Kelle asi on ohtlikud hooned?

Lahenduse nimel tuleb valdkondadel ja instantsidel jõud ühendada, mitte vastutust alailma üksteiste peale veeretada.

LIINA-LIIS PIHU

Järelevalve ohtlike ehitiste üle valdades ja linnades. Riigikontrolli aruanne riigikogule, avaldatud jaanuaris 2016. Autor peakontrolör Airi Mikli, auditirühma kuulusid Illar Tõnisson, Janne Kurg ja Alvar Nõuakas. Aruandes on vaatluse all 15 omavalitsust ja 79 ehitist.

Rahvastik kahaneb ja hüljatud ruumis laiutab entroopia.¹ Eesti riik on füüsiliselt lagunemas, koost pudenemas. Riigikontrolli aruannet „Järelevalve ohtlike ehitiste üle valdades ja linnades“ analüüsisin ressursside, materjalide ja taaskasutuse teemast lähtuvalt. Pakun siinkohal välja kolm mõttearendust, kuidas kitsaskohti selles vallas lahendada, kaardistada ja ennetada.

Tühjade aknaaukudega majad

Kasutuseta hooneid on Eestis üsna palju ning see peegeldab ja põhjustab probleeme paljudes valdkondades. Mahajäetud hoonest saab tihti kodutute, narkomaanide või tegevuseta noorte kogunemispaik. Tühjade aknaaukudega majad mõjuvad moraalselt rusuvalt, majanduslikus mõttes väljendub see piirkonna kinnisvara hinna languses. Omavalitsusel või eraomanikul tuleb kulutada hulk raha trahvide maksmiseks, hoone sulgemiseks või konserveerimiseks, turvateenuse eest ja lõpuks energiakulukaks lammutamiseks. Kasutuseta hooned on mitmeti ohtlikud: varisemised, põlengud, mürgised hallitusseened jms. Inimeste püstitatud ning seejärel hüljatud objektid reostavad loodusmaastikku visuaalselt, aga ka füüsiliselt võimalike toksiliste ainete tõttu, mis olid kasutusel hoone ehitamise või selle kasutamise ajal.

Riigikontrolli aruandest selgub, et enamikus omavalitsustes ei pöörata ohtlikele hoonetele piisavalt tähelepanu. Tühjad hooned pole põletav teema, sest nende ohtlikkus pole järelevalve puudulikkuse tõttu täpsemalt teada ning otsest kasu otsusekindlas tegutsemises ei nähta. Omavalitsustes kasutatakse seadusega ette nähtud meetmeid (teatis, sunniraha) omanike korralekutsumiseks harva, sest ametnikke ja poliitikuid hirmutavad pikad aega ja jõudu neelavad kohtuprotsessid või menetlusvead, mille tõttu tunnistatakse hoone omanik tihti lõpuks õigeks.² Peamiste kitsaskohtadena tuuakse välja kompetentse tööjõu puudumine olukorra kaardistamiseks ja juhtumite menetlemiseks, aga pole ka piisavalt raha, et hooned korrastada ja avad sulgeda või need lammutada. Riigikontroll soovitab kohalikel omavalitsustel esiteks kaardistada 2016. aasta jooksul nende territooriumil kasutuseta seisvad ohtlikud ehitised ning seejärel planeerida konkreetne tegevus ohu ennetamiseks, hindamiseks ja likvideerimiseks.

Sellises olukorras oleks aruandes käsitletud omavalitsustel rohkem abi täpsematest juhistest, kuidas soovitatut päriselt teostada. Kujutan ette, kuidas niigi tööjõupuuduse käes kannatava viieteistkümne omavalitsuse ametnikud igaüks omaette jalgratast leiutama hakkavad ning sukelduvad ohtlike hoonete probleemi lahendamiseks maailma, kus on vaja teadmisi ehitustehnikast, majandusest, turvalisusest, esteetikast, kultuuripärandist, olla teadlik juriidilistes küsimustes ning sotsiaalsetel teemadel. Riik³ peaks koostama juhendi, mis sisaldab kogu vajalikku infot. Kuna aga kõik sellised juhtumid erinevad üksteisest, siis peavad ka lahendused olema unikaalsed. Sammsammulise analüüsijuhendi abil õnnestuks läbida olulised teemad tühja hoone saatuse üle otsustamisel. Sellist analüüsiraamistikku saaksid omavalitsused rakendada juba praegu. Silmas tuleb pidada, et tühjade hoonete küsimuse lahendamiseks pole vaid üks võimalus – lammutamine. Riigi manuaalis peaks käsitlema kõiki sellega seotud etappe, nagu ennetamine, kaardistamine ja korrektne menetlemine, ning soovitama olukorra lahendamiseks võimalusi. Lahenduste hulgas võiksid olla hoone materjalide ja elementide lammutusjärgne taas­kasutamine, ruumide vahekasutus ja konserveerimine.

Andmebaas

Riigikontrolli auditis on mitu korda välja toodud ohtlike hoonete järelevalvega seotute kehv koostöö. Tehnilise järelevalve amet, muinsuskaitseamet, päästeamet ja kohaliku omavalitsuse esindajad ei vaheta ohtlike hoonete juhtumite, seisukorra ja menetluse osas küllaldaselt infot. Välja on toodud ka ehitisregistri alakasutus: kuna paljud asjaomased asutused ei uuenda hoonete olukorra kohta käivat infot, ei toimi register ametkondadevahelise keskse infoallika ning vahendajana. Auditis leitakse, et kõik asjaosalised peaksid ehitisregistrit rohkem kasutama. Pakun välja, et registri tõhusaks toimimiseks tuleb vead likvideerida ning lisada puuduvad infokihid ja funktsioonid. Kohtla-Järve linnavalitsuse vastusest auditi päringule selgus, et registris ei saa praegu määrata hoonete seisundiks „kasutuskõlbmatu“ või „lagunenud“. Ehitisregistriga tuleks siduda ka kultuurimälestiste riiklik register, kuhu kantud hoonetest on suurem osa ohtlikus seisus. Praeguse andmebaasi kasutamise lihtsustamine ning vajalike funktsioonide lisamine aitab infovahetusele kindlasti kaasa. Siinkohal võiks sekkuda ka riik ja luua paremad tingimused väiksemate instantside koostööks. Ehitisregister peaks olema hoone olukorra väljaselgitamisel keskne infokanal ning sealsete andmete põhjal peaks saama koostada ka statistilise ülevaate. Nii oleks riiklikul tasandil olemas ülevaade probleemi ulatusest ning selge seegi, kuhu on vaja ressurssi juurde. Menetluskäigu salvestamine ning kõigi asjaosaliste sisestatud info koondamine teeb menetlusprotsessi läbipaistvaks ning omavalitsustele selgemaks, seega lihtsamaks.

Ennetus

Ohtlike hoonete järelevalve on suunatud tagajärgedele, mitte probleemi ennetamisele. Kasutuseta hooned ei pea kõik olema tingimata ohtlikud, kuid suur osa ohtlikest hoonetest on seda just seetõttu, et on jäänud tühjaks ja heaperemeheliku hooleta. Ennekõike tuleks vältida hoonete kasutusest väljalangemist. Peamiselt rahvastiku kahanemisest ning ümberpaiknemisest tingitud hoonete tühjenemise vältimiseks ei tundugi olevat ühtegi kiiret lahendust. Pagulaste suuremal hulgal maakohtadesse saatmisest pole siinkohal mõtet rääkida: tervikpildis lahendame esmapilgul ühe probleemi, asemele tuleb aga mitu. Üks võimalus hoida hooned kasutuses on vahekasutus: neile leitakse ajutine funktsioon kahe pikemaajalise (sihtotstarbelise) kasutuse vahepeal.

Eestis vahekasutust uuriv ja propageeriv mittetulundusühing Ruumiringlus⁴ on püstitanud endale ülesande viia kokku tühi ruum, kasutajad ja tegevus. Riigikontrolli aruande järgi on paljuski puudujääke tühjade hoonete kaardistamises. Seega puudub teave, mille alusel saaks vahekasutust kavandada, ei ole tõest ülevaadet kasutuseta ruumidest, mida ettevõtlikele inimestele mingi funktsiooni täitmiseks pakkuda. Vahekasutus pole planeeritud teadliku tegevusena Eestis veel levinud nähtus, puuduvad tugistruktuur ning positiivsed näited. Raskusi ruumide ajutise kasutamise korral on ka juriidilistes küsimustes, näiteks puudub üürilepinguga sarnase ajutise kasutuse lepingu vorm jms. Ka siin võiks riik appi tulla. Ajutise kasutuse lihtsustamine päästaks nii mõnegi hoone, mis muidu tühjaks jääks. Avaneks ka võimalus leida koht vajalike teenuste majutamiseks ning uute töökohtade loomiseks.

Tühjade hoonete probleemi on tunnistatud riiklikul tasandil, ka omavalitsused ja omanikud on pandud fakti ette, et ohtlike ruumidega tuleb midagi ette võtta. Vastutuse üksteise peale veeretamise asemel tuleb lahenduse leidmiseks jõud ühendada valdkondade-, aga ka eri tasemel instantside üleselt.

Artikli aluseks on selle aasta kevadel Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas kaitstud magistritöö „Lammutada või mitte? Tühjade hoonete analüüs ja materjalide taaskasutamise potentsiaal Eestis“, juhendajad Katrin Koov ja Aet Ader.

---

• Eestis on kolm kuni neli miljonit ruutmeetrit lammutamisvalmis nõukogudeaegseid tööstus-, põllumajandus- ja militaarehitisi. Keskkonnainvesteeringute Keskus toetab maastikupilti reostavate hoonete lammutamist.
• Majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumi 2013. aastal tellitud uuringu järgi on Eestis 253 lammutamise ootel kortermaja. Kohalikud omavalitsused saavad nende lammutamise projektideks KredExilt taotleda kuni 70% toetust.
• Muinsuskaitseameti andmetel on Eesti 5260 ehitismälestisest halvas ja ohtlikus seisukorras 1354 mälestist, nendest 120 (2,3%) on hävinud või varemetes, 468 (8,9%) ohtlikus seisukorras ning 873 (16,6%) halvas seisukorras.
• Eestis oli päästeameti andmeil 2015. aasta seisuga üle tuhande ohtliku ehitise. Auditis vaadeldud 15 omavalitsuse 79 ehitistest oli ohtlikus seisus 55. Viis ehitist oli lammutatud ning 19 juhul oli oht muul viisil kõrvaldatud.

---

1 Termodünaamika esimese seaduse järgi on energia universumis püsiv suurus, seda ei teki juurde ega kao, kuid selle vorm võib muutuda. Termodünaamika teise seaduse järgi saavad aine ja energia suletud süsteemis muunduda vaid ühes suunas – kasutatavast kasutamatusse, kättesaadavast kättesaadamatusse, korrast kaosesse.

2 Järelevalve ohtlike ehitiste üle valdades ja linnades, 29. I 2016.

3 Riigi all pean silmas rahandusministeeriumi (omavalitsuste arendamine), keskkonnaministeeriumi (jäätmekäitlus ja maastik), kultuuri­ministeeriumi (muinsuskaitse) ning majandus- ja kommunikatsiooni­ministeeriumi (ehitusseadustik ja ehitus). Valdkondadeülese juhendi koostamiseks tuleks luua eri taustaga spetsialistide töögrupp.

4 Ruumiringlus on projekt tühjades ruumides peituva potentsiaali realiseerimiseks ajutise kasutuse kaudu. Eesmärk on viia kokku kasutuseta ruum, võimalikud kasutajad ja tegevused.