Kopli hiilgus ja viletsus

Oliver Orro ujub vastuvoolu jaburale teadussüsteemile ja on avaldanud koos kolleegidega teadusartikli asemel monograafia mõõtu raamatu.

HENRY KUNINGAS

Kopli sonaat. Vene-Balti laevatehas / Kopli Sonata. The Russo-Baltic Shipyard / Коплиская соната. Русско-Балтийский судостроительный завод. Koostanud Oliver Orro, autorid Oliver Orro, Robert Treufeldt, Maris Mändel. Toimetaja Triin Ojari. Tõlkijad Peeter Tammisto, Jelena Rõbakova. Kujundanud Kristo Kooskora. Keeletoimetaja Mari Klein. Eesti Arhitektuurimuuseum 2017. 304 lk.

Näitus Eesti Arhitektuurimuuseumis 6. V – 3. IX.

Kui ma 7. juulil Kopli rahvamajja jõudsin, oli raamatu esitlus juba alanud. Nõnda võiks näituse ja raamatu tutvustamist alustada värskematest sündmustest.

1937. aastal Elmar Lohu projekti järgi Kopli töölistele ja üliõpilastele ehitatud esindusliku rahvamaja* suur saal oli rahvast täis ning inimesed kõõlusid uudishimulikult uksel, et osa saada Vene-Balti laevatehase ja selle asumi värvikat ajalugu käsitleva raamatu esitlusest. Tähelepanu väärib ja lisab tehtud tööle märksa laiema tähenduse, et peale tavapärase publiku oli saalis ka üksjagu Kopliga lähedalt seotud inimesi, kelle mälestused ilmestasid akadeemilist üritust emotsionaalsete isiklike toonidega. Kaasa aitas ka see, et peale tavapärase valminud kirjatöö tutvustamise arutlesid Kopli piirkonna kujunemise, oleviku ja tuleviku üle näituse kuraator ja raamatu põhiautor – arhitektuuriajaloolane Oliver Orro, samuti arhitektid Kaidi Õis ja Toomas Paaver. Ilmselt paratamatult tõusis elava mõttevahetuse tulipunkti Kopli liinide kurb saatus: miks nii juhtus ja mida oleks saanud teha teisiti, et üks Eesti põnevamaid töölisasumeid oleks säilinud tänapäevani?

Kui raamatus kirjeldatakse üksik­asjalikult taasiseseisvumisjärgset poliitikute ja ärimeeste arutut rapsimist, siis koosviibimisel õhku visatud küsimusele ammendava vastuse otsimisele kirjatöö ei keskendu, sest Kopli liinide sotsiaalse ja füüsilise allakäigu põhjuste (või ka põhjustajate) väljaselgitamine kuulub pigem sotsiaal- ja poliitikateaduste valdkonda. Muide, Orro kasutab tekstis läbivalt Nõukogude perioodist pärineva „liini“ asemel tsaariaegset terminit „kolonii“, jagades Kopli tänavast paremale jääva ala maapinna astmelise reljeefi järgi kolmeks koloniiks. Kuigi ajaloolisest vaatevinklist on see põhjendatud, kahtlen, kas sügavalt juurdunud „liine» õnnestub asendada sedavõrd spetsiifilise tundmatu terminiga.

Raamat kätkeb mitmeaastast uurimistööd

Lähemalt värskest raamatust. Kuigi kõvakaanelise uurimuse „Kopli sonaat. Vene-Balti laevatehas“ ilmumine on vahetult seotud mai alguses arhitektuurimuuseumis avatud samateemalise näitusega ja toimib ühtlasi näituse kataloogina, ületab see sisult tava­pärase näitusekataloogi formaadi. Seda ka mahult, sest koos lisade ning inglis- ja venekeelse resümeega on kirjatöö maht 300 lehekülge. Raamatul on kolm autorit: Oliver Orro, Robert Treufeldt ja Maris Mändel.

Eelkõige militaararhitektuuri uurija Robert Treufeldt annab raamatu sissejuhatavas osas põgusa ülevaate Tallinna kavandamisest I maailmasõja eelsetel pinevatel aastatel sõjaks valmistuva tsaaririigi suureks sõjasadamaks ja kindlus­linnaks. Võib vaid ette kujutada, kui põhjalikult muutus kogu Põhja-Tallinna keskkond, kus üheaegselt ehitati nii hiljem Arsenalina tuntud kasarmut, Katariina kaid, Miinisadamat, vesi­lennukite angaare, muudeti Paljassaared poolsaareks jpm. Muu hulgas püstitati kolm suurt sõjalaevatehast – Noblessneri, Bekkeri ja Vene-Balti, seejuures viimased kaks koos asumiga. Treufeldti artikli joonealuste märkustena on toodud ka kohanimede vasted naaberkeeltes, mis on kindlasti abiks geograafilise situatsiooni selgitamisel. Nii praegusi kui ka tulevasi sõjaarhitektuuri huvilisi oleks siiski rõõmustanud ka põnevate faktide allikaviited, mille lisamine oleks selle artikli paremini ühitanud ülejäänud tekstiga.

Raamatu keskpaigas kirjeldab ja analüüsib tsaariaegseid ehitustarindeid Maris Mändel. Tema hinnangul on Vene-Balti laevatehase tootmishoonete ja töölisasumi hoonestuse raudbetoon-, metall- ja puitkonstruktsioonid küll omas ajas moodsad, Eestis osaliselt ka eesrindlikud, kuid siiski mitte Euroopa mastaabis – erinevalt näiteks kuulsatest vesilennukite angaaridest. Modernse ratsionaliseerimistungiga kaasnenud tarindite ja ehitusmaterjali tüpiseerimist selle hiigeltehase ehitamisel veel ei kasutatud ja see teeb teema asjahuvilistele põnevamaks. Artikkel jääb siiski veidi napiks.

Lõviosa autoriks on ka raadio­häälena tuttav kunstiakadeemia lektor ja noorem­teadur Oliver Orro, kelle mitme­aastase uurimistöö kokkuvõtteks on nii raamat kui ka näitus. Kopliga, konkreetsemalt Vene-Balti tehase ja selle asumiga, seob teda eelkõige akadeemiline huvi, kuid ka isiklikud kogemused ja perekondlikud mälestuskillud eluolust liinidel. See pikema aja jooksul settinud tunnetus ja teadmised, lisaks siin-seal ladusat arhitektuuriloolist uurimust läbistav empaatia Koplis elanike suhtes annab raamatule lisaväärtuse. Kindlasti väärib tunnustust, et uurimistöö avaldamisega ujub Orro vastuvoolu tänapäevasele jaburale teadussüsteemile, avaldades koos kolleegidega teadusartikli asemel monograafia mõõtu raamatu. Enamik artikleid lahustub paraku teadus­meres, aga kõnealune raamat jääb pikaks ajaks Kopli piirkonna (arhitektuuri)lugu tutvustavaks põhiteoseks.

Üks põnevamaid ehitisi oli tööliselamute vahel paiknenud ühekorruseline hiiglapikk puithoone. Selle kaarkatuse all tegutses nii söökla kui ka õigeusu kirik, lisaks kasutati seda rahvamaja ehk töölisklubina. Katuse otsa pillatud kolm peenikest sibulkuplit ja kõrval asuv miniatuurne kellatorn tegid veidra hoone lausa koomiliseks. Eesti Filmiarhiiv, EFA 0-60611.

Vene-Balti tehas ja selle asum

Tehase mastaap oli oma hiilgeajal, vahetult pärast rajamist, uskumatult suur. Nagu selgub, töötas Vene-Balti tehases sel ajal väidetavalt kuni 10 000 töölist, mistõttu ei jäänud käitis kuigi palju maha hiiglaslikust Kreenholmi manufaktuurist. Võib küll oletada, et selle arvu sisse mahuvad nii laevu ehitavad tehasetöölised kui ka samal ajal tehast ja selle asumit püstitavad ehitustöölised.

Üks põnevamaid ehitisi oli töölis­elamute vahel paiknenud ühekorruseline hiiglapikk puithoone. Selle kaarkatuse all tegutses nii söökla kui ka õigeusu kirik, lisaks kasutati seda rahvamaja ehk töölisklubina. Vormilt meenutas kummalise jagatud funktsiooniga ehitis katusel paikneva kolmnurkse valguslaterna tõttu tootmishoonet. Katusele pillatud kolm peenikest sibulkuplit ja kõrval asuv miniatuurne kellatorn tegid veidra hoone lausa koomiliseks. Teisalt peab tunnistama praktilise meelega projekteerijat ja tellijat, kes muidu osa aega tühjana seisvad hooned ühe katuse alla viisid.

Orro uurimisfookus on tootmishoonete kõrval eelkõige tsiviilhoonetel: majesteetlikul peahoonel, juhtkonna ja meistrite esinduslikel kortermajadel, tööliste „kandilistel“ ja „pikkadel“ majadel, barakkidel ning muidugi ka ühiskondlikel hoonetel. Ühiskasutuses hooned – politseihoone, tuletõrjemaja, saun, kauplus jm – olid linnast eraldi paiknevas asumis hädavajalikud, seda toetas ka toonane patriarhaalne tootmissüsteem. Seepärast oleks ehk pealkirja ja sisu vastavust silmas pidades mõjunud paslikult ka asumi mainimine pealkirjas.

Kui tööliste ja meistrite eluhoonete rajamine tehase kõrvale oli sel industrialiseerimise perioodil töölisasulate puuduliku või suisa olematu ühistranspordi­korralduse tõttu vältimatu, ei vasta see ammendavalt küsimusele, miks kavandati toona tihtipeale ka juhtkonna ja teinekord (kuigi harvem) isegi omanike häärberid vahetult tehase kõrvale. Kindlasti on autoril õigus, et juhtkonna elamud ehitati tehaste juurde seepärast, et oleks võimalik kiirelt probleemidele reageerida ja tollaseid side- ja transpordi­probleeme arvestades oleks kaugemalt ilmselt tõepoolest olnud keerulisem kohale tulla (lk 63). Teisalt oli tehase juhtkonna ja teinekord ka omanike elumajade paigutamine tootmis­hoonete lähedale, sageli vahetult tööliselamute kõrvale, seotud ideoloogilise kontrolliga. Nii ehitas just samal ajal Pärnu maanteel Eesti suurima vineerivabriku omanik Lutheri perekond oma villa tehase kõrvale, mitte aga mõnda proletariaadi­vabasse looduskaunisse tsooni teiste kröösuste kõrvale. Omanikele oli vabriku juhtkond käepikenduseks, mis pidi tagama mitte ainult tehase tõrgeteta töö, vaid olema ka moraalseks eeskujuks töölis­klassile. Veel 1930. aastate lõpul kavandati nt Kehra tselluloositehase direktori elamu vahetult tööliste ja meistrite elamute kõrvale.

Raamatus on muljetavaldava, kohati sotsioloogi täpsusega kirjeldatud mitte ainult tööliselamute ehituslugu ja arhitektuuri, vaid ka elukorraldust tsaariajast tänapäevani. Lisaks on Orro kirja pannud ka näiteks tehase vaevarikka 1920. aastate loo, siis kui majandus ja poliitika põimusid valitsuskabinetis ja arvututes kohtulahingutes ning suurtehase kärisevad traagelniidid ulatusid üle Euroopa. Nii on autor selgelt seadnud eesmärgiks anda tehase ja selle asumi arhitektuurilugu alates tehase projekteerimisest kuni tänapäevani selle värvikas, sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku arengu (või taandarengu) kastmes.

Raamatu ja näituse allikabaas on äärmiselt mitmekesine ja rikkalik, ulatudes Peterburis asuvast raskesti ligipääsetavast Venemaa Meresõjaajaloo Keskarhiivist kuni kõmulehtede kuriteoteadeteni. Eesti lugejale on eriti valgustuslikud seni kasutamata välismaised allikad. Eraldi märkimist väärib osaliselt arhitekt Dmitrijevi osalusel tulevase laeva­tehase projekti tutvustav 1912. aastal välja antud brošüür ning USA Luure Kesk­agentuuri (CIA) nüüdseks avalikustatud Nõukogude ajal numbrit 890 kandnud tehase kohta käiv luurematerjal. Orro on ohtralt intervjueerinud asumis elanud inimesi alates liinidel-koloniides elanud töölistest asedirektorite häärberis nooruses elanud prof Ilmar Öpiku ja oma pereliikmeteni. Mikroajalugu annavad hästi edasi kohalikelt kuuldud hoonete määratlused, nt pikad ja kandilised majad, ja neilt kuuldud mälestuskillud. Nii flirdib autor ka akadeemilises ilmas laineid lööva mäluajaloo suunaga, jäädes kokkuvõttes siiski truuks empiirilisele materjalile.

„Kopli sonaadi“ on toimetanud Triin Ojari ja kujundanud Kristo Kooskora. Ühtaegu mõnusalt ladus ja täpne tekst näitab veel kord eesti keele rikkust ka arhitektuuriajaloo alases kirjutises ja pakub lohutavat vaheldust võõrsõnadest koormatud tekstidele. Laiemale lugejaskonnale mõeldud kirjutis, mille teevad värvikamaks nii mõnedki teema vastu autori kirglikku huvi väljendavad seisukohavõtud, on ühtlasi ka akadeemiline uurimus. Raamatu graafiline materjal on külluslik, ja nagu Orro õigustatult uhkusega mainib, suures osas seni avaldamata, pakkudes avastamisrõõmu nii tavalugejale kui ka kolleegidele. See hõlmab ajastule iseloomulikult viimistletud plaane, suurepärase kvaliteediga ehitusaegseid fotosid, mis illustreerivad kogu laevatehase minimaailma ehituslugu ja ka tänapäevast seisu kujutavaid fotosid. Tõsi, Eesti tööstuspärandis on seda Vene-Balti laevatehase kohta ka harva nähtavalt palju säilinud ning raamatu avaldamine ja näituse koostamine on üks paremaid viise selle tutvustamiseks. Raske on midagi niivõrd rikkalikust valikust esile tuua. Kindlasti jätavad sügava mulje tehase ja selle asumi terviklahenduse autori, arhitekt Aleksandr Dmitrijevi suurejooneline tehasekompleksi plaan ja seda linnu perspektiivis illustreeriv maal, mida väidetavalt esitleti projekti heakskiitmiseks ka tsaarile. Grandioossetele plaanidele sekundeerib raamatu lõppu lisatud „Meeleolusid Kopli liinidelt 2013–2016“, mis viib lugeja hoopis teise eleegilisse maailma.

Oma hiilgeajal, vahetult pärast rajamist oli Vene-Balti laevatehase asum uskumatult suur, praegu on sellest alles vaid riismed. Tõnu Tunnel

Tõnu Tunnel / Eesti Arhitektuurimuuseum

Näitusel oma eripära

Maikuust saadik on arhitektuurimuuseumi suures saalis avatud ka sama pealkirjaga näitus. Kui raamatul on kaasautorid, siis näitust kureerib Oliver Orro üksinda. Näitus ja raamat kajastavad mõistagi sama teemat ja sisu, kuid formaadist tulenevalt on näitusel oma eripära.

Näituse kujundanud Kuu Arhitektid ja kuraator on suure saali jaganud nelja suuremasse ossa: Kopli ajalugu enne tehast ja tehase projekteerimine; tehase tootmishooned; professorite küla ehk inseneride ja juhtkonna elamud ning kõige mahukama plokina tööliselamud ja asumit teenindanud (ühiskondlikud) hooned. Näituse ruumimõju moodustavadki nelja teemat eristavad „kambrid“ suurte vaatmikega ja nende kohal rippuvad palakad – ruumimulje on ilmselt inspireeritud basilikaalsest tööstus­hoonest. Seda rõhutab veelgi keskmises „löövis“ rippuv pirakas kraanakonks. Linadele projitseeritakse ka tehasega seotud ajaloolist ja Kopli liinide põlemist kujutavat filmimaterjali, mis ühise peateema ja kujunduse kaudu tervikuks vormub. Iroonilisel moel ongi näituse kõige „lastesõbralikumaks“ osaks filmijupid liinide töölismajade põlengutest, mida näitusel kohatud mudilased elavalt kommenteerisid. Ilmselt ei olnud see nii küll mõeldud …

Näitusel on välja pandud ka suur hulk algseid plaane ja projekte, mis leiduvad mõistagi ka raamatus, kuid mida originaalis on parem uurida. Lisaks on näitusel puutetundlik ekraan, kus on kihiti ajaloolised kaardid. See on hea mõte, lausa sedavõrd, et ekraan võiks suurem olla.

Kui selle põneva mitmetahulise näituse ja ühtlasi ka raamatu puhul üldse millestki vajaka jääb, siis on see hoonete paiknemise seostamine asumis või üksteise suhtes. Vaatmikel võiks hoone asukoht olla märgitud kas ajaloolisel või tänapäevasel plaanil, sest suur osa näituse külastajaid ilmselt ei tunne Koplit kuigi hästi. Rääkimata tehasest, mis on suletud territoorium. Sama märkus kehtib õigupoolest ka raamatu kohta, seda enam et mitme hoone puhul on juttu kas ammu hävinud või mõne puhul juba ehituse ajal pooleli jäänud ehitisest. Kokku oli ehitisi juba tsaariaja lõpul kahesaja ringis.

Näituse „Kopli sonaat. Vene-Balti laevatehas“ koostamise ja sama pealkirjaga raamatu väljaandmise eest väärib autorite ja kujundajate kõrval kiitust arhitektuurimuuseum, kel on tava koos pea iga kodumaist arhitektuurilugu tutvustava näitusega välja anda ka näituse kataloog, lisaks on aastate jooksul välja antud hulk muidki trükiseid, uurimusi ja artiklikogumikke. On põhjust loota, et see nõnda ka jätkub.

Vene-Balti laevatehase lugu on paraku ka Tallinna venestamise ja linnakeskkonna segipööramise lugu, mis sai pikaleveninud jätku Nõukogude perioodil. Murrangulisi industrialiseerimise perioode, mil siia rajati võimsaid tööstuskomplekse, on Eestis paraku ikka käivitanud võõras võim ja selle tuules saabunud inimesed. Seda enam vajavad need valusad teemad läbiuurimist ja läbikirjutamist. Nii raamatut kui ka näitust iseloomustab seni marginaalse arhitektuuriajaloo valdkonna – industriaalkeskkonna ja tööliste eluruumi – kajastamine. Usun, et pärast näituse vaatamist ja raamatu lugemist tekib huvilisel vastupandamatu soov näha neid paiku ja veel säilinud maju.

* Raamatus on Kopli kultuurimaja ehitamislugu kirjeldatud ja rikkalikult illustreeritud ajalooliste projektide ja fotodega lehekülgedel 169–172.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming