Kas väljasuremisohus?

Veronika Valk

7. veebruaril astus Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas üles soome arhitekt ja disainer Kivi Sotamaa, kel on koos õe Tuuli Sotamaaga büroo Sotamaa Design.1 Arhitektuuri-, kunsti- ja disainivaldkonna sisese ja vahelise innovatsiooni otsingutel on leitud võimalusi ideede teostamiseks mitmes mõõtkavas sildadest, mööblist ja skulptuurist tootedisainini. Kivi Sotamaa on ka Aalto ülikooli digitaalse disaini labori (ADD Lab2) juhataja ning Los Angeleses tegutseva California ülikooli (UCLA3) arhitektuuri- ja linnadisaini osakonna õppejõud. Varem on ta õpetanud Viini rakenduskunsti ülikooli (Universität für Angewandte Kunst) arhitektuuriinstituudis ja Ohio osariigi ülikoolis (Ohio State University). Ta on lõpetanud Helsingi kunsti- ja disainiülikooli (TAIK) ning täiendanud end Helsingi tehnikaülikoolis ning Londoni kuninglikus kunstikolledžis (Royal College of Art). Kivi Sotamaa töid ja tegemisi on mitmel pool maailmas erialases meedias laialdaselt kajastatud. Tema Tallinnas peetud loeng „Spasmid, krambid, pursked. Disain liikuvas maailmas” („Spasms, Convulsions, Eruptions. Design in a World that Moves”) avas põgusalt Kivi Sotamaa lennukaid eesmärke ühelt poolt praktiseeriva arhitekti-disainerina, teiselt poolt Helsingisse äsja asutatud digidisaini labori juhina.

Metaforiseerimise vaist

Sotamaad huvitab ADD Labi arendades näiteks, kuidas saab rakendada polümeerseid materjale, puit-polümeerkomposiite ja nanotselluloosi vallas toimuvat materjaliteaduse revolutsiooni edusamme arhitektuuri- ja disainimaailmas ning otsib seetõttu koostööd suurtootjatega nagu näiteks 3M. „Niisugune tegevussuund muutub trendina veidi ohtlikuks siis, kui bio- ja inseneriteadusest välja kasvav elukeskkond saab meie kultuuriruumis sedavõrd iseenesestmõistetavaks, et me ei küsi enam, kustkohast on meid ümbritsevad tooted tegelikult pärit,” arvab Sotamaa. „Materjaliteaduses tähendab mimikri seda, et uurime baasmehhanisme ehk kuidas loodus organisme ehitab. Mõnes mõttes on teadustöö selles vallas üsna tehnilise iseloomuga: molekulaarsel tasandil võime uurida näiteks, kuidas ristata nanotselluloosi sünteetilist struktuuri ehk anorgaanilist ainet siidi ehk orgaanilise mateeriaga,” viitab Sotamaa koostööperspektiivile Aalto ülikooli professori Olli Ikkalaga.4 Uued tootmisviisid toovad uusi disainivõimalusi ning uusi mõtteviise, kuidas erinevaid valdkondi koos näha. „Skulptori või arhitektina võivad rakenduslikud eesmärgid erineda, kuid just arhitektuur on valdkond, kus mõttemudelite ja ideede ülekandmine ühest distsipliinist teise on väga olemuslik. Teadussaavutusi ja uusi avastusi tõlgendatakse arhitektuuris ja disainis vägagi loominguliselt, tihti abstraheeritud kujul, et leida neile rakendus,” sõnab Sotamaa. Tähendab see siis, et arhitektidel on hea nn metafoorivaist? Kuidas aga tekitada vastupidist efekti, kus teadusel oleks midagi õppida arhitektuurist ja disainist? „Keeruliste ruumiliste süsteemide kaardistamine ja arendamine võiks olla üks valdkond, kus disaineritelt, arhitektidelt ja linnaplaneerijatelt oleks bioloogidel, biotehnoloogidel ja keemiainseneridelgi võib-olla üht-teist huvitavat üle võtta ja tehnoloogias järele proovida,” pakub Sotamaa.

Helsingi ja Los Angelese paralleelmaailmad

Kui vaadata Sotamaa tegemisi Helsingis ja Los Angeleses, siis kas on võimalik esile tuua, mismoodi üks ja teine keskkond, teine teisel pool maakera, seab omad tingimused tegutsemiseks? „Soomes pole moodsa arhitektuuri diskursust, uuringuid ja tasemel nn spekulatiivse arhitektuuri traditsiooni, nii nagu see on olemas Los Angeleses. Meil pole Soomes Thom Mayne’i, Greg Lynni jpt; Peter Cook rääkis mulle kunagi, et ka nemad (Archigram) alustasid kunagi UCLAs õppejõududena. SCI-arci (Lõuna-California arhitektuuriinstituudi) lähedus peegeldab näiteks, kuidas Los Angeleses leiab tugevaima praktikapõhise eksperimentaalse arhitektuurimaastiku maailmas,” võrdleb Sotamaa. Kas Ohio kooli puhul, kus Sotamaa samuti õpetanud, see ei kehti? „Ohio arhitektuurikoolkond on Peter Eisenmani ja Jeffrey Kipnise pärand, mis on justkui väike omaette oaas või saareke. Sealne ülikool on aastakümnete vältel osanud ära tunda lootustandvaid talente ja neid enda juurde õpetama meelitada, andnud neile vabad käed eksperimentaalse arhitektuurimõtte arendamisel, pakkunud konkurentsivõimelist palka ning häid töötingimusi. Nii et sealt on paljud tuntud nimed läbi käinud. Ohio kool on eriline selles mõttes, et nende meelest pole piisav täita arhitektikoolituse riiklikku tellimust, vaid nad tahavad minna kaugemale: edendada eksperimentaalset arhitektuuri, arendada sõnavara sellest mõtlemisel, analüüsivõimet ja seda kõike praktikapõhiselt. Selline suhe ühiskonnaga, kus haridusasutus kompab meie valdkonna piire sedavõrd jõuliselt, on Euroopas harv nähtus. Soomes vähemalt on arhitektuurikoolid võtnud suuna kõrgel tasemel professionaalsete oskuste treenimisele, mitte aga arhitektuurimõtte aktiivsele edasiviimisele. Nad lihtsalt annavad põlvest põlve edasi erialast oskusteavet ja traditsiooni. Seega, et tegutseda Soomes spekulatiivse ja eksperimenteeriva arhitektuuri valdkonnas, tuleb endale luua teistsugune tugistruktuur. Osa sellest mõtteraamist annab märku, kuivõrd oluline on Soome kultuuriruumis „tehnoloogia” kui selline – Soomes on „tehnoloogia” olemusliku paradigmana sealsesse mõttemaailma tugevalt juurdunud. Los Angeleses pole „tehnoloogia” asjana iseeneses fookuses, vaid arhitektuuri diskursus on sedavõrd kõrgelt välja arenenud, et vastavat terminoloogiat tundmata on sellesse võimatu siseneda. Soomes nii tasemel diskursust pole,” võrdleb Sotamaa. „Soomes on sedavõrd raskem oma ideid teostada, et ei räägita justkui sama arhitektuurikeelt, kuigi ollakse võrdväärselt skeptilised teiste loomingu suhtes. Mõnes mõttes on Soome arhitektuurimaastik kui reaalsustaju kontroll, looming peab suhestuma ühiskonnaga. Ühendriikides võetakse asja vabamalt ja oodatakse arhitektilt sedagi, et ta arendaks eksperimentaalse arhitektuuri mõttesuundi. Probleem tekib siis, kui arhitekt elab vaid ühes neist kahest paralleelmaailmast – nn euroopa või lääneranniku mudelis. Ideaalis tuleks olla ühe jalaga ühes ja teise jalaga teises,” arvab Sotamaa.

Kool kui käivitaja

Arhitektuurihariduses on erisus näiteks ka selles, et UCLA nõuab oma õppejõududelt, et neil oleks erialases diskursuses omanäoline ja teistest eristuv seisukoht, vaatenurk, positsioon. Soomes oodatakse õppejõult, et tal oleks oma büroo ja praksis. USAs oodatakse, et arhitektil on oma nn projekt ehk ambitsioonikas idee, mida ta loomingu kaasabil uurib. Soomes oodatakse arhitektilt, et ta mugandub teatud kollektiivsesse neomodernistlikku stiili: tuleb töötada teatud „stiilis” ja rakendada seda oma igapäevases praktikas,” ironiseerib Sotamaa. Kuhu jääb siis ühiskonnakriitiline mõte, arhitektitöö sotsiaalne mõõde? „Kui arhitektuuriturg on madalseisus, aktiveerub omaalgatuslik rohujuuretasand,” muigab Sotamaa. „Olemasolevate võimustruktuuride küsimuse alla seadmine, neile vastandumine on arhitektile, kes teenib tellijat ja kapitali, piisavalt raske ülesanne, mida võib pidada neile üle jõu käivaks,” justkui vabandab Sotamaa, kuigi tema põlvkonna pioneerarhitektid pärinevad teatud mõttes justkui „vastuhaku pinnalt”. „Nn vajadus ja kultuur on asjad, kus kool saab olla käivitaja, tugi. Kogu meie karjäär on põhinenud büroo püstipanemisel ja seejärel pideval ümber- ja taasmääratlemisel, kuidas erineb meie looming teiste omast, nn massarhitektuurist. Mõni teaduslik avastus, uus tehnoloogia, majandusloogika või ärimudel on siinjuures tihti olnud inspiratsiooniallikaks,” meenutab Sotamaa. Kas tänane põlvkond pole siis samasugune? „Tudengid on võib-olla loiumad, sest nad on targemad ja ühiskond on nende puhul teatud mõttes turvalisem. Aktiviste on, kuid enamikule Soome arhitektuuritudengeist on arhitekti amet üks väärikas amet, nagu arsti amet … teenindussektoris. Kuid see lähtekoht erineb ju fundamentaalselt sellest, millel põhineb teadus. Või kunst. Kunstimaailm ehitab end üles spekulatsioonile ja ühiskonnale esitatavatele väljakutsetele. Kunstimaailm on rajanud oma majandusmudeli ja erasektori toetussüsteemid – galeriid, kollektsionäärid, mis annab seda tüüpi (spekulatiivsele, eksperimentaalsele) loomingule jõu. Arhitekt ja disainer on ühiskonna või noorte silmis see-eest teenindaja, kel on kindel töökoht. Ainsad institutsioonid, mis teistmoodi loomingut süsteemselt ja laiemalt rahastavad, on vähesed valitud USA ja Euroopa arhitektuurikoolid. Kui vaadata seda, mismoodi seal arhitekte koolitatakse, lööb neis mõnikord välja eespool kirjeldatud „tehnoloogiaihalus” või liigne tähelepanu materjaliteadusele, kuid kool tagab sealjuures tudengile vastava uurimistöö teostamiseks vajalikud ressursid. Lisaks nimetatud koolidele on olemas kahtlemata ka üksikud fondid, muud finantseerimisallikad, stipendiumid …,” kumab Sotamaa jutust mure.

Olla „kusagilt”

ADD Lab on Sotamaale küllap ühe suure unistuse teostumine. Kuid laiemalt vaadates – milline on Sotamaa arvates eksperimentaalse arhitektuuri tulevik? „See on omaette probleem, kuidas jõuaks innovatsioonirattas rahataotluste kirjutamise kõrvalt veel ka loominguga tegeleda. Arhitektuuris on raske üksi ellu jääda, meil on ideearenduste juurde vaja materjaliteadlasi, biotehnolooge ja teisi teadureid ning insenere, nii nagu neil on vaja meid, kes me suudame nende leiutatud tehnoloogiauuendustele rakendusi pakkuda. Muuseas, disainerid ja arhitektid näevad seetõttu sageli läbi, millise, kui ulatusliku mõju üks või teine tehnoloogiline uuendus meie kultuuriruumis täna ja tulevikus saavutab. Aga heade koostööpartnerite valik on nagu armastuslugu. Või muusika. Kuid koostöö nõuab koordineerimist, bänd juhatamist ja arhitektid saavad loomuomaselt sellise „dirigeerimisega” päris hästi hakkama,” näeb Sotamaa arhitektides potentsiaali. Sel hetkel mõtlen, et võib-olla on Sotamaa moodi eksperimenteerivad arhitektid üks väljasurev arhitektiliik. „Teadlased annavad endale aru, et nende uurimistöö on mõeldav vaid rahvusvahelises kontekstis. Frank Gehry on aga öelnud, et iga arhitekt on alati pärit ühest konkreetsest, teatud geograafilisest punktist. Sa oled „kusagilt”, spetsiifilisest paigast. Eesti arhitektuurikoolkonna ellujäämise šanss on see, kui siinsed tudengid lähevad vahepeal mujale end täiendama ja tulevad värskete mõtetega tagasi,” soovitab Sotamaa.


1 www.sotamaa.net.

2 www.addlab.aalto.fi.

3 www.aud.ucla.edu.

4 www.aalto.fi/en/current/news/view/2012-02-07-002/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming