Kommentaar – Mis on omavalitsus? Mida õieti valime?

PEEP NEMVALTS

Kui uskuda meediat, muudetakse haldusreformiga omavalitsuste pindala: „Viimased maavanemad on riigi esindajatena agaralt saaresuurust omavalitsust toetanud.“ (Postimees, 20. VII); „Ülenurme rahvale oli vastumeelt, et sundliitmise järel tekkiva omavalitsuse nimeks peaks saama Kambja vald.“ (ERR, 21. VII).

Kas tõesti on pindala ja nimi omavalitsusel? Küllap ikka vallal-linnal. Termini omavalitsus väärtarvitus on ilmselt juurdunud seaduskeele ebatäpsuse tõttu. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse järgi jaguneb Eesti haldus­üksusteks, millel on nimi ja piirid (§-d 2–4). Segadust tekitaval moel kasutatakse sessamaski seaduses nähtavasti haldusüksuse sünonüümina oma­valitsus­üksust. Mõisted vald ja linn on haldusüksusena defineerimata, ilmuvad seadusesse justkui muuseas, sh asustusüksuse paragrahvis 6. Selles on juttu valla jagunemisest asulateks (lg 2) ja et „Linn haldusüksusena [!] on samades piirides ka asula“ (lg 3). Haldus­territoriaalse korralduse ja piiride muutmise paragrahvis taas eksitatakse meid, kirjutades, et volikogu esitab „otsuse uue omavalitsusüksuse nime ja staatuse (vald või linn) kohta“ (§ 9, lg 7.2).

Eesti territooriumi haldusjaotust kirjeldatakse kohutavas kantseliidis: „Vallas ja linnas teostatakse omavalitsuslikku haldamist kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse [—] §-des 3 ja 4 sätestatud alustel.“ (§ 2, lg 3) Viidatud seaduses on määratletud kohaliku omavalitsuse mõiste (§ 2):

„(1) Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse [?] – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu [—].

(2) Kohalik omavalitsus:

1) rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel [NB!];

2) teostub demokraatlikult moodustatud esindus- ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse või rahvaalgatuse teel.“

Seega on omavalitsus valla või linna – s.t haldusüksuse – (täitev)võimuorgan, kuigi lg 1 kaldub ringdefinitsiooni poole. Nii nagu Eesti territoorium ei kuulu riigi valitsusele, ei ole vald ega linn kohaliku valitsuse oma. Terminit omavalitsusüksus saaks sisutäpselt tarvitada vaid linna- või vallavalitsuse osakondade vms üldtähisena. Paraku on selle termini tarvitusviis ka põhiseaduses ebatäpne, vastuoluline. Näiteks kohaliku omavalitsuse peatüki esimeses paragrahvis on sellega tähistatav mõiste selgelt võimuorgan: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.“ (§ 154) Järgmises paragrahvis aga nimetatakse valdu ja linnu kohaliku omavalitsuse üksuseks ning hoopis kummaline on § 156: „Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, …“ Volikogu ei esinda ometi valla- või linnavalitsust, vaid haldusüksuse elanikke – nagu riigikogu on Eesti kodanike, mitte valitsuse esinduskogu.

Mõelgem järele, millest kõnelevad seesugused laused: „Järvamaal ühinevad lähenevate kohalike omavalitsuste valimiste eel kaks valimisliitu“ (Järva Teataja, 17. VII), „Tallinna esinumbriks kohalike omavalitsuste valimistel on erakonna esimees“ („Aktuaalne kaamera“, 26. VII), „Haldusreformi järel jääb kohalikesse omavalitsustesse poole vähem volinikke. Selleks, et elanikud võimust liialt ei kaugeneks, tuleb igal omavalitsusel leida enda mudel, kuidas rahvast poliitika tegemisse kaasata“ (ERR raadiouudised, 17. VII).

Ei vali rahvas Eesti Vabariigi valitsust ega saa kodanikud valida ka omavalitsusi, s.t linna- ja vallavalitsusi. Volinikud ei kuulu valitsusse, vaid volikogusse – nagu riigikogulane ei ole vabariigi valitsuse liige. Rahvast kaasatagi võiks eelkõige volikogu.

Tõsi, seadusetekstides leidub fraasi „kohaliku omavalitsuse volikogu“ rohkesti, ja meil on koguni eksitava pealkirjaga „Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus“. Igapäevaelus ei pea aina seadusaktide tarbetut paljusõnalisust jäljendama, mistõttu ongi käibel muid, lühemaid fraase, nagu ülal esitatud näiteis. Lühendamine iseenesest on mõistlik ja vajalik, kuid välja ei tohiks jätta kõige olulisemat, sisutäpseimat terminit volikogu. Mõni kirjutaja-kõneleja on õnneks seda taibanud ja nii kohtab ka fraasi „(kohalike) volikogude valimised“.

Seaduste keelt on hädasti vaja kohendada: terminivalikut täpsustada ja lausestust ladusamaks muuta. Alustagem pealkirjast: paikkondlikke valimisi sätestagu valla- ja linnavolikogu valimise seadus.

Detsembris rõhutas Riigikohus otsuses haldusreformi seaduse põhiseaduslikkuse kohta, et õigusselguse huvides peab seaduse keel olema selge, ühetähenduslik ja täpne. Kuidas hallata ja vallata halduskeelt? Arvamusfestivali „Osalusdemokraatia“ alal 12. augustil kell 14.00–15.30 arutledes püüdkem teadvustada õigus- ja halduskeele kohmakuse ja raskesti mõistetavuse põhjusi ning proovigem sõnastada võimalused olukorda parandada. Haldusreformiga kaasnegu halduskeele reform!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming