Kommunismi pudrumäed

Owen Hatherley on ajanud nõukogude elukeskkonna pildi liiga keeruliseks, seda iseloomustavad pigem hruštšovkad kui töölissööklad.

Gregor Taul

Owen Hatherley raamatut „Kommunismimaastikud. Ajalugu majades“ on Sirbis põgusalt tutvustanud Toivo Tammik.1 Ta viitab oma artiklis eesti arhitektide olulisusele – Raine Karpi kiidab Hatherley tõepoolest taevani – ning mainib, et soliidsest bibliograafiast hoolimata näib teos olevat pigem kirjeldav kui analüütiline. Tammikul on osaliselt õigus, ent suures plaanis on ta hinnang ebaõiglane, sest tegemist on igati läbinägeliku oopusega. Hatherley, kes elas raamatu kirjutamise ajal Varssavis, kust rändas mööda endisi ja praegusi sotsialismimaid, iseloomustamiseks sobib hästi „teooria“ etümoloogia. Theorosed olid vanakreeka pühad sõnumitoojad, kes saadeti enne olümpiamänge üle maa tähtsündmuse tulekut kuulutama ja ühtlasi jälgima n-ö tähtede seisu. Viimane tähendas oraaklite külastamist, andamite jagamist, aga ka sisepoliitiliste ülestähenduste tegemist. Pühade saadikute tegevust, põhimõtteliselt asjade vaagimist, nimetati teooriaks. Hatherley meenutab mulle just sellist kuninglikku virgatsit, kel on üks eriti tähtis sõnum edastada meie aja kohta, kuid kogu tõsiseltvõetavuse juures kisub tema tegevus montypythonlikuks iseenese paroodiaks.

Owen Hatherley on Southamptonist pärit vasakpoolsete vaadetega2 vabakutseline arhitektuurist kirjutaja, kes on avaldanud kuus üpris tähelepanuväärset raamatut, tänu millele hinnatakse teda kui ühte originaalsemat noorema põlve kultuurikriitikut. Ehkki tegemist on vana kooli grafomaaniga, kelle bibliograafia äratab aukartust (ta on Guardiani, New Statesmani, Dezeeni, Iconi, Jacobin Magazine’i jpt väljaannete regulaarne autor3), on ta oma teadliku provokatiivsuse ja isepäisuse tõttu üsna vähe tuntud, seda nii akadeemilises ringkonnas kui ka Briti päevalehtede lugejate seas. Kui kriitikud nimetasid Hatherley 2009. aasta debüütraamatut „Militaarne modernism“ „ülinutika nostalgitseva provokaatori Bildungsroman’iks“,4 siis siin jutuks oleva teose võib lahterdada armastuslugude alla. Loo üks peategelasi on Hatherley toonane poola tüdruksõber Agata Pyzik, kes teda rännakutel saatis ja suunas.5

Maastike struktuur

Raamatu struktuur on iseenesest põnev, ent peatükkide sünteesis peituvad teatud ohud. Kronoloogilist ülesehitust järgimata on keeruline kirjutada hästi mõtestatud ajalugu. Seda eriti Nõukogude Liidust, kus mitte ainult kümnendite, vaid aastate ja isegi kuude kaupa võib kõnelda põhimõtteliselt eri süsteemidest.

Raamatu sissejuhatus on ladus ülevaade ajalookirjandusest: puudutatakse nõukogude korra sündi, toimimist ja kokkuvarisemist. Ehkki autor tõdeb, et on autsaider ja pelgalt rändur, on ta nõukogude süsteemi osas ilmselt paremini ette valmistatud kui need mitmed Eesti inimesed, kes on viimasel ajal nõukogudeaegsete lapsepõlvemälestustega seoses sõna võtnud. Ühelt poolt orienteerub ta Moshe Lewini jt n-ö korralike ajaloolaste käsitlustes, mille järgi tingis Nõukogude Liidu lagunemise süsteemi vältimatu majanduslik kollaps, teiselt poolt on ta hästi kursis antropoloogiliste ja filosoofiliste uurimustega, kus on fookusesse võetud suurriigi ideoloogiline mõranemine (nt Stephen Kotkini raamatud). Seega on Hatherley toetunud ajalookorüfeedele ja võtnud vähemalt teoorias oma raamatu nurgakiviks tõsiasja, et nii sotsialismi, kommunismi, mitte-kapitalismi kui ka teiste selliste kontseptsioonide kõnetamine on ebakriitiline tegevus, kuna nende mõistete taga puudub tähistatav. Nagu on öelnud Moshe Lewin: Nõukogude Liidu lagunemisel pole mõtet kõnelda sotsialismi läbikukkumisest, sest selles riigis pole kunagi olnud mitte mingisugust sotsialismi.

Esimene peatükk „Magistraal“ viib meid n-ö ajaloo alguspunkti ja algab 1917. aasta revolutsiooniliste tänavalahingutega Nevski prospektil, avaral peatänaval, mis pidi tegelikult selletaolised ülestõusud ära hoidma. Nõukogude Liidu ja idabloki maade suurlinnadesse ehitati edaspidi kümneid selliseid pompoosseid tänavaid, mille põhilisi õigustusi oli paraadide korraldamine. Hatherley kirjutab, et hiiglaslikud magistraalid pidid ära hoidma aktiivse tänavaelu (mõelgem Pariisi kohvikutele) tekke, kuid tegelikult sünnitasid need mitmekülgselt viljaka avaliku ruumi. Igal juhul saab selliseid magistraale ehitada ainult (mõõdukalt) autokraatlikus ühiskonnas. Nagu näha, siis arhitektuurifännidele sellised terviklikud ideed ja teostus meeldibki. Järgmises, mikrorajoone käsitlevas peatükis arutleb ta kommunismimaastike keskse paradoksi üle: kuidas läks nii, et sotsialismimaade ülimalt humanistlik soov pakkuda miljonitele inimestele peaaegu tasuta kasutada kvaliteetne korter sünnitas keskkonna, mida pahatihti nimetatakse kõige ebainimlikumaks.

Ühiskondlikke hooneid, täpsemalt sotsiaalkondensaatoreid (ingl social condenser, vn социальный конденсатор) analüüsivas peatükis on ta keskendunud sellistele nähtustele nagu piimabaarid, sööklad, õnnepaleed, kultuurimajad jms, mis olid mitte-kapitalistliku ühiskonna spetsiifilised nähtused, kuid toimivad siin-seal praeguseni hästi. Sotsiaalkondensaatorite kontseptsioon pärineb 1920. aastatest, mil Moskva radikaalsed konstruktivistid püüdsid arhitektuuri vahenditega luua uusi ühiskondlikke ruume, mis seljataksid klassiühiskonnale iseloomuliku linna- ja maaelu. Nõukogude Liidus õnnestus arhitektidel selle lipu all elukeskkonda moderniseerida vaid mõne aasta jooksul (klassikaline näide on Narkomfini hoone Moskvas). Sõja järel kogus see mõte läänes kiiresti populaarsust ja leidis oma tõelise apologeedi Rem Koolhaasi näol.

Hatherley peab ülistuskõne kõige sümpaatsematele, avalikumatele ja inimmõõdulisematele arhitektuuriteostele, mida ta Ida-Euroopas ja mujal on kohanud. Pika nimekirja eesotsas troonivad Raine Karbi hooned. Ent selle kiitust väärt nimistu aluseks ei ole ainult ehituskunstnike anne, vaid kommunistliku partei juhitud maade tahe luua ruumi, kus kodanikel oleks hea ja hariv olla. Nii vaimustab Hatherleyt ka Varssavi kultuuri- ja teaduste palee, klassikaline tort-pilvelõhkuja, mille Nõukogude Liit Poolale 1955. aastal kinkis. Ehkki hoone väljanägemine viib vanema põlvkonna mõtted otsejoones küüditamiste ja teiste õudusteni, ei saa eirata asjaolu, et see avalik hoone toob tänapäevani iga päev kokku tuhanded linnaelanikud, kes kohtuvad kõige eriilmelisema tegevuse juures. Õigupoolest teeb eksootilistes töölissööklates, haruraamatukogudes ja teistes n-ö mahutites ringi kolav Hatherley asja liiga keeruliseks. Kas ei oleks lihtsam öelda, et kommunismimaastiku sotsiaalkondensaatorid olid ennekõike hruštšovkad ja mikrorajoonid?6 Eesmärk oli ju pakkuda miljonitele kõikide mugavustega kodu ühes hoovi, mänguväljakute ja pargipinkidega, kus mõnusalt lösutada. Need olid pudrumäed, ei vähemat!

Owen Hatherleyt vaimustab Varssavi kultuuri- ja teaduste palee, klassikaline tort-pilvelõhkuja. Ehkki hoone viib vanema põlvkonna mõtted otsejoones režiimi õudusteni, toob see tänapäevani kokku tuhanded linnaelanikud.

Wikimedia Commons

Neljas, kõrghoonetele pühendatud peatükk, on kirjutatud kummaliselt üleolevalt. Efektitsedes paneb ta paika kõik ette juhtuvad idabloki pilvelõhkujad ja heidab neile ette originaalsuse ja kohatunde puudumist. (Raamatut lugedes jääb mulje, et head arhitektuuri iseloomustab paikkonna kitsaskohtadele iseseisvate, ühtse ruumilise ideega lahenduste leidmine.7) Sõnaga, miks pidi Nõukogude Liit rajama kõrghooneid New Yorgi eeskujul, kus vastava tüpoloogia tingis kinnisvara kõrge hind? Selles peatükis norib ta kõige muu kõrval Ida-Euroopa postsotsialistlike linnadega, pühendab muu hulgas terve lehekülje Eesti ja Läti naeru- ja häbiväärse kodakondsuspoliitika kritiseerimisele. Peatüki lõpus saavad ainsana kiita Moskva värsked neostalinistlikud pilvelõhkujad, mis näikse ütlevat selge sõnaga, et Moskva ei ole Frankfurt.

Metroodele pühendatud peatükk on sellises raamatus ilmselt vältimatu, sest Venemaa ja Ida-Euroopa metroode efektsus ja efektiivsus teeb lääneriikide allmaaraudteedele siiamaani silmad ette. Kuuendas, rekonstrueerimist käsitlevas peatükis arutleb autor sõjas laastatud Ida-Euroopa üle, eelkõige Varssavi ja selle hüperreaalse olemuse üle. See on raamatu kõige malbem ja mõtlikum osa, metadiskussioon selle üle, kuidas ruum ajalugu kaasas kannab. „Improvisatsioonina“ pealkirjastatud peatükis sulavad kommunistlikud ja postkommunistlikud maastikud üheks. Keskendutakse sellele, kuidas endistes sotsialismimaades püüti muutuste keerises kommunismimaastikke käepäraste vahenditega uuele olukorrale vastavaks tuunida: kioskid kui n-ö interregnum’i tuum, paneelmajade rõdude kinniehitamine, Thbilisi vinge kamikaze-arhitektuur jpm. Kaks kolmandikku eestimaalastest elab kompartei juhtimisel nõukogude ajal ehitatud hoonetes ja võib tõesti tõdeda, et meie elukeskkond on ühtaegu sotsialistlik ja sotsialismijärgne.

Hatherley on jätnud kasutamata võimaluse uurida n-ö improvisatsioonilist arhitektuuri, olgu selleks siis kooperatiivide korterelamud, eramajad, suvilad või asjaolu, et arhitektidel võis olla ametlikult erapraksis. Peatüki lõpus saame lugeda Hatherley suure poolehoiuga kirjutatud ülevaadet isemajandavast Jugoslaaviast ning seal sündinud elamuarhitektuurist.

Viimases peatükis on käsitletud monumente ja memoriaalansambleid, leninoklasmi Ukrainas, aga ka monumentaalseid arusaamatusi Baltimaadel. Mõne lehekülje järel kujuneb see osa raamatust sädemeid pilduvaks ajalootunniks, et mitte öelda kihutuskõneks, kus ta püüab ühe hingetõmbega tervele Ida-Euroopale selgeks teha ajalugu, millest nad pole võimelised aru saama. Raamat on kirjutatud Ida-Euroopa vastu keskmisest enam huvituvatele brittidele, kes peaksid sellise tiraadi järel tundma rohkem kui eales varem umbusku selliste veidrate maade vastu. Selle asemel et mõistmisele üles kutsuda, õhutab ta ideoloogiliste stampidega sissisõja pidamist. Ma ei lasku detailidesse, aga ütlen, et Mikk Pärnitsa apartheidiriigi artikkel on selle kõrval köömes.8

Hatherley lõpetab raamatu narratiivses mõttes ülimalt leidliku reisiga Hiina, külastab Shanghai EXPOt, kuhu kogu maailm on väidetavalt kõige leidlikumad tulevikuvisioonid väljanäitusele toonud. Ei pea vist mainima, ei Hiina kapitalistlik kommunism ega ka ülejäänud kapitalistliku maailma tehnoloogiline võidujooks ei kannata Hatherley sõnul kriitikat.

Vajakajäämised

Mahuka teose puhul kipuvad faktivead paratamatult sisse, ent kui väidetakse, et Sõpruse kino on Tallinna vanalinna ainus nõukogudeaegne ehitis, on põhjust kahtlustada, et teatud seisukohtade rõhutamiseks on autor väänanud jämedalt konteksti. Apsude kokkulugemiseks oleks tõenäoliselt vaja kümnete maade arvustajaid, sest ma ei usu, et kusagilt oleks võtta üks nõnda teadlik ekspert. Võib-olla just seetõttu pole raamat seni pälvinud põhjalikku tagasisidet …9

Ajaloolase Moshe Lewini arvates on Nõukogude Liidu uurimise puhul välti­matu toonase stiihilise kaose tundmaõppimine. Tema sõnul iseloomustas nõukogude ühiskonda selle lõpu eel kodanike piiritu loovus leidmaks viise, kuidas stagneeruva majanduse – ja aktiivse varimajanduse – rüpes oma elujärge parandada. Ehkki Hatherley on Lewini seisukohtadega kursis ning hindab neid kõrgelt, jääb arusaamatuks, miks ta pole neid kirjutamisel omaks võtnud. Mis mõtet on retooriliselt küsida, millises kodus soovisid kommunistid näha oma maa rahvast elamas, töötamas ja aega veetmas (lk 7), kui ta samal ajal postuleerib, et kommunismi, sotsialismi ega ka (tõelist) nõukogude võimu polnud olemas?

Teose põhiline vajakajäämine on inimeste puudumine. Siinsetel maastikel pole indiviide, pole tundeid, pole arhitekte, kes ärkavad hommikul, söövad ja lähevad tööle joonestuslaua taha või, veel hullem, vetsu kakale. Päris inimeste asemel on keskendutud funktsioonidele, kontseptsioonidele ja ideoloogilistele ismidele nagu kommunism, stalinism, trotskism, maoism jne. Kui analüüsitakse Nõukogude Liitu, kus süsteem toetus suuresti personaalsetele suhetele (käsi peseb kätt jne), on üksikisiku pildilt kaotamine korvamatu puudus.

Näiteks hruštšovkades näeb Hatherley Nikita Hruštšovi poliitikat, mitte miljoneid inimesi, kes seal elasid või elavad, need ehitasid või kujundasid. Niisamuti taandab Hatherley tervete inimgruppide eluolu ja eneseteostuse mõne parteijuhi nimele, olgu siis näiteks Gomułka-aegne katoliku kirik või Ceaușescu-Rumeenia ehituskunst. Üldistuste armastamine kujuneb halvimal juhul ülbeks misantroopiaks, millega kohtumisel lugeja kaotab usalduse autori vastu.

Inimeste puudumist on ette heidetud ka Hatherley varasematele raamatutele. Ilmselt on ta oma valikute ja uurija iseloomuomadustega hästi kursis: raamatukoist nohik jääb raamatukoist nohikuks. Hoolimata sellest, et ta on läbinud tuhandeid kilomeetreid, mille tulemusel võiks oodata Frédéric Grosi vaimus kehaliselt raputavat tour de force reisikirja, õhkub 612 leheküljelt läppunud luhvti. Tulemuseks on stiil, mis selle asemel et ärgitada lugejat rändama, plõksib kõigi aegade ühe osavaima reisikirjaniku Ryszard Kapuściński kohta, et küll see oli nooruspõlves üks paras stalinist. Aga mis teha, see on Hatherley stiil: mina ja minu raamatud. Tüdruksõber ka.10 Igal juhul on see, kuidas ta oma meeletut lugemust jagab, ülimalt valgustav, kohati äärmiselt humoorikas ja muidugi stiilipuhas.

Mis puudutab stiile, siis neil on kalduvus käia inimestest paar sammu eespool, juhtida nende mõtlemist ja käitumist. Niisamuti vormib lugejat stiiliajalooline lähenemine kunsti- ja arhitektuuritekstides. Hatherley on selles osas klass omaette: ta naudib täiega uute ehitistega kohtumisel neile stiili­nimetuste külgeriputamist, kusjuures piiripealsete nähtuste seletamisel ja uute mõistete genereerimisel ei tule tal puudust ehtdändilikust loovusest. Mõned meeldejäävamad on näiteks „stalinoidne“ (viimse piirini steroide täis tuubitud stalinism), „potjomkini-modernism“ (iseenesestmõistetav ju?), „uusbarokk terrori ajal“ (Beaux-Arts under conditions of terror), „proto-pomo“ (Varssavi rekonstrueerimine). Kardan, et see mõjub ironiseerivalt, ehkki ma ei taotle seda. Tegelikult on see ju põhimõtteline kognitiivteadusi puudutav küsimus, kuidas inimese aju üleüldse arhitektuuri tajub ja selle ära tunneb. Ajuteadlased pole seniajani jõudnud seisukohani, kuidas aju ikka ja jälle aru saab, et see, mida me näeme, on maja, aga mitte midagi muud. Kas maja on keeleline tuletis või sellest sõltumatu mälupilt ja kontseptsioon, nagu neurokunstiteadlane Semir Zeki11 neid mõtlemise algühikuid nimetab? Olgu, kuidas on, igal juhul on Hatherley panustanud suuresti (mõneti anakronistlikku) maailma­tajusse, mille abil connoisseur haarab hoobilt ühe või teise hoone taksonoomilise kuuluvuse. Eriti sihikindlalt on autor kasutanud terminit „modernism“, mis esineb vähemalt sajas kontekstis ja viitab tihti teineteisele totaalselt vastu käivatele protsessidele. See paneb kogenematul lugejal ilmselt pea ringi käima.

Kokkuvõte

See raamat paneb paika, kui töömahukas peab olema Ida-Euroopa kunstikultuuri analüüsiv doktoritöö. Ent erinevalt akadeemilisest žanrist on Hatherley raamat stambivaba, ülevoolavalt isiklik, poliitiline, mässumeelne ja parajalt taltsutamatu. Seetõttu pole see tõsiseltvõetava ajaloona just veenev, nii mõnelegi lugejale ilmselt aga lausa frustreeriv.

Peale ajaloo on see teos veel arhitektuurikriitika, antropoloogiline uurimus, reisikiri, armastuslugu, teatud mõttes ka kujunemisromaan. Nelson Goodman peab üheks peamiseks maailma loomise meetodiks raamistamist: teatud mõttes ongi raam või kontekst maailm. Kui ühel pildil või, ütleme, maastikuvaatel, on liiga palju raame, muutub selle kogemine keeruliseks (kujutage ette saja raamiga maali). Ehkki Hatherley raamatul on pealtnäha selge struktuur, on see süvatasandil täiesti segane raamat: on arusaamatu, kas jutu keskmes on majad, ajalugu, tänapäev või ideoloogiad. Paradoksaalselt võib aga selline parandamatu mitte-metodoloogia osutuda parimaks lähenemisnurgaks kaootiliste pudrumägede uurimisel.

1 Toivo Tammik, Eesti kõrvaltegelasena arhitektuuri- ja elulooraamatutes. – Sirp, 5. V 2017.

2 Raamatut tutvustavas intervjuus veebiajakirjale Deep Baltic nimetab ta ennast naljatlevalt väikese k-ga kommunistiks. Landscapes Of Communism Revalued: An Interview With Owen Hatherley. – Deep Baltic 21. XII 2015. https://deepbaltic.com/2015/12/21/landscapes-of-communism-revalued-an-interview-with-owen-hatherley-2/

3 Hatherly on ka kolme blogi autor. Pean tunnistama, et tema blogi „Sit Down Man You’re a Bloody Tragedy“ (http://nastybrutalistandshort.blogspot.com) jälgimine nullindate teisel poolel ajendas mind kriitikat kirjutama.

4 Jonathan Meades, Yesterday’s tomorrows. – New Statesman 30. IV 2009.

5 Ajakirjanikuna töötav Agata Pyzik on avaldanud menuka uurimuse nüüdisaegse Ida- ja Lääne-Euroopa kultuuriliste põrkumiste kohta: Agata Pyzik, Poor but Sexy. Culture Clashes in Europe East and West. Zero Books, London 2014.

6 Vt selle kohta Michał Murawski, Jane Rendell, The social condenser: a century of revolution through architecture, 1917–2017. – The Journal of Architecture 2017, Vol. 22 (3), lk 369–371.

7 Halva arhitektuuri etalon paistab Hatherley käsitluses olevat aga romantism, s.t igatsus vana, kulunu, aga ka ebakindla järele. Siia peab olema peidetud mingisugune freudistlik kompensatsioonimehhanism, sest kirjamehena püüdleb ta just möödunud aegade monumentaalse keelekasutuse manu.

8 Mikk Pärnits, Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist. – Sirp 14. VII 2017.

9 Minu andmetel on raamatu kohta ilmunud paar-kolm asjalikku analüüsi: Sheila Fitzpatrick, Almost Lovable. – London Review of Books 30. VII 2015; Ben Paynter, Building Beyond Capitalism. – Los Angeles Review of Books 26. V 2015.

10 Sellega seoses sattusin ühele piinlikule, ent kõnekale apsule. Teose alguses mainib Hatherley, et ilma Agata perfektse vene keeleta ei oleks nende Venemaa-reisidest midagi välja tulnud. Raamatu lõpus, kommenteerides ühe Kiievi muuseumi külastust, ütleb ta aga, et Agata algkoolitasemel vene keelega polnud neil seal midagi peale hakata. Tühja sellest, milline on Pyziku vene keele oskus, tähelepanuväärne on see, et majade iseloomustamiseks on muudetud narratiivis inimest, mitte vastupidi.

11 Vt nt Semir Zeki, Inner Vision: An Exploration of Art and the Brain. Oxford University Press, Oxford 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming