Kosk, ellujäämise ja heaollu jõudmise küsimus

Kaarel Tarand

Narva elanike ülekaalukas enamus töötab või on töötanud tööstusettevõtetes, mistõttu pole veel ehk vale nimetada linna ka tööstus- ja töölislinnaks. Selle sisuga pole aga linnale helget tulevikku ette näha. 2007. aastal, kui linna tööstuselu lipulaev Kreenholm pärast poolteist sajandit kestnud tegevust tekstiilivabrikuna lõplikult suleti, lõppes tegelikult Narva kui tööstuslinna ajalugu. Ka viimaste aastate Narva-uudiseid sisustavad piirirežiimi ja kuritegude kõrval põhiliselt teated kolledžist, muuseumist, bastionidest, aga mitte tööstusest ja tööliselust. Tööstuslinna hääbumine Riigi loodud sihtasutuse Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus Narva tööstusalal on küll esialgu tööstuspargi klientide leidmisega hästi läinud. Sihtasutuse kodulehel tugevusena rõhutatud väide „piirkond, kus elab suurim arv kvalifitseeritud tööjõudu, kellel on põlvkondadepikkused, pikaajalised tööstusettevõtetes töötamise traditsioonid” ei veena aga paraku ühtki, kes oskab ümber käia ka demograafiliste andmetega. Viimase rahvaloenduse andmetel oli 1. jaanuariks 2012 Narva elama jäänud 58 683 elanikku. Okupatsiooniaegse tipuga võrreldes (aastal 1990 arvestuslikult 82 200 elanikku) on linn kaotanud peaaegu iga kolmanda elaniku. Kust need kaod tulevad? Esiteks iseseisvuse taastamise järel kodumaale naasnud immigrantide laine. Teiseks läbi iseseisvusaja mitte-eestlastele omased eestlastega võrreldes hoopis tagasihoidlikumad sündimusnäitajad. Ja kolmandaks noorte lahkumine nii Tallinna kui ka sealt edasi välismaale. Pole siis ime, et narvalaste keskmine vanus on Eesti keskmisest 2,1 aastat kõrgem (vastavalt 42,9 ja 40,8 aastat), mediaanvanus aga koguni 5 aastat (vastavalt 45 ja 40 aastat). See tähendab, et pool narvalastest on vanemad kui 45 aastat. Nende hulgast omakorda on 62% naisi ja vaid 38% mehi. Vanemate kui 65aastaste seas on naiste ülekaal tervelt kahekordne. Milliseid tööstusettevõtteid võiks küll selline elanikkonna ja tööjõu struktuur investeerima ahvatleda? Kas õmblusvabrikud tulevad Bangladeshist tagasi? Kuidas ka mainekujundust ja turundust muudes registrites ei teeks, veel paarikümneks aastaks on Narval alternatiivitult vene memmekese nägu. Mitte et selles midagi koledat oleks, kuid see nägu ei ahvatle investoreid mujalt, mõjutab aga suuresti linnavõimu tegevust. Linna arengut kujundavad volinikud ju peavad vastu tulema valijate põhirühma ootustele.

sirp12_graafik2

Teoorias on muidugi võimalik, et aina automatiseeritum tööstus leiaks endale Narvas sobiva pesa, sest vaja pole tööjõudu, vaid mingit muud Narva pakutavat eelist. Nüüd, mil ka energia on puhas turukaup, ei aita narvalasi elektrijaamade lähedus. Piirilinnana on Narva küll kaupade liikumise sõlmpunkt (see unelmate Peterburi turg oma 5 miljoni elanikuga), kuid ka pudelikael, mille läbilaskevõime kiiret kasvu pole ette näha. Võimalik, et uut raudtee- ja maanteesilda peame ootama veel aastakümneid.

On elutervelt üllatav, et hoolimata neist kurvastavatest objektiivsetest asjaoludest on tulevase Narva planeerijad alustanud uuelt, postindustriaalselt tasandilt. Võimalik, et värsked planeeringuideed lähevad linnavolikogus läbi just seetõttu, et käivad elektoraadil ning nende volinikel kõrge kaarega üle pea. Pensionäride linnas ei ole planeering poliitilise võitluse keskne küsimus. Erialakirjandus näeb moodsat ja arenguvõimelist linna eeskätt nõudlike ja haritud tarbijate kvaliteetse, s.t puhta ja loomingulise elukeskkonnana (ingl k low carbon consumer city). Elukeskkonna kvaliteedis on oluline tähtsus nii linnaruumi looduslikul kui ka ajaloolisel pärandil. Eeskätt tiirlevad arendusprobleemid vee ümber. Tööstusühiskond tõrjus igal pool maailmas elanikud veekogudest (ja pea iga ajalooga linn on seotud mingi veekoguga) eemale, sest äril, tootmisel ja transpordil oli juurdepääsu veele elanikest rohkem vaja. Pärast tööstuse taandumist on seetõttu kõige magusam arendustegevus olnud seotud nn veefrondile juurdepääsu taastamise, veekogude muutmisega elukeskkonna atraktiivseks osaks.

Eesti linnades on ses vallas saavutused esialgu tagasihoidlikud. Tallinna võimekust iseloomustab 20 aastat tulemuseta maadlust linnahalli ümbruse ala kasutussevõtul. Tartu linnaarhitekti mõistliku plaani muuta Emajõe sõjas purustatud vasak kallas hoonestatud ja kasulikuks linnaruumiks lükkas linnavolikogu konservatiivne metsarahvas määramata ajaks edasi. Selles võrdluses on Narva vähemasti planeeringute tasandil hoopis kaugemale jõudnud. Võimalik, et abi on olnud sundusest. Narva linna ja jõe suhteid reguleerivad mitmesugused riiklikud kaitse-eeskirjad: riigipiiri režiimi kehtestavad, aga ka muinsuskaitselised (vanalinn, kindlus ja bastionid) ning looduskaitselised (jõe kanjon). Ka rahaline pilt pole paha. Muinsuskaitselisi objekte võimaldab kuni 2020. aastani päästa Euroopa Liidu abiraha, kogu Kreenholmi kompleks aga müüdi pärast tööstuse sulgemist pikaajalist arendust silmas pidavatele Rootsi investoritele. Kõik oleks nagu hästi – kui aga jõesängi kõige imelisema ja väärtuslikuma koha peal, seal, kus kahel pool Kreenholmi saart kunagi mühisesid Eesti võimsaimad ja veerohkeimad kosed, ka vesi voolaks. Kose idapoolse astangu kõrgus on 6,5 meetrit ja laius 130 meetrit, läänepoolsel 3,5–6 meetrit ja laius 70 meetrit. Narva jõe aasta keskmine vooluhulk on umbes 400 m³ sekundis. Aga juba kauem kui 60 aastat, Narva veehoidla ja hüdroelektrijaama rajamisest saadik, see nii ei ole: kanjon kõrbeb 2,5 km ulatuses kuivana, hiljutise suurveeaja erandiga 2010. aasta kevadel või hoopis traagilisema, inimelu nõudnud lüüsiavamisega mullu suvel.

Vene piir ja eesti vesi

Nagu kõiges, mis puudutab Eesti suhteid idanaabriga, ei seisa probleemide lahendused meie taga. Alustades piirilepingust, mille mittejõustunud sõnastused tegelikult Narva jõe veeressursi õiglasele jaotamisele takistuseks ei ole. 1997. aastal sõlmisid Eesti ja Venemaa valitsus kokkuleppe piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise koostööks. Regulaarselt saab kokku teemat juhtiv ühiskomisjon. Igal aastal saab avalikkus progressisõnumeid, kuid Narva linna arengu seisukohast käib see täiesti mitterahuldavas tempos. Anekdootlike lugudeni välja, kus näiteks veel kümme aastat pärast komisjoni töö algust polnud Eesti poolel aimugi, kellel, kus ja millised projekteerimis- ja tehnilised dokumendid on olemas Narva veehoidla paisu ja muude rajatiste kohta. Samuti räägitakse ühistel koosolekutel juba aastaid Narva veehoidla uuest kasutuseeskirjast, mida ka Vene poolel väidetavalt muudkui koostatakse, aga mille kohta Venemaa vintskelt keeldub meile andmeid näitamast. Kuuldavasti seal Eesti poole uuemaid veekasutusideid ei puudutata.

Üsna oskuslikult on aastate jooksul Eestiski ehitatud status quo säilitamise kaitseks üles hulk julgeolekumüüte, kus väidetut kipub kõrvalseisja harva kontrollima. Esiteks, et Narva HEJ (võimsusega 125 megavatti) on Sosnovõi Bori tuumaelektrijaama reservvõimsus, seega Venemaale eeskätt strateegilise tähtsusega objekt. Kui strateegiline reserv, siis miks ta küll kogu aeg täistuuridel töötab? Kogu Venemaa loodepiirkonna hüdroenergia tootmine on tänaseks koondatud ühte kasumit taotlevasse suurettevõttesse TGK No 1 (territoriaalne genereerimiskompanii), mis riisub vähemasti Eesti piiril Jaanilinna poolel töötavas jaamas halastamatult võõrast vara. Nimelt peaks rahvusvaheliste reeglite järgi kuuluma piirijõgede hüdroenergeetilise ressursi kasutusõigus pooltele vastavalt valgalade veehulga suhtele, seega peaks Eestile õigusega kuuluma 30% Narva jõe veejõust. Eesti pole Vene poolel jaama käitamisest aga näinud punast pennigi. Teine samaväärne legend väidab, et Narva veehoidla on Eesti energiajulgeolekule vääramatult vajalik, sest sealt võtavad me põlevkivijaamad jahutusvett. Võtavadki, aga kui näiteks Narva veehoidla tühjaks lasta („kangid” asuvad Venemaa poolel), saaksid nad oma jahutusvee muretult kätte ka Narva jõest selle looduslikus voolusängis, kui ainult toru natuke pikemaks ehitaksid (mine tea, võib-olla ongi tegelikult ehitanud).

Rahvusvaheliste reeglite järgi on Eestil siiski väike veekasutusõigus olemas. Nimelt on sätestatud, et veekogudes (ka piiri-), millest inimene märkimisväärselt vett tarvitab, peab säilitama senise elutegevuse tagamiseks minimaalse veekoguse, nn sanitaarveevoolu. Eestis maksab Euroopa Liiduga kooskõlaline arusaam, mille järgi sanitaarvoolu hulk on veekogu „jäävaba perioodi (maist oktoobrini) 95% ületustõenäosusega kuu keskmine miinimumvooluhulk”. Narva jõe pikaajaliste mõõtmisandmete järgi (alates aastast 1902) tähendab see, et jõe kuivas kanjonis peaks pidevalt voolama nn sanitaarvesi 194 m³ sekundis. Sellest voolust piisaks kahest kosest ühes täisilu või mõlemas paastuaja voolu saavutamiseks.

Heaolu voolab läbi augu veehoidla tammis

Parema puudumisel ongi Eesti otsinud võimalusi loodus- ja keskkonnakaitseliste nõksude abil vähemasti osa vett Narva kanjonisse tagasi petta. Abiks on Läänemere maade lepingutega reguleeritud ühistegevus (HELCOM), mille ideestikust küpses 2010. aastal „Narva jõe kanjoni kalakoelmute osalise taastamise eelprojekt”, mis nüüdseks on läbinud ka keskkonnamõju hindamise. Kui inimesed ei suuda Narva kanjonisse vett tagasi tuua, siis tehku seda oja- ja jõesilm, harjus ja tõugjas, vingerjas ja võldas, lõhest ja meriforellist rääkimata.

Evolutsioonilist teed mööda jätkates peaksid nüüd järgnema sanitaarvoolu tagamiseks veehoidlast veehaarde projekteerimine ja ehitamine, samuti kanjoni kaldakindlustuste rekonstrueerimine jõe mõlemal kaldal. Vene poole majanduslik huvi asjas võiks olla, et ka turistidele atraktiivseim Jaanilinna osa paikneb just koskede kõrval. Siiski, paberil ja maastikul tegutsemine on kaks eri maailma, Venemaa putinistliku otsustusprotsessi lõpptulemuse jaksab investorina ära oodata vaid ehk mõni õlišeik, mitte tavakapitalist.

Seetõttu tasuks Eesti poolel olla valmis Narva jõe loodusliku voolurežiimi taastumiseks nii õnnetuse kui ka „õnnetuse” tagajärjel. Selleks hetkeks X, mis ei allu ELi direktiividele ega Moskva keskvõimu tahtele, peaks Eestis olema kõik läbi arvutatud ja ettevaatusabinõud tarvitusele võetud. Peaksid olema elektrijaamade veevõtutorud õige kohani viidud, taastatud jõe kaldakindlustused. Samuti ei teeks paha teada, millisesse olukorda on jõudnud 60 aastat veehoidla vee all seisnud 190 ruutkilomeetrit metsa-, soo- ja põllumaad. Milliste keskkonnaprobleemidega see kuivale jäädes meid võiks kostitada või hoopis millist majanduslikku tulu anda?

Õigupoolest ei olegi tingimata vaja, et veehoidla 200 meetrit betoontammi õhku lendaks, ka piirilepingu järgi Eesti kätte jääva paisuosa mõne lüüsi avamine ja rikkiminek oleks veehoidla kiireks tühjendamiseks piisav. Veehoidlas on väidetavalt 0,365 kuupkilomeetrit. Kui lüüside avamisel madala veeseisu aegu saavutaks jõgi veehoidla tühjenemiseni näiteks neljakordse keskmise vooluhulga, tühjeneks veehoidla ligikaudu kolme ööpäevaga ilma jõeäärsetele elanikele suuremat ohtu tekitamata. Ja see ongi ligikaudu kogu pingutus, mis lahutab Narva linna investeeringutest, uutest haritud elanikest, heaolust ja elukvaliteedist. Ühes Hollandi pärimusloos päästis väike poiss terve maa üleujutusest sellega, et ühte tammi tekkinud augu sõrmega kinni toppis. Narva vajab arengupeetusest pääsemiseks poisikest, kes kas või pöidlajämeduse augu veehoidla tammi sisse uuristaks. Talle hiljem monumendi püstitamiseks on linnas kohti küllaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming