ehitusloa valla- või linnavalitsus, seda ka suurema osa riigi rahastatavate objektide puhul.

Nagu eelnevalt öeldud, on ruumi puudutavad otsused valdkondade vahel killustatud: ruumilise planeerimise eest vastutab rahandusministeerium, arhitektuuri ja muinsuskaitse eest kultuuriministeerium, ehitusvaldkonna eest majandus- ja kommunikatsiooni­ministeerium, keskkonna, sh looduskaitse, maavarade, nende kaevandamise ja keskkonnamõju hindamise eest keskkonnaministeerium. Koostöö parandamiseks võiks hoopis planeerimise, ehitamise ja arhitektuuri viia ühte ministeeriumi. Näiteks Soomes tegeleb ehitamise, elamumajanduse ja planeerimisega keskkonnaministeerium. Miks me eeldame, et ministeeriumide koostööd saab parandada ainult uue (ehk riigiarhitekti) institutsiooni loomisega?

Elukeskkonna terviklikkuse kõrval tuleb vaadelda ka institutsionaalseid otsuseid. Maakondlikul ja regionaalsel tasandil on valdkondadevahelist koostööd ja võimalusi järjest vähendatud. Selle näiteks on kaotatavad maavalitsused, kus vähemalt ruumilisel planeerimisel tehti regionaaltasandi institutsioonidega (maanteeamet, muinsuskaitse, looduskaitse) koostööd. Edaspidi hakkab planeeringuid, sh detailplaneeringuid, heaks kiitma ministeerium. Kas see parandab otsuste kvaliteeti, näitab aeg, kuid maavalitsused olid kohalike oludega kahtlemata paremini kursis kui Tallinna ametnikud.

Ehk tuleks õigusaktide ja strateegiliste dokumentide väljatöötamisel hinnata ka nende ruumilist (või territoriaalset) mõju? Formaalselt peab ka praegu mõjusid hindama, näiteks mõju regionaalarengule, halduskoormusele.

Riigiarhitekti peamine ülesanne peaks 2011. aastal koostatud dokumendi kohaselt olema nõustamistegevus. Eelkõige soovitakse parandada riigi tellitavate objektide kvaliteeti. Kas siis ei oleks mõistlikum luua arhitekti ametikoht Riigi Kinnisvara ASi juurde? Kas keegi on üldse omavalitsustelt küsinud, millist nõu nad vajavad? Või eeldame, et omavalitsuses ei suudeta pädevaid otsuseid langetada? Lõppeks ei saa elukeskkonna kvaliteet piirduda ainult riigi rajatavate ehitistega, elukeskkonda kujundavad elanikud, ettevõtjad, kinnisvaraarendajad ning mõjutavad looduskaitse, kaevandamine jms. Ka nõustamise osas on mitu võimalust: pädevuse loomine omavalitsusliitudes, nõustamine erialaliitudest (nt Šotimaal nõustavad erialaliidud nii kodanikke kui ka omavalitsusi, osa kuludest katab lepingu alusel riik ning teise osa nõustatav).

Elukeskkonna kvaliteedi parandamine on üllas eesmärk linnas ja maal ning selle eesmärgi täitmiseks on palju lahendusi. Oma elukeskkonda puudutavaid otsuseid peaks langetatama kohapeal, ja mitte ainult Tallinnas. Vaja on koostööd mitte ainult riigiasutuste tasandil, vaid ka riigi ja omavalitsuste vahel. Ruumi kvaliteedi parandamiseks peab suurenema inimeste teadlikkus tervikuna.

* Margit Mutso, Millega peaks ruumilise planeerimise ekspertnõukogu tegelema? – Sirp 20. I 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming