Kõige väiksemad tänavad

ANNI MÜÜRIPEAL

Hõredalt asustatud linnaosades, kus tooni annavad eramajad või väikesed kortermajad (nt Kristiine ja Nõmme), leidub sageli väga lihtsaid jagatud ruumiga tänavaid. Tee on kaetud asfaldiga piisavalt laialt, et kaks autot mahuksid teineteisest mööda sõitma, ning ruumi jääb ka jalakäijale. Mõnes kohas on teede ääres endiselt ka kraavid, mida trimmerdatakse harva ning mis on suviti rohkelt rohtunud. See tänavatüüp on tehnoloogiliselt ülimalt lihtne ning töötab hästi, kuna võimaldab ohutult ja mugavalt liikuda kõigil üksteisest lugupidavatel kasutajatel.

Kõige väiksematel tänavatel liiguvad jalakäijad, jalgratturid ning autod samal tasapinnal, puuduvad äärekivid ja eri kõrgusel teeosad. Lisaks on parkimine reguleerimata, üks auto on pargitud vasakule teepervele, teine paremale. Need aspektid tagavad rahustatud liikluse, kuna autojuhi teel on pidevalt mitmeid nii füüsilisi kui ka visuaalseid sõitmist aeglustavaid takistusi. Kuna kõik kasutavad liikumiseks sama ruumi, pole autojuhil tunnet, et ta on kuidagi eelisseisus võrreldes teiste liiklejatega. Jagatud ruum töötab tähelepanelikkuse ja vastastikuse viisakuse põhimõttel. Liikumise ajal peavad kasutajad rohkelt miniatuurseid ruumilisi ehk sõnatuid dialooge.

Vihmastel perioodidel juhivad teeäärsed kraavid vee tänavalt minema. Vihmavesi ei kogune lompidesse ning tänu sellele jõuavad jalakäijad ja jalgratturid oma sihtpunkti kuivema jalaga. Suvel puhastavad kraavis õitsevad taimed sademevett ning pakuvad elurikast keskkonda väikeloomadele ja putukatele.

Ikka ja jälle kerkib päevakorda mõte teha need kõige kõrvalisemad tänavad korda, n-ö normipäraseks. Jalakäija ohutust ja mugavust ettekäändeks tuues aetakse kraavid kinni ning ehitatakse nende asemele 12 sentimeetri kõrguse äärekiviga eraldatud kõnnitee. Igaühel on nüüd oma liikumiskoridor ja kõik tundub pealtnäha korras.

Kuna jalakäijatel on nüüd ettemääratud koht kõndimiseks, siis saavad autojuhid sõiduteel segamatult ja uhkes üksinduses liikuda. Võib-olla maalitakse maha ka valged jooned, et kõik autod pargiksid ainult ühel pool teed. Sedasi vähendatakse nii füüsilisi kui ka visuaalseid, nii mentaalseid kui ka sotsiaalseid liikumispiiranguid autodele ja paratamatult, vahel ka tahtmatult, tõuseb sõidukiirus. Ohtlike olukordade arv ei pruugi kasvada, küll aga muutuvad õnnetused tõsisemaks. Kuna ruumi on nagunii vähe, siis on kõnnitee tehtud võimalikult kitsas – kui mahub, siis on see meetrilaiune, vahel isegi kitsam. Ja kui mõni tänavapost jääb keset kõnniteed, on ka see lisatakistus. Kui varem võis seltskond vestlevaid sõpru tänaval südamerahus teineteise kõrval jalutada, siis uus lahendus eeldab hanereas kõndimist. Lapsevankrid, ratastoolid või suurte kottidega tänavakasutajad peavad end iga kõnniteele jäänud tänavaposti kõrvalt kuidagi mööda manööverdama.

Projekti eelarvet silmas pidades puudub uuel tänaval tihti sademeveetorustik. See peaaegu kahekordistaks ehitusmaksumust ning suurendaks hoolduskulusid. Varem vihmavett vastu võtnud kraavide roll jääb täitmata. Selle asemel on mõlemal pool sõiduteed äärekivid, nende ülemisel tasapinnal vett mitteimav kõnnitee. Kuna tavaliselt on sõidutee ristlõikes keskelt kõrgem, siis koguneb vihmavesi tee äärde ehk kohe kõnnitee kõrvale. Selles olukorras suureneb võimalus, et mööduvad autod (mis mäletatavasti sõidavad nüüd ka kiiremini kui varem) pritsivad jalakäijad märjaks ning vastutus jaguneb võrdselt autojuhi, vihma ning tänavadisaini vahel.

Mida võiks arvesse võtta selliste kõrvaltänavate rekonstrueerimisel?

Kui eesmärk on jalakäijatele mugavam ning ohutum ruum, siis peaks kaaluma, kas 80–120 sentimeetri laiuse asfaldiriba maharullimisega seda parimal võimalikul moel saavutab. Sobiv lahendus peaks lähtuma tänavaruumi kontekstist. Võib-olla oleks tänav mugavam, kui selle rekonstrueerimisele kuluv raha suunata hästi paigutatud tänavamööblile või täiendavale haljastusele? Kui vana asfalt on tõesti juba talumatult auklik, piisab ehk uue asfaldi mahapanemisest vana tee ulatuses tänava üldmõõte ja iseloomu muutmata. Teeäärsetele kraavidele on nüüdisaegsemaid vihmavee passiivse äravoolu alternatiive, kus lastakse mõnes kohas äärekivi alla ning seeläbi juhitakse vihmavesi sobiva taimkattega pinnasesse. Praegu ei ole see Eestis veel levinud praktika ning teadmisedki pole selles vallas kuigi laialdased. Häid näiteid leiab Soome ja Rootsi linnadest, Eestis koondatakse prooviuuringuga ideid Elva linnas. Jalakäijate mugavuse tagamiseks meie kliimas on vihmavee passiivne ärajuhtimine eriti oluline, sest isegi kui on olemas torud ja kaevud, ei pruugi need alati piisavalt vett läbi lasta. Linnades on sügisesed üleujutused ja uputused ju aina tavapärasemad, kuna varem vett imanud pindu katab nüüd asfalt.

Kõige väiksemad tänavad töötavad tänu oma lihtsusele. Need on avalikud ruumid, mida kõik kasutajad jagavad omavahel võrdselt ning mis arvestavad nii inimese kui ka auto ruumivajadusega, samal ajal jätavad need võimaluse ka loodusele. Kõige väiksemad tänavad on mitmekülgsed: lisaks autoliikluse läbilaskmisele on esindatud nii looduse kui ka inimeste eriilmelised vajadused. Pealiskaudse mulje alusel võib arvata, et olukord vajab nüüdisajastamist, kuid lihtsameelne sekkumine kipub üldjuhul probleeme rohkem tekitama kui neid lahendama. Kõrgendatud kõnniteega tänav, kus iga liiklusvahend liigub oma koridoris, on näiliselt korrastatud ja toimiv, kuid vähendab märkimisväärselt tänava kui avaliku ruumi väärtust. Kui igaüks on määratud liikuma rangelt ainult oma ruumi piirides, kas üllatab siis, et me ei oska omavahel suhelda ühiskasutatavatel aladel linnas, virtuaalruumis või ühiskonnas laiemalt?

… ja talvel lumisel ajal ei ole ükski liikleja sunnitud hanges või soolasodis sumpama.

2 × Andres Levald

Suvel mahuvad Olevi tänavale nii jalutajad, rulatajad kui ka autod …

 


Tänavamekk

Tänavamekk“ on artikliseeria, kus jalakäijate ühingu liikmed ja sõbrad hindavad nii häid kui ka halvemaid tänavaid, toovad esile huvitavaid maitsenüansse ja ettepanekuid kogemuse parandamiseks. Analüüsides püütakse jõuda moodsama tänavakultuurini, kus tänavad ei ole jalgsi kõndijale takistusväljad, vaid pakuvad jalakäijasõbralikku elu- ja liikumisruumi. Sellise hooliva, mugava ja turvalise keskkonna arendamise eest seismine on jalakäijate ühingusse kuuluvate liikuvusekspertide, urbanistide, arhitektide ning avaliku ruumi mõtestajate peamine eesmärk. Hea tänavaruumi saavutamine eeldab küll tehnilisi teadmisi liikuvusvahendite ruumi jaotamisel, autoliiklust rahustava keskkonna kujundamisel, haljastuse disainil, drenaaži jm tehnovõrkude planeerimisel, aga eelkõige on selleks vaja kasutajate teadlikkust tõeliselt headest võimalustest ja näidetest. Tänavate degusteerimine edendab arutelu hea avaliku ruumi üle ja kasvatab nõudlikkust, oskust küsida paremat tänavate aktiivsete kasutajate hulgas, kes me kõik ju oleme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht