Kontsert pargis

Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli juurdeehitus

Merle Karro-Kalberg

Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli juurdeehitus. Autorid arhitektuuribüroo Järve & Tuulik, Lea Järve-Eeronen ja Erik Joasaare. Akustik Linda Madalik. Projekteerijad Amhold ja Akukon OY Eesti filiaal (akustika osa), ehitajad YIT Ehitus ja Rehe Ehitus (akustika osa). Valminud 2014. aastal.

Konkursitöö on pelgalt lähtekoht, millest maja alles sündima hakkab, kuid ka edasise töö puhul ei tohiks üldmuljes allahindlust teha. Võistustöö „Luluu“ ja Heino Elleri muusikakooli juurdeehitus.

Konkursitöö on pelgalt lähtekoht, millest maja alles sündima hakkab, kuid ka edasise töö puhul ei tohiks üldmuljes allahindlust teha. Võistustöö „Luluu“ ja Heino Elleri muusikakooli juurdeehitus.

Arhitektuuribüroo Järve & Tuulik

Toomemägi kõrgub tummalt keset Tartu linna. Reljeefilt rikkaliku ja rohkete võimalustega maastiku linnaruumi rikastamise potentsiaal on senini täiesti kasutamata. Siin on vaid vanad majad, hämarus, tummad skulptuurid ja laiutavad põlispuud. Toomemäest on ajaloolisele tähtsusele vaatamata saanud järjekordne Tartu park, kus on vähem elu kui tühermaal.

Tartus on pikalt räägitud ülikooli kolimisest äärelinna, mille mõjul kaob kesklinna rahvarohkus. Palju on räägitud ka Teise maailmasõja purustuste tõttu tekkinud kesklinna parkide taashoonestamisest, et tuua elu ja inimesed Maarjamõisa väljadelt ja Ülenurme põldudelt linna tagasi.

On hea tõdeda, et esimesed sammud kesklinna tihendamise suunas on juba astutud, kuigi mitte ülikooli, vaid hoopiski Heino Elleri nimelise muusikakooli ettevõttel. Muusikakooli uus õppehoone ei ole kerkinud linna äärde esimesele võimalikule suurele ja tühjale krundile. Mindud ei ole kergema vastupanu teed: Elleri kool on laienenud Toomemäele, millest ehituslikumalt raskemat kohta on Tartus ilmselt raske leida. See on arheoloogiliselt andmemahukas koht, lisanduvad keskkonnakaitsjate põlispuudega seonduv huvi ja muinsuskaitseobjektide 50meetrised ehituskeeluvööndid. Seega on Heino Elleri muusikakooli otsus võtta ette linna tihendamine ja elustamine tähelepanuväärne ja juba eraldi kõnelemist ja eeskujuks seadmist väärt.

Muusikakooli juurdeehituse arhitektuurivõistlus toimus 2010. aastal. Võitjaks valiti Lea Järve-Eroneni ja Erik Joasaare lahendus. Žürii silmis eristus see töö teistest avatud vaadete ja kooli vajadustele kohandatavuse poolest*. 2014. aasta septembris lõigati linte, anti juubelikontsert ja avati pidulikult laienenud kool.

Kas täna on pargis pianisti või naiskoori kontsert?

Kas täna on pargis pianisti või naiskoori kontsert?

Marje Eelma

Uus maja asub vana taga, Toomemäe nõlva all. Esialgu tänavalt märkamatuks jääv hoone suhtleb pigem Toomemäel jalutajaga. Uue ja vana hoone vahele on tekitatud mõnus siseõu, turvaline ja ruumiproportsioonilt meeldiv sissejuhatus hoonesse. Ehk sisustavad õpilased kevaditi ilusate ilmadega ka hoovi päikesevõtmise, pillimängu ja niisama olemisega?

Konkursile esitatud töö ja valmis maja on üldjoontes sarnased. Kärpekääride alla on sattunud väikesed, kuid määravad detailid. Aknaid on jäänud vähemaks ja nende raamid läinud paksemaks, mistõttu fassaad mõjub tuimalt ja aknaavad pole elegantsed. Peasissepääsuks mõeldud vana ja uut hoonet ühendav klaasgalerii on ehitamise ajal juurde saanud varikatuse ja tellistest ülakarniisi. Selline lahendus erineb suuresti võistlustöö liigendusteta klaasfassaadi kergusest ja läbipaistvusest, mida žürii töö juures tegelikult hindas. Valminud maja on laiem, mistõttu ka proportsioonilt matsakam. Detailplaneeringu tingimustega sätestatud hoone kõrgus on lõpplahenduses saavutatud roostetavast terasest ažuurse metallpiirdega, mis varjab ventilatsiooniseadmeid ning mille tõttu on maja üldilme kergem. Kõige enam kriibivad kolmel hoone küljel silma tummad pillide ja tehnika transportimiseks mõeldud teenindussissepääsud. Esialgses variandis oli selliseid tummasid avasid vaid üks.

On selge, et võistlustöö on pelgalt lähtekoht, millest maja alles sündima hakkab. Kuid ka edasise töö puhul ei tohiks üldmuljes allahindlust teha. Lisatud ja eemaldatud detailid peaksid sobituma tervikusse. Funktsionaalsuse nimel tehtud kärbete puhul oleks võinud rohkem tervikut arvestada. Ja nii ei mõjugi maja esmapilgul tänavalt ja kooli sisehoovist arhitektuuripärlina, mida konkursi korraldamisega saada loodeti. Kuid kõige olulisem detail, mis majast erilise maja teeb, ei avaldugi päevavalges tänaval lonkijale.

Juurdeehituse õppeklassid, salvestusstuudio ja muud ruumid on keeratud ümber hoone keskse Tubina saali. Ja see 230 kohaga rõduga saal annab põhjuse sellest majast rääkida.

Hoone ja maastiku ühendamise avarate aknapindadega võtsid kasutusele modernistid. Alvar Aalto majad, kus kasemets tungib elutuppa, meenuvad siin esimesena. Või Mies van der Rohe õhulised paviljonid, mille sisekujunduseks sai ümbritsev park. Enamasti eeldataksegi, et ümbruskonna maastik valgub hoonesse. vastupidine olukord, kus maja siseelu rikastab tänavamelu ja avalikku ruumi, on pigem haruldane. Ja see ongi nüanss, mida Elleri maja puhul esile tuleb tõsta.

Tubina-nimelise saali tagasein on suur aken, mis laseb valguda Toomemäel saali ja saalil Toomemäele. Maja ärkab alles õhtul, kui päevavalgus hajub. Elleri muusikakoolis on väga lihtsa võttega saavutatud palju rohkem kui mõne pimedusega flirtiva vikerkaarevärvides plinkiva maja puhul. Laval süttivad prožektorid ja pargis uitajad saavad osa maja askeldustest. Pime ja tuim Toomemägi on ühtäkki põnev ja etteaimamatu. Kas täna on laval pianist või naiskoor, kas lava pöörleb või näeb staatilist kammerorkestrit? Laval toimuv on pargis jalutajale isegi lähemal kui saalis istujale. Professorite alleelt alla linna jalutajat tabab maja kui ilmutus. Piir saali ning pargi vahel hägustub, oluliseks saab vaid esineja. Ja sel viisil haarab uus juurdeehitus Toomemäe enda haardesse, sest vanad tummad majad mõjuvad pargis jalutajatele pigem kõrgilt ja kummituslikult.

Toomemäe argiaskeldustest saab omakorda kontserdisaalis istuja osa. Kui sõjakooli kadetid põlvetõstejooksuga klaverikontserti saadavad, siis pole digitaalselt visuaalkunsti kontserdi elavdamiseks tarviski. Avatud tagaseinaga saal annab ka võimaluse nutika valguslahendusega muuta Toomemägi kontserdi lavastuse osaks. Arhitektuurivõistluse võidutöö näeb ette saali laienemise õue ja vabaõhuauditooriumi loomise Toomemäe nõlvale. Koolil on plaan see mõte edaspidi teostada.

Heino Elleri muusikakooli juurdeehitus on Tartus märgiline, sest tõestab, et kesklinna tihendamine on võimalik ja Toomemägi pargina vajab elustamist ja ajakohastamist. Muusikakooli õpilased on saanud tehniliselt hästi läbi mõeldud õppekeskkonna.

* Võistlustöödest on pikemalt kirjutanud Tiit Trummal 28. oktoobri Sirbi artiklis „Tartu Heino Elleri nimelise muusikakooli arhitektuurivõistlusest“, võistluse lõpp-protokolliga saab tutvuda Tartu linna arhitektuuri ja ehituse osakonna kodulehel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming