Kõrvalekalle argiselt rajalt

Turvaliste valikute küüsis olijale annab linnafestival „Uit“ võimaluse olla tavapärasest spontaansem ja pakub avastamisrõõmu.

INKE-BRETT EEK

Linnafestival „Uit“ 16. – 19. VIII Tartus.

Linnafestivaliga „Uit“ seostub mulle üks lugu. Nimelt lõid eelmisel aastal noored arhitektid ja mõtlejad festivali raames Tartu Kaarsilla juurde musta kuubi. Installatsiooni külastajad olid viisakad, keegi ei kippunud teose kallale – kuni äreva teateni, et noortekamp üritab kuupi lammutada. Installatsiooni autorid jooksid tulistjalu kohale ja leidsidki eest rahutud noored. Selle asemel aga, et kraadedega kurjustama hakata, tõmbas üks autoritest kotist välja luuleraamatu ja ulatas poistele, mispeale nood kuubi kõrvale kõva häälega luulet lugema jäid.

Aastaid tagasi käisin Viinis sõbrannal külas. Tal oli parasjagu koolis palju tegemist ja nii uitasin ma linna peal omapäi ringi. Nautisin seda, et ei olnud kindlat sihti, käisin läbi mõned kohustuslikud vaatamisväärsused ja edasi n-ö kogesin linna. Õhtul rääkisin sõbrannale, kus olin käinud ja mida näinud. Minu üllatuseks oli suurem osa neist kohtadest talle tundmatu. Midagi sarnast tajusin ka Strasbourgis: kohalikud üliõpilased ei osanud linnaäärsest ooperilaost kesklinnagi minna. Enamik linnast oli neile võõras.

Sotsioloog Marie-José Chombart de Lauwe viis 1950ndatel läbi uuringu, mille käigus analüüsiti ühe Pariisi üliõpilase liikumistrajektoori aasta jooksul. Tulemus näitas, et pariislane kasutas linna väga piiratult.1 XIX sajandi modernistlik linnaehitusidee, mille alusel ühte kvartalisse paigutati elamine, pood, lasteaed, kool, vaba aja veetmise võimalused, töötamine jne, soodustab seniajani päevast päeva ühe ja sama trajektoori läbimist ja seega eriti kitsast linna kasutamist. Ühest küljest on tegemist justkui loogilise lahendusega, kuid samas peidab see ka ohtu: inimene võib kasvada üles linnaosast lahkumata ning kõik sellest väljapoole jääv on talle võõras. Siit edasi meenub Le Corbusier Unité d’habitation, maja, kus võib elada hoonest lahkumata.

Ükskõik, kas tegemist on 1950ndate või 2000ndatega, inimesed on mugavad: kui luua võimalus käia kodu kõrval poes ja sõita tööle autoga, siis seda ka tehakse. Otsitakse mugavustsooni, kasutatakse sissekäidud radu, millest ei kiputa kõrvale astuma. Nii ongi kõik korduv ning juhuslikkust vähe.

„Uidi“ üks mõte on suunata inimesi märkama oma linna ruumi, avastama uusi kohti ja – nagu nimigi viitab – uitama. Iseküsimus muidugi, kas uitamist saab ikka korraldada. Kas pole uitamine midagi, mis kujuneb vastavalt inimese teevalikule, midagi, mis on eesmärgitu?

Kui mõelda aga eespool kirjeldatud turvaliste valikute küüsis inimesele, siis talle annab „Uit“ kindlasti võimaluse olla tavapärasest spontaansem ja pakub avastamisrõõmu.

Brasiiliast pärit videodiskori VJ Suave juhtimisel ilmusid justkui unenäos vanalinna majadele liikuvad pildid. Video- ja heliinstallatsioon „Suaveciclo“.

Saara-Nette Tõugjas

Kass, klassiõhtu, rattasõit ja pime kirik

Tänavu anti festivalile avapauk Raekoja platsil, kus alustati uitamist Brasiiliast pärit videodiskor VJ Suave juhtimisel.2 Justkui unenäos ilmusid vanalinna majadele liikuvad pildid. Lapsed, kes olid juba tüdinud ootamast, märkasid ootamatult üht suurt valget kassi. Too ilmus maja seinale eikusagilt ning hakkas rahvast jälgides edasi-tagasi kõndima. Need rõõmukilked, mis väikestes vaatajates vallandusid, kujunesid terve teekonna helitaustaks. Ajal, mil enamik lastest magas, hüppasid uitajad koos ükssarviku, kiisu, linnukese ja tundmatute elukatega. Rõõmu jagus muidugi ka vanematele, isegi autojuhid, kelle liikumist häiriti, jagasid vaid naeratusi. Argisest ruumist sai muuseum, mille majaseinad, mida sageli teadlikult ei vaadata, muutusid lõuendiks.

„Uit“ puistas teistegi sündmustega Tartu linna üle. Võimalus oli osa saada tantsulavastusest, kus pealtvaatajast sai ootamatult oodatud külaline.3 Alguses tundus see kui klassiõhtu, kus poisid ja tüdrukud seina vastu litsudes ootavad, et midagi hakkaks toimuma, kuid läks aega ja pooleteise tunni pärast vihtusid juba kõik külalised keset tuba tantsu.

Eelviimasel päeval täitus Tartu ratturitega, toimus linnaratturite öine grupisõit tour d’ÖÖ. Ühel hetkel liitus ratturitega ka esimesest päevast tuttav VJ Suave, kes võttis Annelinna seintele kaasa nii ükssarviku kui teised „sõbrad“. Pimeduses sõitvad ratturid, keda saatis paneelmajal jooksev hobune, pakkusid Annelinna reedeõhtustele napsitajatele ja muusikat kuulavatele noortele meeleoluka vaatemängu. Rattasõit lõppes Ihaste metsa üles seatud kinoga, mis viis vaatajad Uus-Meremaa imekaunisse loodusse.4

Laupäeva õhtul pidi toimuma vast kõige suurem ja salapärasem uitamine, liikuv pidu, kuid paduvihma tõttu jäeti see ära. Installatsioon Maarja kirikus oli ainus, mida näidati. Alustuseks anti kõigile silmaklapid ning juhatati seejärel suletud silmil istuma.5 Külastajatele kanti ette mitu heliteost. Ootasin tegelikult, et midagi juhtub: keegi sosistab kõrva või musitseerib kohapeal, kuid kõik kanti ette arvutist, nupuvajutustega. Kui klapid silmilt lubati võtta, oli üllatusmoment suur: ruum, mida suletud silmadega ette kujutasin, oli oodatust hoopis erinev.

Vähe juhuslikkust

Tundub, et mõneti on Tartus lihtsam tegutseda kui pealinnas, ürituse õnnestumisse saab kaasata pea kogu linna ning kõik on valmis korraldajatele vastu tulema. Näiteks kustutati tour d’ÖÖ õhtul ERMis kõik valgustid.

„Uit“ on viie aasta jooksul tublisti kasvanud ja tundub, et kasvuruumi jagub veelgi. Mitte niivõrd külastajate arvu, vaid just uitamise osas. Natuke väikseks jäid installatsioonid, natuke vähe oli juhuslikkust. Näiteks Strasbourg’is korraldatakse igal kevadel muusika päev, mil iga tänav ja plats täitub muusikutega. Mõned tänavad pannakse kinni ja luuakse tantsuplatsid, festivalist pole lihtsalt võimalik mööda minna. Ehk on neli päeva linnafestivali toimumiseks liiga palju, inimesed hajuvad ning sündmused jäävad hõredaks?

Festivalil oli palju noori, ka lapsi ning vanemaid inimesi. Paar üksikut küpses eas naist, kes ,,Beetareaalsust“ vaatama olid tulnud, lahkusid kümne minuti pärast. Ilmselgelt oli neil soov etendusest osa võtta, aga ju see polnud neile kohane. Võib-olla keskendume liialt noortele ega anna vanaemale ja vanaisale piisavalt põhjust kodunt välja tulla? Ehk tuleks mitmekesistada muusikavalikut ning üle vaadata ürituste toimumise kellaajad?

Kõigest hoolimata on „Uit“ ütlemata tänuväärt ettevõtmine. Kokku said urbanistid, arhitektid, kunstnikud, kirjanikud, näitlejad, tantsijad jt. Linn sai neljaks päevaks tavapärasest ärksama hingamise ja tõmbas linnarahva mugavustsoonist välja uusi paiku avastama.

Naasen korraks tagasi loo alguses mainitud noormeeste juurde: installatsiooni lammutanud poisid ootasid vahele jäädes, et nende peale karjutakse või järgneb karistus, kuid jäid oodatud reaktsioonita, neid tabas hoopis üllatus. See ehk ongi „Uidi“ tugevaim külg.

1 Guy Debord, Theory of the Dérive. – Situationist International Online. November 1956.

2 VJ Suave valgus- ja heliinstallatsioon „Suaveciclo“.

3 Arolin Raudva ja Raho Aadla tantsulavastus „Beetareaalsus“. Loe lähemalt ka Iiris Viirpalu, Pidu panoraamvaatega. – Sirp 25. VIII 2017.

4 Taiki Waititi film „Jaht metslastele“.

5 Kunstiakadeemia uusmeedia üliõpilaste Sten Saaritsa, Martin Rästa, Roman-Sten Tõnissoo, Liis Küla ja Aivar Tõnso heliinstallatsioon Maarja kirikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht