Kas Tartu vaatab tulevikku?

Nüüdisaegset linna ei kavandata parke hävitades, vaid parke ja rohealasid funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ning uusi rajades.

IRJA ALAKIVI

Tartu linn koostab praegu arengukava 2018. kuni 2025. aastani. Visioon on ilus: Tartust peab saama inspireeriva elukeskkonnaga tegusate, loovate, õnnelike ja hoitud inimeste linn. Kuidas kõlavad aga Tartu arengukava ja üldplaneeringu „Tartu 2030+“ visioonid kokku parkide tulevikuplaanidega?

Arengukava ja üldplaneering

Arengukavas tähendab inspireeriv elukeskkond ennekõike Tartu linna potentsiaali (puhkealad, Emajõe kallasrajad, säästev liikumine) laiahaardelist ja loomingulist väljaarendamist, muu hulgas seda, et parke ei tohi täis ehitada. Räägitakse avaliku ruumi parendamisest, et oleks paiku, kus koos käia – kõike seda tehakse ruumilis-keskkondliku atraktiivsuse nimel.

Üldplaneeringu „Tartu 2030+“ eelnõus on kirjas, et dokumendiga tahetakse tagada linnaterritooriumi maksimaalne avalik ja sidus kasutus ning suurem atraktiivsus, puhkealade nüüdisajastamine, linnaruumi väärtuste, maamärkide hoidmine, linnalegendide olulisuse teadvustamine.

Kuidas on aga kõige sellega kooskõlas Holmi, Ülejõe ja Kaubahoovi pargi täielik või osaline täisehitamine, kavandatavad ehitised Toomemäe nõlvadel ning ulatuslik raie Riia ja Filosoofi tänava nurgal (maha raiuti mitmed elujõulised tänavaäärsed puud)? Kuidas leevendatakse sellise tegevusega kliimamuutuste mõju ja parandatakse kesklinna õhukvaliteeti? Soovitan suvesoojuses selle üle mõelda kuuma õhkava asfaldi asemel üldplaneeringu kohaselt mahavõetavate pärnade all kaubamaja poole suunduval Poe tänaval.

Muidugi on Tartus ka õnnestunud planeeringulahendusi, kuid nendest teinekord. Praegu, kui Tartu uus üldplaneering on planeeringuvaidluste faasis, on oluline keskenduda väljakutsetele, väärtuste teadvustamisele ja sellele, et nendega arvestataks.

Uuringust „Tartlane ja keskkond 2016“ selgub, et linnaelanike hinnangul tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata haljastusele ehk parkide säilitamisele ja korrashoiule. Pildil Tartu Kaubahoovi park.

Merle Karro-Kalberg

Uuringu „Tartlane ja keskkond 2016“ aruandes tuuakse välja, mida tartlased väärtustavad ning parkide ja rohealade osas tegelikult soovivad.* Linnaelanike hinnangul peab senisest rohkem tähelepanu pöörama haljastusele ehk parkide säilitamisele, nende korrashoiule, õhu ning põhjavee kaitsele, müra leevendamisele ning jäätmekäitlusele. Uuringus osalejail oli ka ettepanekuid. Muu hulgas leiti, et parkide asemele ei tohiks ehitada uusi hooneid, et linnaosade kasutamata maadele võiks rajada uued pargid, suurendada pinkide arvu, aga nimetati ka seda, et elanike pöördumistesse tuleks suhtuda tõsisemalt.

Nüüd jõuangi selleni, kuidas mõistavad ja hindavad parkide ja rohealade väärtust Tartu linnaplaneerijad ning kuidas arvestatakse või jäetakse arvestamata elanike pöördumised Tartu linnavalitsuses Rootsi ja Soome linnadega võrreldes.

Tartu kesklinna üldplaneeringu menetlemise käigus esitasid tartlased parkide kaitseks üle 2716 allkirjaga petitsiooni. Seda pole arvesse võetud. Esitasin ka ise kirjalikult oma ettepanekud planeeringu avalikul väljapanekul. Nendegagi pole arvestatud. Maavanema juurde planeeringuvaidlusi lahendama mind nagu ka paljusid teisi ei kutsutud. Sain vaid e-kirja viitega planeeringumaterjalidele, kust võib lugeda maavalitsuse planeeringuvaidluste koosoleku kohta, kuhu keegi kohale ei ilmunud. Kas sellises olukorras on põhjendatud kesklinna üldplaneeringu parkidevaenuliku lahenduse ülekandmine uude üldplaneeringusse „Tartu 2030+“?

Näiteid Soomest ja Stockholmist

Rohealadele ehitamise üle vaieldakse praegu ka teiste riikide linnades, aga lahendused on enamasti hoopis teistsugused: elanike soovidega on igati arvestatud.

Stockholmi kesklinna rahvuspargi loomise mõte tekkis loodushoidlike linlaste peas 1990. aastatel, kui ehitussurve kesklinna väärisloodusega aladele laienes. Mõttele järgnes aastatepikkune võitlus, sest täis ehitamata aladel olid juba olemas kehtivad planeeringud. Õnneks lükkusid ehitustööd ühel või teisel põhjusel pidevalt edasi ja nii jäi kiilukujuline haljastu päris Stockholmi südalinna alles. Kõige suurem oht kadus, kui ellu jäi viimata Ekoparkeni killustama pidanud teede- ning tänavavõrgu planeering. Ehituskavade vastu ja pargiprojekti toetuseks kutsuti ellu eraldiseisev ühing, mille liikmeks astus üle 30 organisatsiooni, kaasa arvatud Stockholmi linn ja Maailma Looduse Fond. Kuna pargiprojekti toetasid tuhanded stockholmlased, viis see selleni, et linnalise rahvuspargi loomiseks tekitati seadusandlik alus.

Stockholmi maine ja külastajate arv kasvas ning selle tõttu suurenes ka linna sissetulek. Olen osalenud Stockholmi kesklinna laevaretkel, kus kordasaadetu üle tundsid uhkust Stockholmi linnaarhitekt ja säästva arengu asjatundjad. Linna rahvuspargis jõuab vajadus hoida ja väärtustada loodust ja kultuuri ka kõige loodus- ja kultuurikaugema inimeseni. Sellises miljöös on võimalik kogeda, mida tähendavad linlasi ühendav mõistmine, hool ja väärtuspõhised teod. 2010. aastal kandis Stockholm väärikalt, ja esimesena, Euroopa rohelise pealinna tiitlit.

Soomes kehtib maa kasutamise ja ehitamise seadus (maankäyttö- ja rakennuslaki). Selle kohaselt võib linna luua rahvuspargi, et hoida kultuuri- ja loodusmaastiku ilu, sotsiaalse, puhke- ja muu väärtusega paiku. Pargiks sobib eelkõige riigi või omavalitsuse maa. Maaomaniku maa võib pargiks määrata omaniku loal.

Leian, et sellist mõtteviisi tuleb arendada ka Eestis, eriti Tartus, kus kesklinnas on säilinud pargid, maastik Emajõe ürgoru mõlemal kaldal, ning neid säilitada ja hoida soovib väga suur hulk Tartu elanikke.

Soomes on kohalike omavalitsuste algatusel ja keskkonnaministeeriumi heakskiidul moodustatud linnalised rahvuspargid 2001. aastal Hämeenlinnas, 2002. Poris ja Heinolas, 2008. Hankos, 2010. Porvoos, 2013. Turus, 2014. Kotkas ja 2015. aastal Forssas. Ametliku taotluse ministeeriumilt heakskiidu saamiseks on juba esitanud Seinäjoki linn. Kohapealsed ettevalmistused ja uuringud on käivitanud ülikoolilinn Tampere, üks Tartu sõpruslinnadest, Kuopio ja Helsingi ning ka Kokkola ja Rovaniemi. On, kellest eeskuju võtta. Praegused linnaliste rahvusparkide alad on ikka ja jälle olnud ehitussurve all, kuid linlaste arvamuste ja säästva arengu põhimõtetega on planeerimise käigus soovitud ning osatud arvestada ning linnad on uute arengusuundade rakendamisel elukeskkonna, turismi ja majanduse mõttes vaid võitnud. Ka rahvusvaheline tunnustus ei ole jäänud tulemata. 2014. aastal tunnustati Soome linnaliste rahvusparkide võrgustiku linnu suurte kontseptsioonide kategoorias EGHINi auhinnaga (European Garden Heritage Network – Euroopa aianduspärandi võrgustik).

Tartlasena tahan olla uhke oma kodulinna üle. Nüüdisaegset ja tulevikulinna ei kavandata kusagil maailmas parke hävitades, vaid parke ja rohealasid teadlikult iga elanikkonna rühma jaoks funktsionaalsemaks ja kasutajasõbralikumaks kujundades ja uusi rajades.

* Eesti Uuringukeskus, Tartlane ja keskkond 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming