Kohtla-Järve lõpetamine

Kaarel Tarand

Tänavu oktoobris ületab inimkonna üldarv maailmas 7 miljardi piiri. Juba mitu sajandit ei mahu inimesed enam elama kuni 150 elanikuga küladesse, mis enda ümbruskonna põldude abil ise ära toidavad. Linn kui elukeskkond on eksisteerinud paralleelselt agraarühiskonnaga selle algusest saadik, kuid alles demograafiline plahvatus möödunud sajandil tegi linnast ainuvõimaliku ja aastast 2008 ka maailma elanikkonna enamuse elupaiga. Hinnanguliselt terve aastasaja vältavast ja inimkonna viimase 10 000 aasta ajaloos ainulaadsest demograafilise siirde perioodist on tänaseks läbitud 2/3, ka arengumaadel ja vaeseima miljardi juures langeb sündimus kiiresti.1   

    

Lähikümnendite trende hinnates võib öelda, et paari inimpõlve tagune nn demograafiline plahvatus on lõppenud ning inimkonna äratoitmine ei olegi enam suurim probleem. 

Demograafilise siirde kaasnähuna on aga inimkond otsustanud ka oma elukeskkonda radikaalselt muuta, siirdudes aina suuremal määral elama tiheasustusse, linnadesse, tehiskeskkonda.       

Kiirlinnastumine valglinnastumise asemele  Linn on inimkonna parim (ja ainus, sest iga muu tähendaks globaalseid tapatalguid) võimalus  kuni ajani, mil oma eluruumi laiendatakse maavälistesse elupaikadesse. Mis sest, et linnastumise võidukäik jätab teele ka purustusi. Niinimetatud traditsioonilised ühiskonnad sel teel kaovad, põlluharimine ja toidutootmine hulkade tegevusena saab (on mitmel pool juba saanud) ajalooks. Aga samamoodi puruneb ka näiteks mõni hoopis uusaegsem American Dream, kodanlik elu oma majas ees- või aedlinnas.2 Tõsi, veel pikaks ajaks jääb ka kõige 

linnastunumate ühiskondade inimestest väike hulk elama eraldi, hajaasustatult, kuid see ei muuda põhiteesi, et inimkonna elupaigaks on peamiselt linn ning elukvaliteedi põhiküsimuseks kvaliteetse linnakeskkonna loomine. Isegi riikides, kel rahvastiku hajapaigutamiseks kaardi järgi territooriumi justkui piisaks, sh Eestis, oleks üsna lootusetu püüda linnastumisprotsessi kuidagiviisi takistada, nagu on ka moraalitu poliitiliste ja majanduslike hoobade  jõul elanikke julgustada mitte linnastuma. Kui miski, siis viimati nimetatu on elamine laste või tuleviku arvelt, mida vähemasti me parempoolsed valitsused ikka tegevusena on hukka mõistnud. Nimelt on valglinnastumine ja hajaasustus majanduslikult sama kestmatud kui XX sajandil leiutatud heaoluühiskonna pensionisüsteemid.       

Linnastumisprotsess Läänemere regioonis seab Eesti valitsuste ette pakilisena kaks hoopis muud ülesannet kui kinnisvara arendamine linnalähivaldades. Need kaks on linnakeskkonna revisjon, et tekiks arusaam, kui palju meil juba või potentsiaalselt elujõulist linnakeskkonda üldse on, ning seejärel selge poliitiline programm valitud kohtades kiirlinnastumise soodustamiseks. Eesti jääb linnastumises naabritest kaugele maha ning selle näitaja ja üldise jõukuse vahele võib rahumeeli võrdusmärgi tõmmata. Soome linnastumiskõver aga kinnitab arenguhüppe võimalikkust sihikindla poliitilise tegevuse toel.     

Eestlane linna või maale?     

Eesti kesk- ja omavalitsused on näidanud tänaseni, s.t tervelt 20 vabadusaastat, silmatorkavat võimetust riigi asustuspoliitika vallas. Küllap keegi kunagi ka kokku arvutab, kui kalliks see ühiskonnale maksma läks, kuid selge ju, et mida kiiremini halb poliitiline praktika lõpeb, seda väiksemad on kahjud. Jutud „maarahva” eripärast, igikestvast vajadusest mättal ja mäe  pääl pasteldes tantsu vihtuda ning jõudehetkil rukkiväljade voogamist vaadates uut elujõudu endasse imeda on takistanud vähimagi mõistliku haldus- ja haldusterritoriaalse reformi läbiviimist. Tagajärg: miljardeid kroone valati peagi inimtühjadesse metsadesse ja soodesse lihtsalt maha lootuses, et kui ikka lai ja sirge tee tulevikku ning nõukoda ehitada, küllap rahvas ka sinna ümber elama kolib. Ei kolinud. Statistikaameti demograafilised andmed  linnade rahvastiku kohta (arvesse on võetud ka ränne) lükkavad eelmises lõigus kriitiliselt öeldu esmapilgul ümber. Vastupidi ju, ei taha me rahvas linnades elada! Linnade elanike arv kahanes 1990. aastatel järsult, kuid see oli seotud põhiliselt Venemaa sõjaväelaste ja nende pereliikmete lahkumisega. Viimase kümnendi liikumised on sellest moonutusest vabad, kuid kinnitavad linnakeskkonna jätkuvat ebapopulaarsust. Vaid Tallinn, rikkaim ja atraktiivseim elukeskkond,  on suurte pingutustega oma elanike üldarvu hoidnud. Kümnendiga on linnalised asulad kaotanud üle 18 000, maaasulad alla 14 000 elaniku. Linnastumisest need arvud ei räägi. 

Põgus pilk mitmesugustele poliitilistele instrumentidele, mis sageli ka välisabist finantseeritud,  kinnitab, et Eesti valitsused suunavad nn maaelu toetamiseks mõõdutundetult raha, ühtki linnaelu toetusfondi pole aga iial rajatud ega ole ka kuulda plaanidest seda teha. Tagajärg on armutu, ent mitte unikaalne. Rahvastiku, majanduse ning asendi poolest nõrgemad linnad on selge linnastumis/linnastamispoliitika puudumine viinud lagunemise ja pankroti äärele. See kõik on enam kui üks kord üle elatud USAs ja Ühendkuningriigis, aga lähemalt võttes ka taasühinemise-järgsetes endise IdaSaksamaa linnades ja mujal postsotsialistlikel maadel. Näiteks aastaid alla käinud Leipzigis seisis aastal 2000 tervelt viiendik linna eluasemetest ehk üle 60 000 korteri/maja tühjana. Lõpuks võttis linn julguse kokku ja otsustas, arvestusega, et neid hooneid niikuinii enam kunagi ei asustata, esimeses etapis kokku 20 000 eluaset lammutada ning muuta vaba ruum rohealadeks. Võiks ju õppida, sest Eesti  linn (niivõrd, kui linnalist tüüpi asulad ikka päris linna mõõdu välja annavad) pole globaalses kõrvutuses ainulaadne.       

Täpsemalt, ühegi maa linnad ei ole. Mõned aastad tagasi hakkas endine füüsikateoreetik Geoffrey West koos kolleegidega Santa Fe instituudis analüüsima eeskätt läänemaailma linnade ühisjooni, lähtudes hüpoteesist, et  populaarsel linna ja elusorganismi võrdlusel võiks olla ka bioloogiline ja matemaatiline sisu. Ulatuslikke andmebaase analüüsides jõuti järeldusele, et nii ongi. Terve hulga tunnuste ja seoste poolest on kõik maailma linnad matemaatilises mõttes üks ja seesama linn.3 Bioloogilistest organismidest aga eristub linn nii mõnegi tunnuse poolest. West ja Bettencourt osutavad, et rahvastiku kasvuga on jäigalt seotud kolm näitajat. Esiteks, eluruumi suurus  elaniku kohta kahaneb tihedama asustuse ja taristu tõhusama kasutuse tõttu. Teiseks kasvab igasuguse sotsiaalmajandusliku tegevuse tempo, mis viib kõrgema tootlikkuseni. Ning kolmandaks, majanduslik ning muu tegevus mitmekesistub ning põimub, tekitades nii uusi vorme majanduslikus spetsialiseerumises ning kultuurilistes eluavaldustes.     

Linn kui elusorganism       

Westi ja kolleegide kirjeldatud näitajatel pole nii mõnelgi juhul üksühest vastet eluslooduses. Näiteks linnade elutempo (mõõdetuna jalakäijate liikumiskiirusega) kasvab koos rahvastiku kasvuga, elusorganismi massi suurenedes aeglustub aga tema südame töö (inimese süda lööb kiiremini kui elevandil, kuid aeglasemalt  kui karihiirel). Keskmiselt kasvab jalakäija liikumiskiirus 15%, kui linna elanike arv kahekordistub. Eestis tähendab see, et põline tallinlane liigub oma kodukeskkonna tänavail ca 30% kiiremini kui tartlane oma linnas, pärnakas aga jääb ka tartlasele kiiruses alla ligi 20%. Kõige tempokamalt, superlineaarselt kasvavad linnarahva hulga kasvades aga kõik teadus- ja arendustegevuse, leiutamise, patentide, samuti loovtegevusega seotud näitajad, mis lõpptulemusena  ongi linnade kui innovatsiooni- ja majandusvedurite ning rikkuse generaatorite vundamendiks. Selles kõiges pole midagi uut, kuid kvantitatiivne kinnitus psühholoogide, sotsioloogide ja ökonomistide väidetele annab meile universaalselt kasutatava teooria.   

Kui võtaksime Eesti kui linnaühiskonna planeerimise aluseks kehtiva universaalse teooria, võiks me rahva reformivalmidusele ja kannatlikkusele  toetudes arenguhüppe kiiresti ära teha. Paraku on eestlase linnataju mõnevõrra skisofreeniline ja paneb meid hoiakutelt pigem ühte patta Aafrika ja India slummielanikega, nagu neid kirjeldab ÜRO programmi Habitat juht Joan Clos4 – nad küll linnastuvad, kuid kujutavad elu ette ainult horisontaalis, mistõttu asustus ei saavuta majanduslikult efektiivset tihedust. Arenenud ühiskonna linn pürib kõrgusesse, arengumaa korraldamata  linn laiusesse. 

Eestlase linnaskisofreeniat avab ühe mõttehargnemisena Tallinna silueti näitel Jaan Undusk,5 kes osutab, et kui kõik nn võõrad on üritanud ennast Tallinnas ja eriti Toompeal kehtestada ka oma usku, kunsti, sümboleid linna siluetis fikseerides (kiriku- ja kindlusetornid),  siis eestlased pole iial midagi siluetti mõjutavat ehitanud, vaid defineerinud ainult ehitusalust maad küll muistse kantsi, küll kangelase hauakünkana. Tähendab, eestlase mõte liigub sama horisontaalselt nagu agraarse aafriklase omagi. Aga linn nõuab funktsioneerimiseks kõrgust. Ja mitte ainult. 

Neli tingimust,  mis tagavad linna arengu Peaaegu ükski Ameerika linnaplaneerimist ja -elu käsitlev raamat ei pääse kohustusliku viiteta Jane Jacobsile, kelle kuulsusrikkast ja võidukast võitlusest New Yorgi planeerimisülema Robert Mosesega Greenwich Village’i linnaosa pärast on nüüdseks kirjutatud terve mägi raamatuid. 6 Jacobs oli kõigest erialase hariduseta ajakirjanik, kel polnud linna uurimiseks peent metoodikat ega akadeemilisi tööriistu, kuid see ei takistanud tal kirjutamast Ameerika linnade arengut ehk enim mõjutanud raamatut „Ameerika suurte linnade surm ja elu” („The Death and Life of Great American Cities”). Jacobsi printsiibid on iseenesest lihtsad. Linn saab areneda, kui planeerimine tagab elurikkuse (diversiteedi). Selle saavutamiseks peab olema täidetud neli tingimust. Esiteks, asumil (district) peab olema rohkem kui üks esmane funktsioon, mis omakorda kindlustab selle, et  avalikus ruumis käib vilgas elu igal kellaajal. Teiseks, hooneplokid peavad olema lühikesed, mis tähendab rohkem tänavaid ja „võimalusi pöörata ümber nurga”, nagu ütleb Jacobs. Kolmandaks, asumi hooned peavad varieeruma nii vanuse kui ka seisundi poolest, mis tähendab ka erinevust vältimatus majandustulemis (uus hoone peab reeglina teenima kiiresti ja rohkem raha). Ja lõpuks, inimeste kontsentratsioon asumis peab olema piisav, seejuures on  arvesse võetud püsielanikud.7     

Siinkohal võib küsida: mis on piisav? Kas  New Yorgile piisav kehtib ka Euroopa linnades, sealhulgas Eestis? Nagu eespool osutatud, Jacobsist hoopis paremini relvastatud akadeemikud on linna kui organismi universaalsuse ära tõestanud. Vastus on – jah. Muuseas selgitab Jacobsi nelja põhimõtte kohaldamine ära, miks meie linnades kipuvad elujõuetuks osutuma suure energia ja õhinaga rajatavad paikkonnakesksed asumid, olgu Supilinn Tartus, Kadriorg, Kalamaja või Uus Maailm Tallinnas.  Üheski pole piisavat elurikkust ehk funktsioonide mitmekesisust ning õiget hoonete vanuselist jaotust, mis organismi püsti hoiaks. Ja loomulikult ei pälvi rohujuured neis asumites linnaplaneerijate tähelepanu, saati siis abi. Neil puuduvad oma Jacobsid siinsetele Mosestele kindaviskamiseks.   

Hääbuvad Ida-Virumaa linnad   

On ütlematagi selge, et ahel puruneb ikka nõrkadest lülidest. Eesti linnades ringi vaadates tunneb nõrgad lihtsalt ära. Juba planeerimise ja ajaloo järgi, kuid praegusel ajal eeskätt selle alusel, et nn linnasüdames seisavad varemetes  hüljatud korrusmajad, millega kohalik võim ilmselgelt midagi peale hakata ei oska. Niisuguseid leidub eeskätt Ida-Virumaa (endistes) tööstuslinnades. Kui ikka rahvastik on kümnendiga kahanenud veerandi võrra, nagu Kiviõlis, ei suuda alles jäänud 5600 varasema 7400 hinge asemeid eluga täita. Pilt pole palju parem Kohtla-Järvel, mis on kümne aastaga kaotanud iga viienda elaniku (vastavalt 47 838 ja 38 656 elanikku). Mõistagi on minejad nooremad ja  ärksamad. Seega halveneb rahvastiku ealine koosseis üldnäitajast kiiremini, rääkimatagi tulubaasi langusest ja sotsiaalkulude tõusust. Üksikutele suurtööstuse ettevõtetele toetuvad linnad võivad ju ette antud mallile vastavaid arengukavasid8 tellida, nagu ka unistada tööstusparkidest, kullalaevadega saabuvatest investoritest jne, kuid need reaalsusest valgusaastate jagu kauged paberid ei muuda karmi tõde – kes suudab, lahkub. 

Nagu arengukavast selgub, ei ole hävinevatesse linnadesse olude või südame sunnil paigale jäänud oma probleeme suutelised iseseisvalt lahendama. On märkimisväärne, et KohtlaJärve arengukava „strateegilised eesmärgid” algavad veevärgist ja kanalisatsioonist, mitte inimestest. Tähendab, linna juhtimistasandil ei saada aru, et linn, see on eeskätt inimesed ja alles tagumises järjekorras tänavad, hooned, taristud. Selles olukorras on väline sekkumine varem või hiljem vältimatu, sest mida aeg  edasi, seda abitumasse olukorda jäävad need, kes pole raha või ettevõtlikkuse nappuse tõttu linnast lahkunud.       

Muule lisaks pigistab jääjaid vaikselt, aga  kindlalt nähtamatu käsi, mis on juba ammu üles seadnud kinnisvaralõksu, kust pole pääsu. Kui oleks, siis küllap kuskil maailmanurgas sellest teataks ja pääseteed kasutataks. Kirjandusest tuntuim allakäigunäide on kunagine maailma autotööstuse peakorter Detroit, mille elanikkonnast on praegu alles vähem kui pool, ent siiski veel 770 000. Miks nad seal elavad? Odava, vaestele jõukohase kinnisvara tõttu. Kui tööpuudus on suur, talved külmad ning elanikud  vaesed, siis pole ühtki head põhjust piirkonnas elamiseks peale häda. Keskmine maja hind Detroitis on 82 000 dollarit, mis on kaugel allpool mis tahes toimiva USA linna tasemest, samuti ei kata see ligilähedaseltki uue maja ehitushinda. Paljud riigid on oma allakäivate linnade aitamiseks mitmesugust poliitikat rakendanud, kuid harvade eranditega (nagu Guggenheimi muuseum Bilbaos) on see osutunud edutuks. Võib ehitada kiirteid ja muud  taristut ning kultuurirajatisi, võib pakkuda ulatuslikke maksusoodustusi, üldjuhul ei ole see allakäijaid pinnale tõstnud, kui on täitmata elukvaliteedi nõuded servast servani.9   

Suur USA suudab mõne „vaestelinna” pikaaegse virelemise rahus ära seedida. Kas aga saab endale samasugust poliitilist hoolimatust või kõrvalevaatamist lubada Eesti? Rahvastiku poolest võiks Kohtla-Järve kinnisvarahinnad olla ligilähedased Pärnu või Narva omadega. Kuid need on sellest kaugel. Tervel Ida-Virumaal sõlmitakse vaid napp kümnendik kõigist  Eesti kinnisvaratehingutest, ainult korterite arvestuses 12% (vt tabel 1). Maakonna elanike hulga järgi peaks see näitaja olema kaks korda suurem. Korterite hinnadki jäävad Eesti keskmisele alla rohkem kui kolm korda, kuid allakäigul põlevkivilinnade puhul on vahe Tartu ja Pärnuga 10-, Tallinnaga 20-kordne. Korteritehingute rahalisest mahust annab Ida-Virumaa ainult 3,6%!   

Korteri müügist saadav raha on sedavõrd vähene, et ei kata panga silmis omafinantseeringu osa nõuet, kui tahaks vähegi viisakamas kohas laenuga korterit osta. Ja nõnda on nad määratud sinna asumisele, kuni mängu käigus selgub „viimane, kes kustutab tule”. Seda muidugi juhul, kui ühiskond riigi kujul varem ei sekku. Kus pole turgu või see ei toimi, seal peab tühimiku täitma sotsiaalprogramm. Mingeid vihjeid sellise kavandamisele võiks  leiduda üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+” töödokumentidest,10 aga neid seal pole. Asustuspoliitikas on sõnastusliku ei-liha-ega-kalana kompromissiks leitud „hajalinnastumine”, millest on sama kaunis rääkida kui heljuvaist rukkiväljadest, kuni pole kohustust katta oma juttu majandusliku arvestusega ega näidata, kust tuleb areng, innovatsioon, uus kvaliteet. 

Ühe tihenemine=teise kustumine   

Ei saa öelda, et Eestis ei teataks, mida on vaja teha. Tallinna Postimehes algatatud arutelu  teemal „Tallinna tihendamine” annab arhitektidelt ja planeerijatelt jämeda joana ainult üht signaali.11 Linn on hõre, see tuleb rohkem täis ehitada, inimesi (ja sellega koos tegevust) juurde tuua. Otse nagu Jacobsi piiblist võetud jutt. Ja see kehtib ju samaviisi ka teiste eluvõimeliste linnade, eeskätt Tartu, Narva ja Pärnu kohta. Tihendamine ei tähenda mitte ainult hooneid, vaid inimesi nende sees. Kust võetakse inimesed, kui samal ajal üritab riik teise  käega „tagada asustust üle maa”? Pennsylvania ülikooli disainiprofessor Witold Rybczynski on eeskätt USA, aga ka Euroopa linnasüdamete põhjal arvutanud minimaalseks kesklinna elujõu tagavaks asustustiheduseks 4000 inimest ruutkilomeetri kohta.12 

Normaalseks eeslinna tasemeks peab ta kuni 2500 inimest ruutkilomeetri kohta. Globaalses  pildis paikneb Tartu tiheduselt eeslinna taseme ülempiiril, Tallinna kesklinn jääb sellele aga 40% alla („mägedes” on tihedus piisav, seal puuduvad aga tänavad ja muu, mis linnast linna teeb). Pärnu asustustihedus on 1350 inimest ruutkilomeetril, Kohtla-Järvel umbes tuhat … mis seal rääkida. 

Tegelikult pole seda ülemaalist asustust enam niikuinii, kuidas me seda ka tantsupeol ei nõiuks. Niinimetatud tagamaad suutsid suuremate linnade eeslinnastumist tasakaalustada  uute sisemigrantide linna läkitamisega ehk veel möödunud kümnendil, aga mitte enam. Konkureerimine elanike pärast muutub aina enam linnadevaheliseks asjaks. Kas jättagi kõik puhtalt vaba konkurentsi hooleks või teha pigem suur plaan ja poliitiline otsus, milliste linnadega jätkata ja millistega lõpetada? Ida-Virumaa langevad linnad (peale Narva, loomulikult) on kõige kindlamad lõpetamise kandidaadid. Võib eeldada, et sihtkohtade Tallinna ja Tartu elanikes tekitab mõte Ida-Virust saabuvatest uusasukatest, kes pealegi valdavalt kõike muud kui eesti päritolu, tugevat vastuseisu. Eeskätt peavadki kõik me linnaelanikud aru saama, et arengule ja õitsengule pretendeerivate linnade jaoks on uute asukate hankimine täpselt samal määral ellujäämise küsimus kui kaduvate linnade elanikele põgenemine. Ja saabujaid valida on me linnades võimalik ainult kahest allikast: kodumaalt või välismaalt.  Siinkohal jääb arutamata, millist energeetilist, keskkondlikku ja lõimumisalast kasu annab põlevkivilinnade riismete ümberasustamine.       

Aga raske on seda kasu mitte näha.         

Ma pole eespool käsitlenud ka tehnoloogia arengust tuletatud argumenti hajaasustuse õigustuseks, väidet, et telekommunikatsioon võimaldab füüsiliselt paikneda kus tahes, mitte  elada tihedalt linnades. Küsimust linnade kui majandusüksuste kontekstis tudeerinud Harvardi majandusprofessor Edward Glaeser on osutanud, et infotehnoloogia rakenduste, nagu iga teisegi efektiivsust suurendava tehnoloogia puhul kehtib Jevonsi paradoks (energeetilise efektiivsuse kasv suurendab nõudlust) ja sellest tuletatud Jevonsi täiendav järelm: kaugsuhtluse mahu kasvu täiendab ka silmast silma suhtluse kasv. Viimane on võimalik ikka ja  ainult linnades, eriti selle avalikus ruumiosas. Põhimõte on siin sama trükipressi leiutamise järgse ajaga, mil võis väita, et raamat ja võimalus seda levitada kaotas vajaduse linna (kui tekstihoidla) järele. Juhtus vastupidine. Mida rohkem levis raamat, seda suurem oli vajadus ka loetu üle silmast silma arutada. Ja seda saab teha ainult linnas.     

Vajadused on teada ja iga päev viivitust poliitiliste otsuste ja järelduste tegemisel maksab palju. Palju rohkem kui kreeklaste abistamine.     

1 Globaalseist rahvastikutrendidest saab ammendava ülevaate ÜRO rahvastikuosakonna andmekogudest: http://www.un.org/esa/population/.     

2 Nimelt püüd selle unistuse poole vallandas seni viimase ja veel mitte lõppenud üleilmse majanduskriisi,  mistõttu just USAs ka palju pead vaevatakse, kuidas ameeriklaste hoiakuid haja- ja eeslinluselt metropolide kasuks pöörata. Värskeid mõtteid neis küsimustes avaldati Fordi sihtasutuse 75. aastapäeva konverentsil „Just City – A Ford Forum on Metropolitan Opportunity”, http://www.fordfoundation.org/newsroom/ events/497.     

3 Algidee „Growth, innovation, scaling, and the pace  of life in cities” väljaandes PN AS (Proceedings of the National Academy of Sciences), seeria 104, nr 17, 24. IV 2007, http://www.pnas.org/content/104/17/7301. full.pdf; hilisem ühtset linnaelu teooriat avav artikkel G. West ja L. A Bettencourt „Unified Theory of Urban Living” ajakirjas Nature, 467, 21. X 2010.     

4 Vt viide 2, Fordi sihtasutuse konverents.     

5 Jaan Undusk, Mälupaik Tallinn. Mõtteid tema siluetist. – Tuna 2011, nr 2, lk 2–17.     

6 Google’i otsing märksõnadele „Moses” ja „Jacobs” annab üle 15 miljoni vastusepakkumise, mis näitab  konflikti elujõudu ka pärast algsete asjaosaliste surma, eesti keeles põhjalikumalt ajakirjas Ehituskunst ilmunud Michael Sorkini essees „Linnadisaini lõpp(eesmärgid)“, http://www.ehituskunst.ee/ et/12/4950/michael_sorkin_linn/linnadisaini_loppee.     

7 Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities. Vintage Books, 1992, lk 150-151.       

8 Kohtla-Järve linna arengukava 2007–2016, http:// www.kohtla-jarve.ee/uploads/documents/keskkonnakaitse/  arengukava.pdf.       

9 Põhjalikumalt Edward Glaeser, The Triumph of the City. Penguin Press, 2011, lk 41–67.        10 http://eesti2030.wordpress.com/materjalid/planeeringumaterjalid/

11 Harri Kivilo, Ülar Mark, Irina Raud ja Endrik Mänd küsitluses http://www.tallinnapostimees.ee/

12 Witold Rybczynski, Makeshift Metropolis. Scribner, 2010, lk 176-177.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming