Keevterase ohud

Kuhu kadus Kultuurikatla estakaad?

Veronika Valk

„Kultuurikatla estakaadi puhul ei ole tegemist mõne kuulsa „kadumistrikiga”, kus kultuurimälestis haihtub ja olukord lõpeb kriminaalasjaga,” ütleb Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse ja miljööalade osakonna peaspetsialist Artur Ümar. Põhjust ju halva aimamiseks tema sõnul oleks: näiteks kadus 1990ndatel endise Vene Balti Laevaremonditehase territooriumilt hiigelsuur slipp ja Noblessneri sadamast ehitismälestisena kaitse all ellingud. „Toona kadus ajaloolistes tööstuspiirkondades palju algset sisseseadet, seda seaduslike ja ebaseaduslike rüüsteretkede tagajärjel.”

Endise Tallinna Soojuselektrijaama estakaad ja korsten on võetud ehitismälestisena muinsuskaitse alla koos kogu ülejäänud varasema kompleksiga, mille vanimad osad on valminud XIX sajandi keskpaigas, gaasivabriku perioodil. „Varasem hoonestus on kahtlemata ilmekas, ainulaadne ning väljendab rahvusliku arhitektuuristiili püüdlusi –
ei ole küsimust, miks ta kaitse alla on võetud. Pärast Teist maailmasõda ehitatud Kultuurikatla estakaad ja korsten on aga rangelt võttes stiilitunnusteta,” tõdeb Ümar. Estakaad-kaldgalerii on rajatud väidetavalt 1940ndate aastate lõpul ja seda kasutati kuni 1965. aastani, kui mindi tahkekütuselt üle masuudile. Galerii ühendab laadimisjaama katlamajaga ja selle kaudu transporditi tahket kütust. Ümar pakub, et stiilitunnuseks võib nüüdsel ajal pidada ka arhitektuurilist hoolimatust ja sihilikku rohmakust, mis oli nõukogude võimu ajal ehitatu puhul tavaline. „Seega ei kaitsta halba ehituskvaliteeti või rasketööstusele iseloomulikke elemente, mida leidub Ida-Virumaal rohkesti,” selgitab Ümar. Kultuurikatla puhul kaitstakse tööstuspärandi struktuuri ning kvartalit kui tervikut oma kihilisuses, estakaad on üks elektrijaama hoonetekompleksi dominante (mis on ka mälestise tunnus).

Estakaadi lammutamiseks oli väga konkreetne tehniline põhjus. Kultuurikatla siseruumidesse on planeeritud kolm peamist sissepääsu, üheks neist seesama estakaad, endine kaldgalerii, mida mööda transporditi kateldesse põlevkivi. Kavakava arhitektide visiooni kohaselt hakkavad mööda kaldgaleriid üles ja alla käima külastajad, sest sisenemine kohe hoone kõige kõrgemale korrusele loob võimaluse aktiivseks tegevuseks ka ülemistel tasapindadel. „Funktsionaalselt ning logistiliselt loogilised lahendused kooskõlastati Tallinna kultuuriväärtuste ametis, seejuures pidi estakaad täies mahus säilima,” rõhutab Ümar. Selle teadmisega ka ehitamist alustati, kuni tulid esimesed ekspertiisid, kandekonstruktsioonide uuringud ja katsetused. Tulemus: estakaad „ei kanna”.

Paneb imestama, eks ole: „Alles sõitis siit üles 100 tonni kivi nädalas ning nüüd ei saa päevas kahte jaapanlaste gruppi üles viia,” oli muinsuskaitseosakond Ümara sõnul hämmingus. Järgnesid lisaekspertiisid EKK-lt, Nordprojektilt, inseneribüroodelt Pike ja Ehituskonstruktsioonide Tugevdamine. Iga büroo lahendas erinevaid aspekte, arvutas tugevusi …

„Täpsema uuringu vajadus tekkis pärast galerii külgsõrestike metalli keemilise koostise analüüsi akrediteeritud laboris. Tulemusest selgus, et keemilise koostise poolest vastas see teras margile, mis viitab keevterasele, ja et selle mehaaniliste omaduste tõttu seda enam 1960ndatest peale ehituskonstruktsioonides kasutada ei lubatud,” selgitab ehitusinsener Karl Õiger, kelle hinnangu põhjal langetati lõplik otsus. Selgusid asjaolud, mis ei luba ohutuse seisukohalt kasutada kandvate külgsõrestike neid terasprofiilvardaid, millesse tekib koormusolukordades tõmbepinge. „Põhiprofiilidest võetud kõikide katsekehade keemiline analüüs näitas, et tegemist on keev- ehk taandamata terasega,” ütleb Õiger ja lisab, et keevterase ühe kõige negatiivsema omadusena tuleb nimetada külmarabedust ehk kergesti purunemist jaheda temperatuuri korral. „Selgus ka, et sõrestiku alumise vöö profiilina kasutatud materjali löögisitkuse näitaja -20°C juures on ligi kuus korda madalam piirist, millest hakatakse materjali lugema hapraks. Purunemine on tavaliselt ootamatu ja siin mängivad kaasa ka taandamata terase kiirem vananemine taandatud terasega võrreldes ning ebaühtlased pingekontsentratsiooni kohad, mis on tekkinud terase roostetamise tõttu.” Kõikide kaalutud variantide puhul jäi konstruktsiooni kasutusohutus ikkagi määramatuks, selle kasutuselevõtu tagajärgi ei ole võimalik ette ennustada. Uus samade mõõtudega galerii terassõrestik annaks Õigeri hinnangul parema taastamisvõimaluse nii vanade materjalide kasutamisel (silikaattellistest välisseinad) kui ka ekspluateerimisel (saab lubada inimeste kogunemist jne).

Huvitav on ka see, et Kultuurikatla galerii ei ole ainuke koht, kus on tegemist seda laadi probleemi ja ohuga. Üks nõukogude ajast pärit kitsaskoht tolleaegsete teraskonstruktsioonide puhul ongi keevterase (кипящая сталь – tavaline mark ВСт3кп2, rimmed steel või unkilled steel) kasutamine kandekonstruktsioonides: „Selle puhul saadi sama ajaga ja väiksemate kulutustega toota peaaegu kolmandiku rohkem. Pärast mõnd suurt avariid piirati sellise terase kasutamist ja vastavalt varem kehtinud СНиП II -23-81 kohaselt võis sellist terast kasutada vaid vähekoormatud ja teatavate tingimustega kohtades,” kirjeldab Õiger. Tema sõnul on keevterase kasutamine eriti ohtlik konstruktsioonides, millele mõjuvad dünaamilised koormused ja madal temperatuur, kus keevteras võib rabedaks minna.

Kahjuks on sellist materjali kasutatud ka mõnel juhul viimase aja konstruktsioonides. „Keevterase saab teha kindlaks kas vastavalt sertifikaadile, kus on esitatud terase löögisitkuse näitaja, või kui keemilises koostises on (NL-aegses keevterases) räni (Si) alla 0,05% (rahulikul terasel 0,15%). Mujal toodetud terase taandamiseks võib olla kasutatud ka alumiiniumi.” Õiger paneb südamele, et eriti vanade teraskonstruktsioonide puhul tuleb enne renoveerimistöid tingimata kontrollida, millise materjaliga on tegu. Tugevdamise võimalusi on (näiteks korralike varraste või profiilide lisamine või eelpingestatud varraste kasutamine), kuid sageli on ohutum konstruktsioon välja vahetada.

Muinsuskaitseametiga aru pidades jõuti pärast pikki vaidlusi kokkuleppeni: lammutamise korral tuleb estakaadi koopia tagasi ehitada. „Nii säilib kompleksi visuaalne terviklikkus, küll kahjuks mitte vana ehituskehandina, kuid tagatakse külastajate turvalisus,” võtab Ümar protsessi kokku. Tänaseks on Esplan vana estakaadi mõõdistanud ning koostanud tööjoonised uue täismahus koopia rajamiseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming