Kokkupõrked ja sulandumine

Taani uues arhitektuurikeskuses on huvitav vaadata maja ruumilist kokkupanekuviisi, s.t mida nüüdisaegses kultuuriasutuses tähtsaks peetakse.

TRIIN OJARI

Kevadel Kopenhaagenis avatud Taani arhitektuurikeskuse uus hoone nimega BLOX on suursündmus nii arhitektuuri- kui ka arhitektuurimuuseumide maailmas. Arhitektuuribüroo OMA (Office for Metropolitan Architecture) esimene hoone Taanis, linnaehituslikult provokatiivne ja esteetiliselt jahe ühekorraga. Enamasti Euroopa eakates hoonetes ajalugu põlistavate arhitektuurimuuseumide ringis on BLOX enneolematu, spetsiaalselt arhitektuuri reklaamimiseks ehitatud maja, mille läikiva pealispinna all peituv keeruline ruumistruktuur peab lahendama ehituskunsti rahvani viimise keerulise võrrandi. Muuseumi asemel on tegu moekalt hübriidse ruumiga, kus omavahel on läbi põimunud näitused, üritused, kontorid, noorettevõtjad, lasteringid ja spordiklubi, kõike liitmas pood-kohvik-lesila, see igavest heaolutunnet loov trio.

Arhitektuurikeskus ehk DAC (Danish Architecture Center) reklaamib ennast arhitektuuri, disaini ja uute ideede kohtumispaigana ega jäta oma hoogsa tegutsemisega kahtlust, et peamine eesmärk on olla ühiskonnas nähtav. Tähelepanuvajadus on teadagi aina hüpertrofeerunumaid vorme võttev nähtus ja ega muuseumidki seda eira, wow-maja kuulsalt arhitektilt on viimased paar aastakümmet olnud töökindel strateegia. BLOXi puhul ei olegi vormispektaakel peamine, pigem on huvitav vaadata maja ruumilist kokkupanekuviisi ehk teisisõnu seda, mida nüüdisaja kultuuriasutuses tähtsaks peetakse, mida uut see maja väljendab. Kuivõrd BLOXis peeti septembris ka rahvusvahelise arhitektuurimuuseumide ühenduse ICAM konverents, siis saab taanlaste uhiuue ruumikoreograafia taustal rääkida muutustest arhitektuurikultuuris.

Muuseumi asemel linlik sündmusruum

BLOX on maja, mis annab keskusele identiteedi ja kujundab arhitektuuri käsitlemise viisi. Arhitektuur on taanlastele eelkõige inimsõbralikuma elukeskkonna loomise vahend, uus hoone pakub ideede sünniks soodsat keskkonda ja on ise ligitõmbav maamärk. DAC ei ole klassikaline muuseum, vaid valdkonna arenduskeskus, nagu neid liberaalse kultuuripoliitika tuules mõnekümne aasta eest üle Euroopa loodi. Nad on sõnastanud oma eesmärgina arhitektuuri kui äri ja kui kultuurivormi ühendamise – suund, mida muuseumidki kasumijahil aina rohkem praktiseerivad, ent kunagi deviisina kilbile ei tõsta. Vaid 10% eelarvest riigi käest saav DAC näeb kultuuri vahendina – nii näitused kui ka publikatsioonid on kaudselt rakendatud äri edendamiseks ning tegevuse fookus on selgelt nüüdisaja- ja tulevikukeskne. Arhitektuur loomemajandusena, lisaväärtuse andjana on kui tee hea linna ja õnnelike inimeste juurde. Kontemplatsiooni ja väärikuse hoidmisega tegeleva muuseumi asemel on Kopenhaageni kaldapealsele ehitatud linlik sündmusruum, kus arhitektuuriga vaid kaudselt või üldse mitte seotud valdkonnad ühe katuse alla tooduna loovad uut tüüpi kultuuriasutuse kuvandit.

Huvitaval kombel on hoone ise vastuolulise linnaehitusliku lahendusega, üldsegi mitte skandinaaviapärane ja soe, oma ebaõdususes ja kommertsiaalsuses isegi radikaalne. Kui taanlastel on eraldi sõna hygge, mis tähistab soojades pastelsetes toonides õdusat interjööri, patju ja puitu, siis BLOX on tulnuk ülerahvastatud metropolist, kus liiklus, linlased ja kultuur põrkuvad.

Arhitektuuri kriitilisus

Klaasist klotsikuhjatist meenutava BLOXi üheks silmatorkavamaks elemendiks on kuhja keskelt läbi jooksev autotee, linna üks tähtsamaid magistraale, mis eraldab inimesed kaldaäärsest. Kanalini ulatuv hoone moodustab tee kohale silla ja allapoole tunneli, ka asutused ei paikne ruumis sirgelt või korruste kaupa, vaid läbisegi. „Ma ei näinud mingit vajadust siduda ennast taanipärasuse või taani modernismiga,“ on kinnitanud OMA partner ja BLOXi peaarhitekt Ellen van Loon. Arhitekti eesmärk oli – ja tegu on väga kindla sõnaga naisega, kes on end aegamisi OMA juhi Rem Koolhaasi varjust välja võidelnud – tegelda autode, müra, liikluse ja kiirusega kui Taani tabudega, kuna nägi neis omaette kvaliteeti: „Ilmselt teeksid taanlased kogu linna ainult jalgratastele ja kõnniteedele, kõik tervislikuma elu nimel.“1 See olevat liiga ilus, van Looni meelest on oma ideaalmullis elanutele linna algne sisu kaduma läinud. Kokkupõrge hoone enda ning arhitektuurikeskuse jutlustatava pehme ja rohelise linnaidee vahel on ilmselge, isegi koostöö taani guru Jan Gehliga lõppes arhitektidel eos. Taanlased pidid juba 2006. aastal toimunud kutsutud võistlusel provokatiivse OMA kasuks otsustades arvestama, et nad ei saa lihtsalt suurepäraselt instagrammitavat maja, vaid linnaehitusliku seisukohavõtu, mis kõigile ei pruugi meeldida.

Üldsegi mitte skandinaaviapärane ja soe BLOX on oma ebaõdususe ja kommertsiaalsuse poolest isegi radikaalne. Arhitektuuri reklaamimiseks ehitatud maja läikiva pealispinna all peituv peab lahendama ehituskunsti rahvani viimise keerulise võrrandi.

Foto blox.dk

Kui kultuur on aina enam äri poole kaldu, siis kes maksab muusika? Vastus on lihtne: muljetavaldav 268 miljonit eurot maksnud maja peab end ise ära tasuma. Hoone tellinud Realdania-nimeline fond on küll DACi suurtoetaja, ent siin tegutsevad ka rendibürood, söögikohad, majaalune liftiga parkla, magusaima merepoolse külje on hõivanud spordiklubi ning katusekorrusele on rajatud 22 luksuskorterit. See on nagu väike linn, kus ootamatud kohtumised on võimalikult dramaatiliselt välja mängitud, kus näitusele suunduvad külastajad kohtuvad teisel pool klaasist trepikojaseina jõumasinatel rassivate treenijatega ja kus ümbrusele avatud näitusesaalil ei ole ühtegi seina. Peasissepääs asub kuue meetri jagu maapinnast allpool ning laskumine eskalaatori suhinal meenutab metrood, hiiglaslik fuajee ümmarguse infosaarega keskel ja ekraanireaga seinal aga lennujaama registreerimislauda. Rahulikult olemise kohta siin ei ole, üksindus on nõrkadele – uut tüüpi külastajakogemus tähendab palju üheaegseid tundeimpulsse, barjääride puudumist, läbipaistvust, sujuvat üleminekut ühelt tegevuselt teisele. Sisuga ei tohi liialt kurnata ning ruum peab aktiveerima sotsiaalset suhtlust, mugavat äraolemist. Isegi püsiekspositsioon kujutab endast üle maja laiali pillatud ekraaniga istumisnurki. Van Looni sõnul taheti vältida steriilset ruumi, sest „soovitakse näha, kuidas midagi tehakse, kuidas töötatakse. Arhitektuurimuuseum peab tunduma tootmisruumina, kus on ka näitusesaal.“2

Jah, taanlaste keskus on tugeva ärilise surve all rajatud maja, ent üks võimalikke vastuseid kõiki arhitektuurimuuseume painavale formaadiprobleemile – arhitektuur, nagu seda arhiveeritakse ja näidatakse, on spetsiifiline ja tihti raskesti mõistetav, samal ajal elukeskkond näituseseintest väljaspool kui kõigi ühisasi on pidevas kriisis ja nõuab kriitilist sekkumist aktsioonide, töötubade, koolitustega, astumist dialoogi raha ja tellijatega. Kas järjekordne näitus on selleks piisav? Millal arhitektuuri ja ühiskonna vahel tasulise suhtekorraldajana tegutsedes kaotab muuseum oma sõltumatuse?

Teenused ja tarbijad

Arhitektuurimuuseumide võimalusi publiku kõnetamisel ning maailma kriisiteemadel kaasarääkimisel uuriti ka septembris samas BLOXis toimunud rahvusvahelise arhitektuurimuuseumide ühenduse ICAM aastakonverentsil „Ideede ränne“ („Migrating Ideas“). Kui koostööaltid on muuseumid nii omavahel kui ka kohaliku kogukonnaga? Kust tuleb raha ja kuidas hõlmata noori? Millist väärtust muuseumide tegevus kannab? Vastustes peegeldus arhitektuuriga tegelevate mäluasutuste ülemaailmne variatiivne rikkus – ühenduse ligi sajast liikmest vaid vähem kui kolmandik on iseseisvad muuseumid. Tavapärasest muuseum-kui-tempel kuvandist irduv BLOX oli soodne keskkond rääkimaks muuseumist kui teenusepakkujast, ettevõtete koostööpartnerist, proaktiivsest käed-külge-aktivistist, kes tahab pakilistest teemadest kinni haarata. Nii afišeeris Viini arhitektuurimuuseum möödunud aasta suurprojekti „Hooli+Paranda“, mille käigus lahkuti oma turvalisest majast ning rajati avalik tööruum Nordbahnhofi, Viini suurimale ehitusplatsile.

Küsimused olid muidugi globaalsed: kliimamuutus, ressursside lõppemine, demograafia, avaliku ruumi erastamine. Vastused rääkisid hoolitsemisest looduse, materjalide taaskasutamise, uut tüüpi kogukonnaruumide eest. Ilm­selgelt tähendab see muuseumile ka vajadust teistsuguse kompetentsi järele, sh kaasamis- ja keskkonnaspetsialistide palkamist. Üldisem teema oli riigi rahalise toetuse vähenemine ning vajadus leida muid võimalusi. Eraraha osakaal on Euroopa arhitektuurimuuseumides väike, aga USA korporatiivse lahkuse valguses ei ole midagi imestada, kui New Yorgi arhitektuurikeskus kogub ühe tänuõhtusöögiga miljon dollarit ning Chicago keskus on sponsorite toel kasvanud linna üheks suurimaks kultuuriasutuseks ligi 700 000 külastajaga aastas. Nende tõmbenumber on jõelaevaga linnaekskursioonid ning hiiglaslik linnamakett, s.t arhitektuur võimalikult rahvapärasel üldarusaadaval moel. Londonis korraldab sealne keskus nimega New London Architecture elanikele koguni arhitektide individuaalseid nõuandetunde, kust praktilisemaks on raske minna.

Turundus- ja publikutöö jutu kõrval tõstatati muuseumi tuuma, s.t arhiivi küsimusi vähem. Kuidas arhiveerida skvottimist kui kollektiivset, habrast ja kriminaliseeritud ruumilist praktikat? Kuidas käituda, kui Alvaro Siza mõõtu arhitekt otsustab oma pärandi eri kontinentidel asuvate institutsioonide vahel laiali jagada ja nii terviku lõhkuda? Pikas plaanis sõltub ju arhitekti retseptsioon suurel määral sellest, kes ja kuidas tema arhiivi haldab ning kui aktiivseks projektide järelelu näituseturul kujuneb. Aasia uued hübriidmuuseumid on arhitektuuri, disaini ja visuaalkultuuri sulamid ning võivad häbenemata liita endaga ka kaubanduskeskuse (nt Design Society Shenzenis Hiinas). Sama lükke tegi viis aastat tagasi Hollandi arhitektuurimuuseum, võttes nimeks Uus Instituut ja liites endaga moe ning uue meedia arenduskeskuse, seniajani kehitavad kõik valdkonnainimesed õlgu uue hübriidasutuse arusaamatu näo peale.

See on konteksti küsimus, millises raamistuses või koosluses arhitektuuri eksponeeritakse ja kellele oma sõnum adresseeritakse, ent aina enam langetatakse otsuseid majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt. DAC on teinud arhitektuurist, ärikeskkonnaga vahetult seotud praktikast oma ideoloogia, väljaspool Euroopat ei ole arhitektuuri hermeetiline kunstiks olemine aga kunagi aktuaalne olnudki.

1 Giulia Ricci. Ellen van Loon. OMA narrates BLOX in Copenhagen. – Domusweb 5. V.

2 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht