Kõik paneelmajasõbrad, ühinege!

Veronika Valk

Tartu kivilinnafoorum 18. ja 19. X Annelinnas Ülejõe kohvikus. 60–70% Ida-Euroopa linnadest paikneb endise Nõukogude Liidu aladel, kus 20–40% asukatest elab paneelrajoonides (Lääne-Euroopa linnades 3–7%, Temelova et al 2008), Eestis elab 70% inimestest korteris. Seetõttu tekitas Tartu ülikooli inimgeograafide Kadri Leetmaa ja Anneli Kähriku kivilinnafoorumi avapäeva loeng minus küsimuse Eesti inimeste ajakasutusest. Kortermaja elanikul peaks justkui olema rohkem vaba aega kui eramu eest hoolitsejal (kodumajandus ja -aiandus + sõit tööle, lasteaeda, kooli jne + koer jt lemmikloomad). Kuidas paneelrajoonide elanikud vaba aega veedavad? Mis nad oma aja kasutamisest ise arvavad? Mõeldes paneelikate asukate osakaalule sootsiumis – kas nende vaba aja veetmine on ka toetatud nii, et sellest kasvab kohavaim ning elanike kõrgem enesehinnang?

Kasutamata potentsiaal

Annelinnas on kohapeal olemas vähemalt tuhatkond töövõimelist aktiivset eakat inimest, kelle energia võiks panustada ühiselu heaks, lisaks on ligi üheksa tuhat annelinlast, kes on valmis vähemalt kord aastas vabatahtlikult meeldivama elukeskkonna nimel jõu ühendama. Rääkimata lastest ja teismelistest, kes ju samuti hakkajad abilised kergematel ja lõbusamatel ettevõtmistel. Iga vabatahtlik kulutas aastatel 2009–2010 keskmiselt teiste aitamisele 21 tundi kuus,1 mis teeb kokku 252 000 töötundi aastas. Kui siia lisada potentsiaalsete Annelinna vabatahtlike hulk, siis saab ühe aastaga ära teha 13,4 inimtööaastat. Kui selle töö eest peaks keskmist palka maksma, siis läheks sama arvu palgaliste töötajate pidamine maksma umbes 131 000 eurot aastas.

Ühe paneelmaja ümberehitus energiasäästlikuks sellisel tasemel, et seda toetaks Kredex (17. VIII 2010 Eesti Vabariigi Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi rohelise investeerimisskeemi toetuse eesmärk on saavutada olemasolevate korterelamute parem sisekliima ja energiatõhusus, parandada nende energiamärgise klassi ning soodustada taastuvenergia kasutuselevõttu), võib tubli koonerdamise korral maksma minna ehk natuke üle 100 000 euro. Seega selleks, et Luksemburgi kvoodiostust finantseeritud Kredexi abil kõik Eesti 16 000–17 000 kortermaja korda teha, peaksid elanikud üle Eesti võtma laenu või laskma käiku oma säästud summas, mille väärtus on ümberarvestatuna üle 13 000 inimtöö aasta – selle võiks vabatahtliku ettevõtmise korras ära teha Annelinna jagu inimesi. Võib ju rõõmustada, et seda on vähem, kui on möödunud viimasest jääajast. Siiski ei tundu Kredexi kava tänasele annelinlasele väga isuäratav.

Puudulik suhtlus naabrite vahel

Ega korteriühistute juhid väga kaua riikliku toetuse taotlemise ja sellega kaasneva omafinantseeringu üle eksistentsiaalseid mõtteid mõlgutada ei saa, sest 2013. aasta lõpuks tuleb ehitustööd ära teha. Seejuures peab jääma aega ka nn klubiliseks tegevuseks: arendada iluvõimlemise, juudo-, sulgpalli- või muid oskusi, korruselamute katustel mesilastarusid pidada, kohalike kalameestega grilliõhtuid korraldada, talupiima müüki organiseerida, majadevahelise muruplatsi hooldamiseks lambaid kasvatada (lambatoidu retsepte vahetada), kelgumägesid kavandada ja lumelinnu rajada. Nagu selgus foorumil – elanike seas on huvi selle kõige vastu täitsa olemas, puudub aga omavaheline suhtlus (neljandik Annelinna elanikest ei lävi oma naabritega üldse2), nii et sarnaselt mõtlevad elanikud üksteist üles leiaksid ja üheskoos tegutsema asuksid.

Arutelus selgus, et korteriühistute juhtide kohustused varieeruvad seiklusrikkast võlgnike tagaajamisest koolitustel osalemise ja usalduse loomiseni ühistuliikmete vahel – neilt ei saa nõuda sellele lisaks veel ka Annelinna mõõtkavas toimiva suhtlusvõrgustiku loomist ja haldust. Nii saigi foorumil välja pakutud „majasõbra institutsioon”, mille võiksid omaalgatuslikus korras enda kanda võtta kohalikud avaliku elu tegelased, kes elavad Annelinnas, need, kes jaksavad teisi kuulata ning oskavad näha erinevate soovide sidusust. Eesti paneelrajoonides pole ju selgeid märke sotsiaal-majandusliku allakäigu kohta, selgitasid Tartu ülikooli teadurid. Mure on pigem see, kuidas arendada elukeskkonna perekesksust.

Annelinn kui kodu

Vaid poolele Annelinna elanikest on kodukoht osa tema identiteedist (53% tunneb end linnaosa elanikuna).3 Annelinnas, kus üle 84% juhtudel on elamu haldajaks ühistu, on varasemaga võrreldes4 esile kerkinud uus probleemide ring ehk heakorra (trepikodasid ei koristata, pole eri sorti prügikonteinereid vms) ning teede ja parkimisega (elamu ümbruskonna teede halb olukord, parkimiskohtade puudus) seonduvad küsimused. Liikluskorraldusega määratud käitumismustrit ja mõju hoonetevahelisele (mängu)ruumile ei saa lahendada aga enam ühistu tasandil, siin on vaja linnaehituslikku terviklahendust, mille tarvis ongi Tartu linnavalitsuses koostamisel teemaplaneering.

On üsna märkimisväärne, et haljasalade hooldus (muruniitmine, lehtede riisumine jne) ning mänguväljakute ja puhkeatribuutika korrashoid on seni olnud suures osas kohalike elanike endi õlul – sagedasti on tegu ju linnale kuuluva või reformimata riigimaaga. Kuid ka ühiskondlikult kasulikul tööl on kusagil piir.

Annelinna elanik ei ole ilmselt väga hästi kursis „Heade värvide linna” või „Piirdeaiad korda” kampaaniaga. Need ei puuduta teda otseselt, nagu seda võiksid teha üleskutsed „Korteriuühistute parklad korda!” või „Korteriühistute haljasalad ilusaks!”. Kurb, aga Annelinnas pole kohaliku elaniku arvates eriti midagi, mis võiks turistile huvi pakkuda. Kas see arvamus muutuks, kui Annelinnas käivituks foorumil välja pakutud krüptokommunistlikus5 võtmes linnakunsti festival, mis mitte ei alavääristaks postsovetlikku mikrorajooni, vaid väärtustaks värske pilguga sealset elukeskkonda? Tüüpsus, monotoonsus ja kommuunipõhisus oleksid seal mälupildina omal kohal nagu kollane Ikaruse buss. Anonüümsus annab seal igale elanikule vabaduse vaadata tänast parklinna oma lõuendina, suurejoonelisus lisab väärikuse, igast pragmaatilisemastki hädavajalikust liigutusest kumab aga kultuur.

Vajalikku mastaapsust võiks kanda näiteks projektsioonikunst koos korteritevahelise videomängude turniiriga, mida peetaks paneelmajade otsaseintel. Teistel otsafassaadidel võib taastada omaaegsed mikrorajoonide kaardid, et asumis ka nn eelajaloolise kõrvadevahelise navigatsioonisüsteemi toel orienteeruda saaks.

Foorumil pöörati suurt tähelepanu kergliikluse teedevõrgu arendamisele ja jalgratturite murede lahendamisele, seda kuni jalgrattaradade sissetallamise talgute ja (lukustatavate) jalgrattahoidlate kujundamiseni. Homsed talgud Annelinnas võiksid olla aga pigem ulmelise alatooniga ja mängulised, kui et takused ja tolmused. Tartu on teada-tuntud ka skulptuuride linnana, kuid Annelinna sobib pigem abstraktne, kosmiline ja tulevikutehnoloogiline kui lausfiguratiivne kunst (erandiks Annelinnaga seotud lendurid), mis võiks aga jääda poolprivaatsetesse katusaedadesse, mis sünnivad Kredexi toel loodud Annelinna tuleviku isemajandavates eksperimentaalprojektides. Jätkuvat mõttelendu!

1 Marin Tasuja, Kodanikuühiskonna ja vabatahtliku töö moodulid ajakasutuse uuringus. Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakond, 2011.

2 Küsitlus „Tartu ja tartlased”, 2008.

3 Samas.

4 Küsitlus „Tartu ja tartlased”, 2003.

5 Salamisi kommunismi-ihalus uue aja võtmes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming