Kas soomlased on paranoilised?

Margit Mutso

Mis on Eesti kõige väärtuslikum vara? Mets?Puhas vesi? Õhk? Ma pakun, et inimene. Maailmakontekstis poleks ilmselt paha, kui rahvaarvemakesel Maal aeglasemalt kasvaks, agaeestlaste jaoks on seitse röövitud meest võikaheksa põlengus hukkunud last katastroof,rääkimata sadadest Estoniaga märga haudakadunud kaasmaalastest. On asju, mida ettenäha on võimatu, paljut saab aga ennetada:on võimalik kontrollida laeva tehnilist seisukordaja turvavarustuse kättesaadavust, saabkontrollida ehitiste tuleohutust ja tagada väljapääsuhoonest, on võimalik inimese ette valmistadaohtudeks, et nad hädaolukorras tuimaltšokis ei seisaks, vaid käituksid süsteemseltkätteõpitud juhiste järgi, ja on võimalikluua kaitseehitisi kõikvõimalike loodus- jainimrünnakute vastu.

Põhjanaabrid soomlased peavad vastavalt
seadusele kõikide hoonete juurde, mis on suuremad
kui 600 m² ja püsivalt kasutusel, rajama
varjendi. Seejuures arvestatakse minimaalselt
0,75 m² põrandapinda inimese kohta (varjend
ei tohi olla väiksem kui 12 m²). Varjend on ka
enamiku uute eramajade juures, tihti rajatakse
see mitme peale. Varjend peab tagama kaitse
kiirituse, mürkainete ja purustuste eest, seal
peavad olema täidetud hügieeninõuded, rajatud
ventilatsiooni- ja küttesüsteem. Varjendiruum
ei pea häire ootuses tühjana seisma, seda
võib kasutada veinikeldri, panipaiga või millegi
muu sellisena, mille saab kiirelt ümber kohandada
varjupaigaks. Varjendina on arvel ka linnade
suured maa-alused parklad. Mis muidugi
soomlastel viga neid rajada – auk kalju sisse ja
tugev ehitis olemas.
Kas soomlased on paranoilised? See küsimus
tekkis mul juba paarkümmend aastat
tagasi Soomes arhitektina töötades. Kas tõesti
hirm ryssä’te ees on nii suur, et iga ehitisega
valatakse hulk raha kaitsvasse betooni? On see
äkki pelgalt teraapiline rahva rahustusvahend
nagu turvavestid lennukis, kuigi nende asemel
võiksid vabalt ka suusad olla? Psühholoogiline
valmisolek?
Noorem põlvkond Eestis ilmselt ei teagi,
mis asi on varjend, sest koos okupatsiooniga
kadus käibelt ka termin „tsiviilkaitse”. Nõukogude
ajal pidi nimelt iga inimene teadma, kuhu
suunas joosta ja kuhu keldrisse pugeda, kui üle
linna kõlab häiresignaal, koolides tehti vastavat
väljaõpet kaks korda aastas ning eriti tähtsate
inimeste tarvis olid loodud varjendid, mis
pidid vastu pidama ka tuumarünnakule. Nõukogude
Liitu ähvardas ju Ameerika, nõukogude
inimene pidi rünnakuks valmis olema, selle
üle elama. Eesti vabariigis varjenditest enam
ei räägita ja tsiviilkaitsesse suhtutakse nagu
kõikidesse nõukogude iganditesse – see pole
arutamist väärt. Eesti riiki kaitseb NAT O, kaitsekulutused
tsiviilehitusse on liiast – see vist
on valitsuse seisukoht, ehkki ma pole kunagi
kedagi seda välja ütlemas kuulnud.
Paranoiliste soomlaste peale olen ma aga
viimaste aastate jooksul ikka ja jälle mõelnud:
näiteks pärast Ameerika terrorirünnakuid,
näiteks Gruusia sõja ajal, näiteks pärast Jaapani
maavärinat, aga ka kohalike suuremate
tormide ajal, kui puud juurtega maa seest
kerkivad, majakatused lendu tõusevad ja
elektriliinid katkevad. Mis hakkab juhtuma
näiteks siis, kui NAT O ei jõua õigel ajal pommitajat
rajalt maha võtta, kui Eesti pinda tabab
suurem võdin kui 1976. aastal Osmussaare
juures toimunud 6-7 palline maavärin? Äkki
võtab mõni hullunud terrorist sihikule just
Eesti pealinna või tugevnevad kliimamuutustega
ka põhjamaised orkaanid? Kas see pole
tõenäoline?
6. aprilli ET V saates „Pealtnägija” räägiti
ohtudest, mis varitsevad meid reaalselt iga
päev: need on asutused, kus inimlik eksitus
või tahtlik rünnak võib saada saatuslikuks
suurele hulgale inimestele, kohad, kus
hoitakse või kust transporditakse ohtlikke
aineid; ettevõtted, mille ümber on maaameti
ohtlike ettevõtete kaardil märgitud
suurõnnetuste ohu ring. On selge, et kõiki
neid ettevõtteid ei saa linnast välja viia, sest
need on linnaeluga tihedalt seotud, näiteks
bensiini-, veepuhastusjaamad jms. Kuid on
ka selliseid, mis peaksid paiknema tiheasustusest
võimalikult kaugel; ohtlike veostega
hõivatud sadamad, ammoniaagiterminal jms.
Võib ju loota, et midagi ei juhtu, kuid nagu
ütles akadeemik Jüri Martin selles saates, on
Euroopas viimastel aastatel olnud selletaoliste
ettevõtetega ca 400 tõsist õnnetust ning
siinkohal tasub meenutada näiteks põlengut
Muuga väetiselaos 2006. aastal, mis oleks
võinud lõppeda suure plahvatusega. Ekspertide
hinnangul on Muuga kupli all varjul pool
Hiroshima pommi …
Kui selline plahvatus toimuks ja tuhanded
elanikud viga ja surma saaksid – kas see on
force majeur, mille puhul keegi ei pea vastutust
võtma? Kõik on kontrolli all, väidavad praegu
ametnikud, ettevõtete omanikel on kohustus
tagada oma ettevõtte turvalisus. Aga mis
saab siis, kui asi väljub kontrolli alt? Nii nagu
juhtus näiteks nn pronksiööl? Kui vandalism
kasvab üle terrorismiks? Või kui suurõnnetusele
aitavad kaasa kontrollimatud loodusjõud?
Ettevõttel ei ole võib-olla ühel päeval piisavalt
raha, et remontida ohtlike ainete hoidlaid või
hooldada tehnikat? Või kui eksib inimene?
Kust linnakodanikul on võimalik kaitset leida,
kui käib pauk? Võib-olla käib see kusagil mujal,
kuid piisavalt lähedal, et tohutult kahju tekitada,
nagu see juhtus 1986. aastal, kui plahvatas
Tšernobõli tuumajaama reaktor.
Me ei saa ära hoida kõiki õnnetusi maa
peal, kuid me saame nendeks valmistuda. Ma
ei väida, et peame hakkama kibekiirelt kõikidele
majadele vajendeid rajama, kuid võib-olla
oleks mõistlik heita tiheasustustele hindav pilk
ja mõelda, millised võimalused varjumiseks
meil on, mida me saame mingites olukordades
kasutada. Maa-aluseid parklaid rajatakse
linnades päris palju. Võimalik, et polegi vaja
midagi enamat kui need varjendina tähistada,
teadvustada elanikkonnale, kust hädaohu korral
kaitset leiab?
Enne viimaseid kohalike omavalitsuste
valimisi olid ühele arhitektuuri välkloengule
kutsutud esinema mitmed Tallinnas kandideerivad
poliitikud. Küsisin esinejatelt, kuhu peaks
tallinlane jooksma, kui pealinnale toimuks näiteks
õhurünnak. Tallinna linnaplaneerimise
eest vastutav Taavi Aas muheles tookord ja
pakkus, et see on ilmselt mingi trikiga küsimus,
mingi nali. Aga ei olnud. Ma küsin kohe päris
tõsiselt: kas soomlased on varjendeid ehitades
paranoilised või eestlased tsiviikaitsest mööda
vaadates lühinägelikud?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming